Vaatasime peatselt saabuvate jõulude puhul eile temaatilist filmi nimega “Jõuluvana on tropp” või otsetõlkes “Jõuluvana on prügi” (“Le père Noël est une ordure“), 1982. aasta prantsuse komöödia. Ei soovita, sest tegelased on küll hästi tehtud täiesti absurdsed tüübid, aga lugu ise läheb selliseks liiga totakaks. Naljad on natuke liiga lollakad, nagu imelikku ameerika komöödiat vaataks, ainult et ka naisnäitlejad on koledad. Ainsad ilusad tegelased selles filmis olidki vist tädi, kes kellelegi ei meeldi, ja transvestiit, need kaks nägid normaalsed välja.
See pilt, mis mul üle-eelmises postituses oli (ja mille ma lõppu uuesti panen, ega küll küllale liiga ei tee), on kusjuures samast filmist, see jäi mulle silma, sest minu meelest näeb see tüüp selle pildi peal hämmastavalt meie tuttava Peetri moodi välja. Peeter ise ehk sellega ei nõustuks, aga siiski.
Boondock Saintsi Teise osa vaatasime ka ära. Kui esimene osa oli lihtsalt märul, kuigi ka sellisena okei, siis teine osa tundus olevat midagi koomiksistiilis dialoogiga (ja ka muude elementidega) märuli paroodia sarnast. Kui seda selle taotlusega vaadata, on see täitsa äge, tavalise märulina jääks see täielikuks klišeeks ja kõik, kes arvavad, et Machete on tõsiseltvõetav, aga kehv märul, vihkavad seda ka. Aga olgu ära öeldud, et mõlemad neist on IMDB-s muuhulgas ka komöödiana kirjas. Samas, kõike, kus mängib Billy Connolly, on kohe lihtsam satiirina võtta. No ja lisaks on üks peaosalistest Norman Reedus, kes mulle hirmsasti meeldib.
Ja muide, meil on nüüd kodus kass. Tunduvalt julgem, kui see, kes meil muidu külas käis, ei jookse Oskari eest ära ega midagi ja julgeb vajadusel temast isegi mööda minna, nii et võib loota, et ehk neist saavad suisa sõbrad, kui juba esimene päev nii lootustandev on. Mulle igatahes see kass meeldib, selline julge olemisega ja asjalik ja suur, aga mitte paks.
Pärdikute päevaraamat 