Meie pere uus elanik tekitab jätkuvalt hämmastust. Kohati on see nii sügav, et tekib küsimus, kuidas üks niivõrd loll (või lihtsalt lollilt järjekindel?) olend on üldse olnud võimeline õppima liivakastis käima, sest see eeldab ju seda, et ta mõistaks teatavat käitumise ja tagajärje vahelist seost. Üheski muus osas ei paista seda nimelt mitte kuskilt – vähemalt mina ei oska muul moel selgitada seda, et nii esimesel, viiendal, kümnendal kui kahekümnendal korral, kui ta avastab, et ma magan, ronib ta ilge hoo ja rõõmuga kohe mulle otsa (mida lähemale näole, seda parem, kui eriti veab, siis suisa pähe) ja hakkab seal küüntega mätsima. Iga kord on tulemuseks see, et vastavalt minu asendist tingitud haardeulatusele üritan ma teda röögatusega rabada ja minema heita. Kui see õnnestub, hiilib ta tagasi niipea, kui ma magama olen jäänud. Kui see ei õnnestu, jätkab ta tegevust nagu absoluutselt mitte midagi poleks juhtunud. Üks mu koertest on väikesena paar korda pahandada saanud mu ülesajamise eest (seda muidugi siis, kui tal pole vaja välja minna vms) ja teise koeraga pole üldse seda probleemi tekkinud. Kui Oskaril ka on vaja näiteks öösel välja minna (mida juhtub ehk paar korda aastas), jääb ta voodi ette seisma ja jõllitab mulle otsa, kuni ma ärkan, mitte ei mõtle, et hammustaks mind ninast. Voodisse saab siis, kui inimesed on ärganud ja inimestel on tuju neid voodisse KUTSUDA, mitte nii, et mõnel matsil tuleb järsku isu uksest sisse marssida ja voodisse karata. Eelmine kass, kes meil hoiukodus oli, oli üldse selline, et hakkas lihtsalt kõigest kõrist lõugama, kui ta leidis, et nüüd võiks söögiaeg olla, kunagi seitsme või kaheksa paiku hommikul.
Igatahes. Pika kauplemise peale on kass tavaliselt lõpuks nõus olema süles või jalgade peal. Ise tahaks ta aga alati ronida kas rinnale (no nii, et teda tuleks ühe käega hoida nagu sülelast) või õlale. Mõlemaga kaasneb see negatiivne aspekt, et esiteks tahab ta siis mätsida, küüntega muidugi, ja teiseks hakkab ta ühel hetkel mõtlema eksistentsiaalsete teemade üle nagu “Huvitav, kuidas ta reageerib, kui ma teda kõrvast hammustan?”, “Kui kiiresti mul õnnestuks mööda ta patse talle pähe ronida?” Viimati üritas ta näiteks mulle küünt huulde lüüa ja solvus, kui ma teda takistasin. No tõesti, ma pole näinud mitte ühtki sõbralikku koera, kellel tuleks inimese läheduses pähe proovida, kas tal õnnestub mind ka kõrvast hammustada. Läbi teki varvaste püüdmist mängime küll vahel, aga rangelt meie omal algatusel ja see lõppeb alati inimeste esimese keelamise peale.
Kui aga kass ikkagi saab aru, et nüüd temaga tõesti pahandati, lahendab ta olukorra traditsiooniliselt – üritades sitta tuju teistelegi edasi anda. Ehk siis üritades koeri rünnata. Mitte mänguliselt, sest seda nad teevad pidevalt ja ajavad üksteist taga, kuni üks osapool solvub või tüdineb. Enamasti tüdineb kass, kuna tema kipub olema see, kellele järjekindlalt piiksuvat Miki-Hiirt näkku surutakse. Oskar jälle on peaaegu hirmuhigiga kaetud, kui kass, kelle nimeks on muide (N)Eedi, oma nägu ja hambaid õrnusehoos vastu teda hõõruma hakkab. Päris rünnakukatse peale saab Eedi muidugi laksu ja visatakse toast välja – ja avaldub taas juba eelmainitud süüdimatus/lollus, nimelt kass hakkab ukse taga tegema häält, mida saab interpreteerida ainult ühtviisi. Umbkaudu ütleb ta:”Kuulge, te panite kogemata ukse mu nina ees kinni. Kuulge! Ma olen teisel pool ust! Laske mind nüüd sisse!” St ta ei saa üldse aru, et tegu võiks olla eesmärgipärase tegevusega, et ta veidi rahuneks. Kui teda ignoreerida, läheb ta Taneli tuppa (mis teoreetiliselt ongi ka tema tuba) ja kui Tanelit ennast kodus ei ole, hakkab seal lihtsalt märatsema, asju riiulitelt alla ajama ja muu meeldiva meelelahutusega tegelema. Ja kui ma ütlen “asju alla ajama”, ei mõtle ma mõnda pisikest asjakest, vaid suuri raamatuid ja paberipakke, mille liigutamiseks üks väike kass igatahes ka jõudu peab rakendama.
Ahjaa, lisaks on see kass lausa vaimustuses vetsupotist. Kui me tahame teda rõõmustada, teeme vetsuukse lahti ja tõmbame tema nähes vett, see on talle umbes nagu lotoga peaauhinna võitmine ja ta võib seda lõputult vahtida (ning üritab end iga kord inimestega vetsu kaasa pressida). Pesumasin on ka üsna huvitav, aga vetsupotiga siiski konkureerida ei suuda. Üldse on koerte ja kasside mängud täiesti erinevad. Esiteks on koertel siiski olemas nö on/off nupp, vähemalt kui neile seda õpetatud on, – neid on võimalik hetkega mängima meelitada ja kui öelda, et nüüd aitab, rahunevad nad uuesti maha. Teiseks nad teavad, et toas liigse märuliga ei mängita, nii et toas nad end nii käima ei tõmbagi ja piirduvad palli põrgatamise või Miki-Hiire piiksutamisega. Kui aga kass end juba ükskord aktsiooni ajab, rahuneb ta maha siis, kui on peaga korra kogemata vastu seina jooksnud või mõneks ajaks liikumatuks sunnitud. Kuna mina ei taha lööke peapiirkonda rakendada, lahendan mina sellise olukorra nii, et kui ta on parajasti rahustatav (st mingil määral siiski mõistuse juures), võtan ta sülle, nii et ta käpad jäävad ühe väikese teki sisse, ja teen samal ajal pai ja ajan rahustavat juttu. Kui ta aga päris terroristiks ära on läinud, aitab ainult see, kui ta veidi aega omaette saab olla (mis tihti tähendab enda tühjaks märatsemist). Üldse on kasside mängud teistsugused. Nad hakkavad lambist tühja koha pealt kimama ja tormavad mööda korterit, kuni ümber kukuvad või kuskile otsa põrkavad (minu koertest ei tee seda üksi olles pärast lapseiga kumbki, kahekesi ajavad nad jah väljas teineteist meelsasti taga, aga see on siiski mingil määral mõtestatud tegevus). Miki-Hiirega mängib ka Needi, aga see käib nii, et varitsetakse seda esmalt nurga tagant, siis joostakse kohale ja hüpatakse sellele kõrge kaarega raevukalt otsa, nii et piiks väljas, ja joostakse kohe peitu tagasi, et uuele ringile tulla. See kass kusjuures ei harrastagi “mängu”, mida on siiani mänginud kõik kassid, keda kohanud olen, sh mu esimene kass, kes muus osas oli väga rahuliku närvikavaga ja normaalse iseloomuga – mäng on selline, et keeratakse end diivani ääre alla selili ja siis hakatakse end hullumeelselt küüntega edasi tirima. Ilmselt siis väike karusselliefekt vms.
Tõesti, minu jaoks on täiesti arusaamatu, et ühel loomal puudub täielikult sotsiaalne mõtlemne ja teda üldse ei koti teda ümbritsevate seisukohad. Koertel on siiski mingi loogika ja nad saavad aru, et kui viis korda on laualt küpsise varastamise eest laksu saadud, siis ilmselt tuleks see laks ka kuuendal korral ja järelikult tasub kas mitte vahele jääda või siis laksu puhul mitte solvuda (no ja muidugi moosisest ja küpsisepurusest näost hoolimata teha nägu, et tema pole võtt). Kassi, kes parajasti lauale ronib, huvitab käsklus “maha” ainult siis, kui ütlejal on parajasti käes veeprits ja ta end pritsimiskaugusesse liigutab. Või kui seda piisavalt korralikult ja hirmutavalt käratatakse. Vastasel juhul võid sooja õhku välja ajama jäädagi. Ja teda ei huvita ka koerte arvamus, kuigi koertel on suured hambad ja ma julgen pakkuda, et kumbki neist on temast ca kümme korda raskem, sest vaevalt ta üle kolme kilo kaalub. Ükspäev pidin ehmatusest ümber kukkuma, kui käsutasin koerad poole söögi pealt tagasi istuma, sest mul tuli meelde, et tahtsin neile konservi ka juurde anda – ja kass vaatas koridorist, et “Ohhoo, konserv” ja asus lihtsalt kausside poole teele, nii et ma põhimõtteliselt röögatasin koertele loasõna, et nad kohe sööma hakkaksid ja saaksin ise piisavalt varakult kassi blokeerida. Muus osas võivad nad ju viisakad olla iga külla tulnud kassi vastu (kuigi esimesed kolm päeva limpsas Atu teda vaadates iga kord poolmõrtsukapilguga keelt*), aga oma toidukaussi kaitsevad nad enamasti kohe, kui on väikseimgi oht, et kellelgi teisel peale meie selle vastu mingi huvi on ja kass oli parajasti alles teist päeva meil külas. Nii et alalhoiuinstinktiga tundub tal kehvasti olevat. Mitte ei tea, kas nad elavadki terve oma elu selliste poolemeelsetenana ära, sest ta peaks vanuse poolest juba täiskasvanud olema. Venemaal olevat ühel mehel kasside tsirkus, see sama, kust Kitekati kuulus “parkuurija Bobo” pärit on, kuidagi nad neid järelikult ikkagi treenivad.
Nii et ma jään ikka koerte juurde, nende käitumine allub vähemalt mingitele loogilistele alustele, arvestab minuga ja ei ole hullumeelne. 😀
* täies mahus avaldub mõrtsukapilk siis, kui ta näeb tibusid, küülikuid vms
Pärdikute päevaraamat 