Ehk siis teisisõnu räägib Rents kasvatusest. Või noh, tegelikult mitte otseselt kasvatusest, sest nüüdseks on psühholoogid juba üsna ühel meelel, et kasvatus mõjutab laste arengut geenide ja keskkonnaga võrreldes imevähe – sellest on vist isegi siin blogis veits juttu olnud. Aga sellest ei ole, et nüüdseks on teadlased üsna ühel meelel ka selles, et see, mis ei tapa, teeb nõrgemaks. Näiteks siit artiklist saab seda lugeda.
Koertesse puutuvaga olin ma kusjuures kursis – koerandusringkonnas on üsna üldteada, et tänavakoerast ei saa kunagi politseikoera, sest ta pole piisavalt stabiilne, karm elu jätab psüühikale oma jälje. Rääkimata sellest, et neid hakatakse üsna varakult treenima, aga fakt on see, et kõige paremad, julgemad ja usaldusväärsemad koerad tulevad neist, kes on sünnist saadik kasvanud armastavas ja usaldusväärses keskkonnas. Koer, keda peremees pidevalt peksab, võib küll sissemurdjat rünnata, aga ta võib rünnata ka oma pere last, sest ta ei ole lihtsalt stabiilse närvikavaga.
Inimesed kipuvad ka vaimsetesse läbielamistesse suhtuma nagu trenni. Trenn teeb meid ju tugevamaks, see on tõsi, – aga unustatakse ära, et tugevamaks teeb meid ainult mõõdukas treening. Kui ikka korra mingi lihase ära rebestad, siis lihaskude enam ei taastu, see asendub sidekoega ja konkreetselt selles kohas enam samasugust elastsust ei saavuta. Sama on kasvõi õppimisega – kui õpid endale sobivama koormusega, paraneb mälu ja tekib õpiharjumus ja võib aja jooksul koormust suurendada jne. Aga kui üks kord üle õpid, on tulemuseks närvivapustus, mälu on edaspidi veel kehvem ja õpikut nähes tahaks oksele hakata. Kui nüüd rääkida PÄRIS stressist, siis need, kes on pääsenud vangilaagrist või üle elanud vägistamise, võivad küll olla tugevad, aga nad on tugevad HOOLIMATA üle elatud sündmustest, mitte nendest tulenevalt – ja kui järsku elekter ära läheb, on just nemad suurema tõenäosusega need, kes ehmatusest püksid täis lasevad.
Kuidas see kasvatusega seostub? Täpselt nii palju, et mulle hirmsasti meeldis see osa artiklist, kus selgitati, et inimesed saavad lapsekasvatusprotsessist tavaliselt valet pidi aru ja eeldavad, et head lapsed tähendavad seda, et vanemad on lapsi hästi kasvatanud – tegelikult on “head lapsed” üldiselt lihtsalt rahulikuma iseloomuga ja lihtsasti suunatavad, tihti ka hea peaga ja tekitavad seega vanemates illusiooni sellest, et nad on suurepärased lapsevanemad. Samas kui kehvema iseloomuga ja kõva peaga laps tekitab vanemates tunde, et nad on täielikud läbikukkujad, kuigi nad ei saaks nagunii suurt midagi ära teha, kui võimalikult turvalise kasvukeskkonna võimaldamine välja arvata. Tšill, keskmised inimesed võivad rahulikult vabalt võtta, pole vaja häbeneda ja pole põhjust rusikaga rinnale taguda, olenemata sellest, milliseks lapsed kasvanud on, vähemalt iseloomu mõttes.
Pärdikute päevaraamat 