Meie pere uus elanik tekitab jätkuvalt hämmastust. Kohati on see nii sügav, et tekib küsimus, kuidas üks niivõrd loll (või lihtsalt lollilt järjekindel?) olend on üldse olnud võimeline õppima liivakastis käima, sest see eeldab ju seda, et ta mõistaks teatavat käitumise ja tagajärje vahelist seost. Üheski muus osas ei paista seda nimelt mitte kuskilt – vähemalt mina ei oska muul moel selgitada seda, et nii esimesel, viiendal, kümnendal kui kahekümnendal korral, kui ta avastab, et ma magan, ronib ta ilge hoo ja rõõmuga kohe mulle otsa (mida lähemale näole, seda parem, kui eriti veab, siis suisa pähe) ja hakkab seal küüntega mätsima. Iga kord on tulemuseks see, et vastavalt minu asendist tingitud haardeulatusele üritan ma teda röögatusega rabada ja minema heita. Kui see õnnestub, hiilib ta tagasi niipea, kui ma magama olen jäänud. Kui see ei õnnestu, jätkab ta tegevust nagu absoluutselt mitte midagi poleks juhtunud. Üks mu koertest on väikesena paar korda pahandada saanud mu ülesajamise eest (seda muidugi siis, kui tal pole vaja välja minna vms) ja teise koeraga pole üldse seda probleemi tekkinud. Kui Oskaril ka on vaja näiteks öösel välja minna (mida juhtub ehk paar korda aastas), jääb ta voodi ette seisma ja jõllitab mulle otsa, kuni ma ärkan, mitte ei mõtle, et hammustaks mind ninast. Voodisse saab siis, kui inimesed on ärganud ja inimestel on tuju neid voodisse KUTSUDA, mitte nii, et mõnel matsil tuleb järsku isu uksest sisse marssida ja voodisse karata. Eelmine kass, kes meil hoiukodus oli, oli üldse selline, et hakkas lihtsalt kõigest kõrist lõugama, kui ta leidis, et nüüd võiks söögiaeg olla, kunagi seitsme või kaheksa paiku hommikul.
Igatahes. Pika kauplemise peale on kass tavaliselt lõpuks nõus olema süles või jalgade peal. Ise tahaks ta aga alati ronida kas rinnale (no nii, et teda tuleks ühe käega hoida nagu sülelast) või õlale. Mõlemaga kaasneb see negatiivne aspekt, et esiteks tahab ta siis mätsida, küüntega muidugi, ja teiseks hakkab ta ühel hetkel mõtlema eksistentsiaalsete teemade üle nagu “Huvitav, kuidas ta reageerib, kui ma teda kõrvast hammustan?”, “Kui kiiresti mul õnnestuks mööda ta patse talle pähe ronida?” Viimati üritas ta näiteks mulle küünt huulde lüüa ja solvus, kui ma teda takistasin. No tõesti, ma pole näinud mitte ühtki sõbralikku koera, kellel tuleks inimese läheduses pähe proovida, kas tal õnnestub mind ka kõrvast hammustada. Läbi teki varvaste püüdmist mängime küll vahel, aga rangelt meie omal algatusel ja see lõppeb alati inimeste esimese keelamise peale.
Kui aga kass ikkagi saab aru, et nüüd temaga tõesti pahandati, lahendab ta olukorra traditsiooniliselt – üritades sitta tuju teistelegi edasi anda. Ehk siis üritades koeri rünnata. Mitte mänguliselt, sest seda nad teevad pidevalt ja ajavad üksteist taga, kuni üks osapool solvub või tüdineb. Enamasti tüdineb kass, kuna tema kipub olema see, kellele järjekindlalt piiksuvat Miki-Hiirt näkku surutakse. Oskar jälle on peaaegu hirmuhigiga kaetud, kui kass, kelle nimeks on muide (N)Eedi, oma nägu ja hambaid õrnusehoos vastu teda hõõruma hakkab. Päris rünnakukatse peale saab Eedi muidugi laksu ja visatakse toast välja – ja avaldub taas juba eelmainitud süüdimatus/lollus, nimelt kass hakkab ukse taga tegema häält, mida saab interpreteerida ainult ühtviisi. Umbkaudu ütleb ta:”Kuulge, te panite kogemata ukse mu nina ees kinni. Kuulge! Ma olen teisel pool ust! Laske mind nüüd sisse!” St ta ei saa üldse aru, et tegu võiks olla eesmärgipärase tegevusega, et ta veidi rahuneks. Kui teda ignoreerida, läheb ta Taneli tuppa (mis teoreetiliselt ongi ka tema tuba) ja kui Tanelit ennast kodus ei ole, hakkab seal lihtsalt märatsema, asju riiulitelt alla ajama ja muu meeldiva meelelahutusega tegelema. Ja kui ma ütlen “asju alla ajama”, ei mõtle ma mõnda pisikest asjakest, vaid suuri raamatuid ja paberipakke, mille liigutamiseks üks väike kass igatahes ka jõudu peab rakendama.
Ahjaa, lisaks on see kass lausa vaimustuses vetsupotist. Kui me tahame teda rõõmustada, teeme vetsuukse lahti ja tõmbame tema nähes vett, see on talle umbes nagu lotoga peaauhinna võitmine ja ta võib seda lõputult vahtida (ning üritab end iga kord inimestega vetsu kaasa pressida). Pesumasin on ka üsna huvitav, aga vetsupotiga siiski konkureerida ei suuda. Üldse on koerte ja kasside mängud täiesti erinevad. Esiteks on koertel siiski olemas nö on/off nupp, vähemalt kui neile seda õpetatud on, – neid on võimalik hetkega mängima meelitada ja kui öelda, et nüüd aitab, rahunevad nad uuesti maha. Teiseks nad teavad, et toas liigse märuliga ei mängita, nii et toas nad end nii käima ei tõmbagi ja piirduvad palli põrgatamise või Miki-Hiire piiksutamisega. Kui aga kass end juba ükskord aktsiooni ajab, rahuneb ta maha siis, kui on peaga korra kogemata vastu seina jooksnud või mõneks ajaks liikumatuks sunnitud. Kuna mina ei taha lööke peapiirkonda rakendada, lahendan mina sellise olukorra nii, et kui ta on parajasti rahustatav (st mingil määral siiski mõistuse juures), võtan ta sülle, nii et ta käpad jäävad ühe väikese teki sisse, ja teen samal ajal pai ja ajan rahustavat juttu. Kui ta aga päris terroristiks ära on läinud, aitab ainult see, kui ta veidi aega omaette saab olla (mis tihti tähendab enda tühjaks märatsemist). Üldse on kasside mängud teistsugused. Nad hakkavad lambist tühja koha pealt kimama ja tormavad mööda korterit, kuni ümber kukuvad või kuskile otsa põrkavad (minu koertest ei tee seda üksi olles pärast lapseiga kumbki, kahekesi ajavad nad jah väljas teineteist meelsasti taga, aga see on siiski mingil määral mõtestatud tegevus). Miki-Hiirega mängib ka Needi, aga see käib nii, et varitsetakse seda esmalt nurga tagant, siis joostakse kohale ja hüpatakse sellele kõrge kaarega raevukalt otsa, nii et piiks väljas, ja joostakse kohe peitu tagasi, et uuele ringile tulla. See kass kusjuures ei harrastagi “mängu”, mida on siiani mänginud kõik kassid, keda kohanud olen, sh mu esimene kass, kes muus osas oli väga rahuliku närvikavaga ja normaalse iseloomuga – mäng on selline, et keeratakse end diivani ääre alla selili ja siis hakatakse end hullumeelselt küüntega edasi tirima. Ilmselt siis väike karusselliefekt vms.
Tõesti, minu jaoks on täiesti arusaamatu, et ühel loomal puudub täielikult sotsiaalne mõtlemne ja teda üldse ei koti teda ümbritsevate seisukohad. Koertel on siiski mingi loogika ja nad saavad aru, et kui viis korda on laualt küpsise varastamise eest laksu saadud, siis ilmselt tuleks see laks ka kuuendal korral ja järelikult tasub kas mitte vahele jääda või siis laksu puhul mitte solvuda (no ja muidugi moosisest ja küpsisepurusest näost hoolimata teha nägu, et tema pole võtt). Kassi, kes parajasti lauale ronib, huvitab käsklus “maha” ainult siis, kui ütlejal on parajasti käes veeprits ja ta end pritsimiskaugusesse liigutab. Või kui seda piisavalt korralikult ja hirmutavalt käratatakse. Vastasel juhul võid sooja õhku välja ajama jäädagi. Ja teda ei huvita ka koerte arvamus, kuigi koertel on suured hambad ja ma julgen pakkuda, et kumbki neist on temast ca kümme korda raskem, sest vaevalt ta üle kolme kilo kaalub. Ükspäev pidin ehmatusest ümber kukkuma, kui käsutasin koerad poole söögi pealt tagasi istuma, sest mul tuli meelde, et tahtsin neile konservi ka juurde anda – ja kass vaatas koridorist, et “Ohhoo, konserv” ja asus lihtsalt kausside poole teele, nii et ma põhimõtteliselt röögatasin koertele loasõna, et nad kohe sööma hakkaksid ja saaksin ise piisavalt varakult kassi blokeerida. Muus osas võivad nad ju viisakad olla iga külla tulnud kassi vastu (kuigi esimesed kolm päeva limpsas Atu teda vaadates iga kord poolmõrtsukapilguga keelt*), aga oma toidukaussi kaitsevad nad enamasti kohe, kui on väikseimgi oht, et kellelgi teisel peale meie selle vastu mingi huvi on ja kass oli parajasti alles teist päeva meil külas. Nii et alalhoiuinstinktiga tundub tal kehvasti olevat. Mitte ei tea, kas nad elavadki terve oma elu selliste poolemeelsetenana ära, sest ta peaks vanuse poolest juba täiskasvanud olema. Venemaal olevat ühel mehel kasside tsirkus, see sama, kust Kitekati kuulus “parkuurija Bobo” pärit on, kuidagi nad neid järelikult ikkagi treenivad.
Nii et ma jään ikka koerte juurde, nende käitumine allub vähemalt mingitele loogilistele alustele, arvestab minuga ja ei ole hullumeelne. 😀
* täies mahus avaldub mõrtsukapilk siis, kui ta näeb tibusid, küülikuid vms
Pärdikute päevaraamat 
Oled Sa näinud suurepäraseid kasside käitumist kirjeldavaid joonisfilmikesi “Simon’s cat”? Tundub, et teie pere uus elanik on väga mõnus ja kassilik kass, nii nagu kass peab olema. 🙂 Mina olen muidugi veendunud kassiinimene ja koertel üldse mingi intellekti olemasolu ei kahtlustagi, sest no kuidas ei saa üks elukas 11 aasta jooksul aru, et pidev käte ja näo lakkumine on vastik ja lõpeb koera peale röögatamisega?
Minu omad on küll aru saanud, et näo lakkumine on keelatud, ja seda nad enam isegi ei ürita. Käsi lakuvad küll, aga seda pole me otseselt ja järjekindlalt keelanud ka. 😀
Simonil tundub sama kass olevat, ma olen seda varemgi mõelnud.
Ma kirjutasin korra oma plogi jaoks kassijutu, aga ei pannud üles, kartes kassisõprade rünnakuid. ja noh, mul pole koera ka vastukaaluks ette näidata.
Toon siinkohal viimistlemata ja pooliku plogiposti lolli kassi kohta ka ära:
See on mingi väga kahtlane värk, kuidas kõigil siukestel imelikel sinisukknaistel (nagu mina) on kassid.
Ja et kõik veel pentsikum oleks, on nüüd mul ka.
Kuigi mulle tegelikult meeldivad koerad selgesti rohkem. Koer on siuke semu, kellega on lahe koos jooksmas käia. Koeraga joostes ei teki tungi temaga võistelda või vabandada, et ma nii neetult kehvas vormis olen (nagu inimesega).
Koer on hea seltsiline järve ääres (tingimusel, et seal pole avalikku randa) ning ühtlasi hea vabandus käia igasugu imelikes metsikutes randades, mitte seal, kus on vetelpäästjad ja putkad ja muud tüütused.
Õigustus loopida kaikaid ükskõik kui lähedale ja kehvasti.
Koer ei ole ka pahane, kui ma tema seltsis kuskil rabas ära eksin ja alles hilja öösel koju jõuan.
Koer ütleb mulle “Mühh!” ja tahab jalutama ja ma lähen õnnelikult.
Temaga ei teki ebamugavat momenti, et ma kas
a) jätan looma igavlema või
b) lasen end veristada, et koduloomal-vaesekesel oleks ikka mängukaaslane ka.
(Ma ei oska öelda, miks, aga minu kass ei ole huvitatud nööri otsa seotud kilekoti, tolkneva kummipaela vms taga ajamisest. Küll on ta äärmiselt huvitatud minu jalgade ja käte ründamisest ning neil soolikate eemaldamisest. Tagakäppadele installeeritud küüniste kaasabil. Ise ekstaatiliselt nurrudes, “oo, kui mõnus, sa mängid minuga, kraaps, kraaps, kraaps”.)
Koer on semu. Kass on mingi… soe ja karvane asi, mis on ilus ja elus, graatsiline ja liikuv ning täidab tühja kohta. Majapidamises ja hinges.
Aga ma ei tunne omaenda kassi vastu grammigi suuremat kiindumust kui kõikvõimalike sõprade kasside vastu mujal. Mu kass on lihtsalt… veel üks kassisoo liige. Ta ei tunne mind (ega arvesta minuga). Mina ei tunne teda ka. Kahtlustan, et see seis jääbki püsima.
Miks ma võtsin kassi, mitte koera, on eluviisiprobleem. Koer paneks pahaks, kui ma teda alaliselt üksi koju jätaksin.
Kassi dresseerimine on andnud ühe selge tulemuse. Nimelt ei julge ta enam ühte konkreetsesse riidekappi minna. Sinna järjekindla pürgimise eest karistasin ta nii põhjalikult külma dushi abil ära, et nüüd ta ignoreerib kapi kutsuvalt paokil ust sujuvalt ning täielikult.
Õnnetuseks ei ole tal üldistamisvõimet, nii et ülejäänud riidekappidele see õppetund ei laiene. Ega söögilauale. Ega pliidile.
Suht tölp loom tundub olevat. Nt rottidega võrreldes, kes said väga kiiresti aru, et neid asju, mida pole lubatud teha, võib teha ainult siis, kui keegi pealt ei näe.
Aga internetijuhet kass ka salaja ei näri ja muud suuremat pahandust seni samuti ei tee, nii et esialgu olen roti ja kassi mugavuskulusid võrreldes kassiga ikka mõnusasti plussis veel.
***
Üldine tõdemus on, et uskumatu! Olen jõudnud faasi, kus võtsin kodulooma, kes täidab ära laste vajadused, aga mitte minu omad.
Võtsingi looma lastele, päriselt ka! (Mitte ei hankinud “lastele” sildi all midagi, mida ma kangesti ise tahtsin, nagu tavaliselt teen.)
Mida kõike täiskasvanupõlv inimeses ei muuda…
No kass ja koer on ikka täiesti erinevad.
Koer on inimese parim sõber.
Kass on aga veidrikust korterikaaslane kes situb kasti.
Kui aus olla siis koera pole mul kunagi olnud. Kass see-eest on täitsa kolme aastane ja muidugi on tal omad kiiksud.
Puudulik õppimisvõime asjade koha pealt mida tal meeldib teha (diivani ja mööbli kraapimine, köögilaual lebamine, printeri ründamine jne)
Aga perfektne mälu asjade koha pealt mis talle kohe üldse ei meeldi (kilehäälsed lapsed, venelased, ussirohi, nipsutamine, VESI VESI VESI, kindlad käeasendid, saapad, tolmuimeja, mopp jne )
Inimese parim sõber ei ole mitte koer vaid naine.
Parim postitus kasside kohta ever!
zarvik ütles, jah, kenasti – koer on sõber, kass on veidrikust korterikaaslane.
põhimõtteliselt nii tuleb ka suhtuda – ning siis saab asjast asja küll,
kassile teeb väga hästi selgeks, et käsi-jalgu ei rünnata, laua peal ei käida (inimese nähes) ning hommikul ollakse vait. mul see siiani kõigi kassidega õnnestunud, k.a. nendega, keda hoidnud olen ja kes muidu on täiesti dresseerimatud.
ma täpsemalt kahjuks kasside õpetamise põhimõtet seletada ei oska, aga põhimõtteliselt tuleb kassi suhtuda umbes nagu terasesse, manipuleerivasse enda nunnudusest teadlik olevasse lapsesse, kes otsib sinu käitumisest “auke” ja kasutab neid kõiki ära.
ehk siis – kui sa leebelt järjekindel ei ole, siis palju õnne.
Ma enda meelest olen vägagi järjekindel. Näiteks see hoiukoduline, kes hommikul kell seitse nälja pärast lõugas, ei saanud mitte kunagi sel kellaajal süüa, parimal juhul katsin pea padjaga ja ignoreerisin, kehvemal juhul tegin korraks ukse lahti ja lennutasin padja tema pihta ja magasin ise edasi – ja ei juurinud me sellest hoolimata seda kommet temast päris välja, kuigi mõnel hommikul vedas. Kuigi ehk mõjus talle motiveerivalt see, kui vahel harva oli mõlemal päriselt vaja juba hommikul kell kaheksa kuskile ära minna ja me temast sõltumatult vara ärkasime ning talle enne äraminekut süüa andsime, kuigi ega neid kordi väga palju ei olnud. Lihtsalt kodukass, kellest oli saanud tänavakass ja siis varjupaigakass ja kellel oli vaja hoiukodu, sest ta oli nii kangekaelne ja kurja iseloomuga, et isegi pärast kastreerimist ei saanud kuidagi teistega läbi. Muus osas õpetasime ta kenasti koertega sõbraks ja maja põhireegleid järgima, aga sellest ühest kombest ei tahtnud loobuda.
Aga Needi pikutab praegu täitsa rahulikult minu kõrval, nii et temaga pole hullu. Seda enam, et ta ei ründa tegelikult inimesi – ta lihtsalt hakkab näiteks kõrva võ huult jõllitama ja siis hästi rahulikult võtab ja hakkab oma käppa sinna poole sirutama. Nii et otseselt agressiivsusest ei saa siin rääkida, pigem tüütusest. 😀
Ma olen oma peletise (kassi siis) puhul leidnud, et lisaks dresseerida püüdmisele on olemas valik ettevaatusabinõusid. Kapiuksed kinni, kass ööseks oma toast välja ja uks kinni, enne magamaminekut tal söögikauss ära täita, tüütama hakkab, tõstan teise tuppa või pritsin…
Yleni südametult saan seda teha ka, sest tema mind ka ei armasta ju. Me lissalt talume vastastikku ja ta on mulle natuke meelelahutuslik sel ajal, kui ta paras sitapea pole.
Minuteada ei ole kassidel kasti kakamine inimestepoolse kasvatuse tulemus – seda õpetab kiisule tema ema. Nagu ka mängimist, enda pesemist ja muud kassilikkust. Kass, kes kastil ei käi, ongi (peast) haige ja inimene ei saa suurt midagi teha. Marvan
Kassid karistavad inimest, kes pole tema liivakastis liiva vahetanud. Karistavad sellega, et teevad oma häda mõnda selle inimese isiklikku kohta. Nt voodisse. Või kinga sisse.
Ma muide olen ka juurelnud selle üle, kas kasside ülim pohhuism dessuuri suhtes tähendab seda, et nad lihtsalt on nii rebel rebelid intelligendid (hardcose kassi-inimese seisukoht), või pigem seda, et nad on fkin tumbad (keskmise loogikat rakendava inimese seisukoht).
Ilmselt on tõde kuskil vahepeal.
Esiteks: kui loom kogemustest ei õpi, on ta surnd loom, ja kass ei ole surnd loom. Ehk siis obviously ta suudab kogemustest õppida. Ilmselgelt aga on kassidel mingi väga selektiivne kogemustest õppimise programm, mis selekteerib välja kõik positiivse (a la “külmkapi ukse avamise heli peale jookse kööki ja teeskle nummit kodulooma, ehkki tegelikult oled ülbe tõbras”) ja ignoreerib kangelaslikult kõike negatiivset stiilis “sain karistada asja eest, mida ma teha ei tohiks – no savi, teeme ikka, kui nüri näoga edasi sõtkuda, äkki tüdineb inimene enne ära”. Mis, muide, on täiesti töötav plaan – inimesed tüdivadki enne ära ja jätavad karviku rahule.
On muide dresseeritavaid kasse ka nähtud. Nad on masendavas vähemuses. (Ja kõik need dresseeritavad kassid, kes palli tagasi tõid jm koera-asju tegid, olid ilged neurootikud, nii et lõppkokkuvõttes mulle meeldib minu enda karvane flegmaatik hulga rohkem
/irvitab nagu hüään/
No mina olen kassiinimene. Mu jaoks võõrastav selline loom, kelle emotsionaalne heaolu minust sõltub ja kes on nii kergesti sisse-välja lülitatav.
A ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan – kui Rents iial peaks mõtlema isiklike inimesekutsikate saamise peale, siis nende käitumisstiil ja kasvatusele reageerimise kiirus sarnaneb vähemalt esimestel aastatel küll rohkem kassi kui koera omaga.
Ja nende rada ei ole selgelt ette planeeritav.
Morgie! Ma loodan, et hoiatus pole ähvardus? ;))
Kussa, missa, mismoodi mina saaksin Rentsi sellise asjaga ähvardada? Tehniliselt… heldeke, Dish, küll sa oled ikka ropp inimene!
Minu Mikule meeldib küll põrandamopp ja hari. Talle meeldivad kõik liikuvad asjad, tolmuimeja kohta ei tea rääkida.
Ta on mul olnud vaid 3 nädalat, kipub olema keskmisest kassist nutikam aga on parajas lapse eas veel; keelatuid tegevusi on seni 4: köögipindadel ei tohi minu nähes käia, ribakardinaid ei tohi närida, riidekappi ei tohi minna (seda saan ka ennetada hoides uksi kinni) ja kuusepuu otsa ei tohi ronida, pm ei tohi ka okkaid närida. Miku teab, et ta ei tohi neid asju teha, sest kui ma teda keelan, ta peatub, muudab kehahoiakut, vaatab otsa. Vaatamata sellele umbes pooltel kordadel jätkab ta oma tegevust. Kui ma korduva keelamise peale närviliselt juba püsti hakkan tõusma, siis ta jookseb kuriteopaigalt nii kiiresti minema kui käpakesed võtavad. Seega, ta teab, et ta ei tohi aga ometi ta eksib nende reeglite vastu minu nähes. Ma ei oska teda ka paremini dresseerida, mul ei ole koguaeg veepritsi käepärast.
Samuti tahaks teda õpetada, et inimese käte-jalgade närimine ja küünistamine on keelatud. Kui ma valust sisisen, siis ta lõpetab ära. Aga siis on juba liiga hilja. Läbi teki varvaste püüdmine on paganama lõbus mäng aga 90% juhtudest saan ma ikkagi lõpuks haiget.
Hommikune söögivajadus on tal õnneks poole 9 ajal. Siis — nui pooleks — süüa peab saama. See sobib mulle isegi pühapäeval.
Mainiksin – kui tahate endale truud sõpra, kõlbab selleks ka vihmauss. Olete introvert, istub kõhu peal nurruv kass. Ekstrana käige koos koeraga jooksmas. Nii lihtne see loomapidamine ongi!
Kassid on lihtsalt egoistid 🙂 Ja tegelikult on egoistidega mugav koos elada, sest nad tegelevad endaga ise ja küsivad midagi ainult siis, kui nad sellega ise hakkama ei saa. Ma arvan, et õpetamise aluseks võikisid ka võtta omaenda egoismi üles näitamise.
Meil pole probleemiks kass, vaid inimesed – ämm-äi lasevad tolle rajaka tuppa ja siis on vaba voli mööda laudu ronida ning külmkapi juures numminägusid teha. Enamjaolt õnnestub elukas siiski õues hoida, kus ta koeraga rahumeeli koos magab või hiiri jahib. Kassi korteris pidamine tekitabki neid põhilisi probleeme.
Seda su postitust lugedes valdas mind küll teatav hämmastus Rents. Ise enamasti nii nutikas plika aga nüüd järsku nõnda naiivselt siin kurdab, et kass ei allu nagu koer (järeldus, et järelikult on loll, väärib kah muidugi pisut õiglast kriitikat)
Ma ei ole koera- ega kassiinimene. Mulle lihtsalt meeldivad kõik elukad. Kusjuures omal on koer ka olnud ja nüüd siis kassiraisk. Mu meelest annab kassi õpetada küll ja küll. Lühisele sai juba varasest peast “ei” tähendus selgeks. Iseasi muidugi kui väga ta alluda tahab. Toon näite:
Lühis teadis, et mööda kardinat ei tohi ronida, aga hirmsasti tahtis. Ma juba nägin tema kehahoiakust ära kui tal siukesed plaanid jälle pähe siginesid. Istub seal kardina all ja niheleb närviliselt eksole. Mina ütlen talle kindlalt “Ei!”. Nüüd on kohe aru saada, et kass teab mis see tähendas kuna ta vaatab mind äärmiselt vaevatud pilguga ja kukub vaikselt vigisema ja veel närvilisemalt nihelema.
Enamasti piisas kui keeldu paar korda korrata ja kass andis alla. Ei hakanud ronima. Üks kord ta aga otsustas siiski selle tüki ära teha (no olmselgelt oli ta omal pähe võtnud, et vähemalt korra käib ta mööda kardinat lae all ära)
Mina haarasin selle peale muidugi pritsika ja kukkusin pumpama. Enamasti on pritsikas meievahelistes lahkarvamustes suht tuumarelva toimega. Seekord aga ei aidanud seegi. Kass vigises valjult ja muudkui ronis.. mina muudkui pritsisin. Kui ta oli lae alla saanud, tuli ta alla tagasi ja oli endaga äärmiselt rahul.. päris märg ka muidugi. Peale seda ta enam väga ei kippunudki sinna ronima. Sai korra ära käidud ja süda jäi ilmselt rahule. Mitte midagi selles ei andnud mulle alust mõelda, et “nää kui loll loom.. MINA ju pritsin teda ja see tohman ei millestki aru”. Kurat väga hästi sai aru, mis on kaalul.
Üldiselt on see vana teada tõde, et kasse ei saa pidada inimesed kellele ei mahu pähe, et koduloom ei kõnnigi kogu aeg nööri mööda.
Kusjuures ma ei tahagi ju otseselt allutada, mul pole vaja, et kass sitsiks või käppa annaks või isegi iga kord keelamisele reageeriks. Mind häirib eelkõige just see osa, et koerad arvestavad teistega (nii inimeste kui teineteisega), aga kassid mitte. Kassid kusjuures ei arvesta vist ka üksteisega, sest täna on Needil elukaaslane külas (teist päeva) ja elavad nad lihtsalt nii, et teine kass elab kapi otsas. Mitte et nad otseselt üksteisele kallale läheksid, aga nad ei salli teineteist eriti ja mõlemad on kangekaelsed ja egoistlikud ja ei ole sealt mingit sõprust tulemas.
Kasside üksteisega arvestamine on lihtsalt palju suurema distantsiga, kui koertel. Aga see pole olematu.
Mu õel on kaks kassi, pahur segavereline punane ja temast aasta noorem hall pärslane, mõlemad emased, mõlemad õigel ajal ära lõigatud ja puha. Punane oli trauma läbi elanud, kui õe juurde sattus, ei lubanud ennast silitada ja käis pidevalt sellise “ärapuutumind” hoiakuga ringi, et lust vaadata. Kui siis õde pärslase võttis, too oli paarikuine, pidi punane kreepsu saama: issand, mida te õige mõtlete, ma EI TAHA SEDA TITTE! Urises ja ajas karva kohevile, kuni õde talle selgeks tegi, et titt tuleb rahule jätta. Aga pärslased on ju kergelt pooletoobised, õiget koonu pole neil ka… titt jäi isikliku hügieeniga hätta. Mõne päeva pärast võis näha pilti, kus punane preili, ise kurjalt urisedes, halli lapikunäolise tite tagumikku lakub. Titel oli sest suht savi.
Hiljem, kui nad olid suuremad, ja maale suvitama viidi, üritas punane pärslasele jahipidamist õpetada. Tema oli selles elegantselt osav, pooletoobine pärslane ei saanud üldse aru, miks peaks… Tal oli kõigest täiega pohlad, istus õndsa näoga murul ja püüdis aeg-ajalt mõne liblika. Punane ei jätnud aastate pikku oma jonni, näitas küll põlglikku suhtumist üles, aga teinekord jälle kordas jahidrilli ja õpetusi, tõi hallile demonstratiivselt mõne vigase hiire ja kurjustas, kui see ära lasti. Aastate ja aastate kaupa. Pärslane saigi lõpuks asjale pihta, umbes 7aastasena, niipalju, kui teada.
Milline koer viitsiks ülearetatud pooletoobisele kaaslasele 7 aastat tulemustetult jahipidamist õpetada?
Mu oma kass, Blondie, on muidugi üldse ingel kassinahas. Ta ei kasuta ei hambaid ega küüsi kunagi nii, et see võiks inimesele kuidagi viga teha. Kui tal mu tähelepanu vaja on, siis patsab käpaga mulle pahkluu pihta, peidetud küüntega. või võtab korraks kahe käpaga jala ümbert kinni. Öösel sätib ennast vaguralt jalgadele, kõri peale pole kunagi roninud. Ok, pesemist ei kavatse ta taluda. No aga mingi isiklik tsoon võiks ju kassilegi jääda, issand halasta!
Jah, on ka kasse, kes ronivad maniakaalselt kõrile, ma ei tea, mis neid seal nii paelub, aga ka nendest kõik ei harrasta inimese näkku patsutamist. See on pigem mingi haruldane “Simoni sündroom”
Ahjaa, lolluse osas mõtlen ma rohkem päris lollust. Näiteks annan mina koertele süüa, kõik uksed on pärani. Kass ootab, kuni koerad on lõpetanud (sest teda ei lasta ligi), kausid ülelakutud jne, läheb ise sinna ja teeb eriti haledalt mäu. Näitan siis talle käega, et näed, eemalt paistavad sinu kausid, kuhu sai just pandud nii krõbinaid kui lihakonservi, ehk ampsad – vaatab üle ukse sinna, teeb veel haledamalt näu ja istub järjekindlalt koerte kausside juures edasi. Selleks, et talle PÄRISELT kohale jõuaks, et tal tõesti on oma kaussides toit ja see pole miraaž, pean ma ta sülle viima, ta tema isiklike kausside juurde viima ja seal avastab ta nagu maailma kõige õnnelikum kass, et oh isver, siin on ju ka süüa. Kusjuures seda, et tal seal süüa on, teadis ta juba varem, sest sinna pandi toitu tema nähes ca tunnike enne mainitud intsidenti.
No kindlasti on ka sama lolle koeri olemas.
Kassid ongi vaatamiseks minu arust. Neid on lahe jälgida, vaatle nagu metsloomi. Väljendusrikka miimikaga on nad, tõprad. Aga kooseluks või suhtlemiseks on nad täitsa mõttetud. Mida sa tahadki loomast, kes ei ole karjaloom. See ongi nagu maduussi või akvaariumikala pidada – vaatamiseks, mitte suhtlemiseks. Ma ei tea, kas peale kassi üldse mõni klassikaline koduloom on, kes ei ole karjaloom. Kõik lehmikud ja kitsed ja sead jne elutsevad ju looduslikult karjadena, s.t nad on loomuliku omadusega karjasiseselt omavahel suhelda.
Kanad ei ole looduses “kariloomad”. Ometi neid peetakse “karjana”.
On ju küll kaslaseid kes karjakesi ringi patseerivad. Lõvid näiteks.
Üldiselt on ikka see kassi käitumine ja harjumused suuresti kinni peres ja kasvatuses. Algusest peale tuleb oma elukaga luua korralik kontakt ja tema hingeelu endale põhjalikult selgeks teha. Siis ei tule seda tunnet ka, et kass on teil nagu mingi iluasi kusagil riiuli peal.
Koertega ju samamoodi. Minu koer oli täielik närvihaige ja pooletoobine. Ei mõistnud see tainapea istuda ega palli tagasi tuua. Iga kord kui külalised tulid, oli tal tarvis ühe juurest teise juurde joosta ja hüsteeriliselt lõuata. Seda siis niikaua kuni külalised lahkusid (vahel võttis see tunde).
Miks see nii oli? Sest suht vabakasvatusega peni oli. Mina olin alles miski kümne aasta ringis kui peni majja tuli nii, et ei teand mingist looma treenimisest ei ööd ega mütsi.
Kass aga näiteks toob meile paberinuutsaku tagasi kui seda talle visata ja on loonud täiesti omanäolised ja individuaalsed suhted nii minu, minu elukaaslase kui ka (mingil määral) meie lähema tutvusringkonnaga.
Mis toitu puutub siis see on kah ju vana teada värk, et kassid enamjaolt by default kahtlustavad teid mürgitamiskatsetes ja on seetõttu äärmiselt ettevaatlikud. Kui keegi midagi ees sööb või joob, siis on ju kindel värk, et kõneall olev palake on ohutu ja kõlbab süüa (esialgu siiski ettevaatlikult nuusutada).
Eks rebased ole ka koerlased ja elavad üksikult, aga koertesse see justkui ei puutu. 😉
Kanadest. Nende metsik esivanem on puna-džunglikana (Gallus gallus), kelle kohta võib lugeda järgmist: “The red junglefowl lives in small mixed flocks during the non-breeding season – summer, autumn and winter. These have a hierarchical social system in which there is a ‘pecking order’ for both males and females. In the spring, at the onset of the breeding season, each of the stronger cocks maintains a territory with three to five hens.”
Ega kassidel teab mis suur aju ei ole, nii et võibolla tõesti neile palju mõtteid pähe ei mahu. Aga loomad on muidugi erinevad, ka samast liigist olevad. Minu kass ilmselt sobiks sulle paremini, tema ei roni üldjuhul sülle (ega talu üldse süllevõtmist heal meelel), nurrub haruharva, ei sõtku kunagi, mängib rahumeeli ise või siis eelistab, et inimene talle palli viskaks. Toob tagasi. Ja ajab taga ka nööri. Muidugi, samavõrra armastab ta ka igal pool ronida, aga inimese enda laiskusest pole talle seda eriti keelatud. Ehkki kui ta ühe riiuli pealt tähelepanu võitmiseks asju hakkas alla lükkama, siis pärast suuremat keretäit ei minda selle riiuli ligigi enam. Kappidest ronib ainult jalanõudekappi, kus pole ka suuremaid sigadusi korda saatnud ja ei keelata. Küll aga armastab ta hommikul kella viie ajal tulla mind äratama, esmalt nurrudes ja nühkides, siis tasakesi hammustades ja lõpuks, kui tõesti ei liiguta veel, ka käpaga teki alla sudides. Kui ennast sisse mähkida, siis õnnestub seda ignoreerida, mille järel kass ka magama tagasi keerab. Aga see viimane käitumine on muidugi tingitud sellest, et tegelikult tõusen ma peale viit üles ja kass on sellega harjunud, et saab mu käest süüa. Jälle on inimene selle kombe õpetanud, kui kassi tõime endale, siis tal sellist kommet polnud veel.
Aga ma päris lolliks küll kassi ei pea. Ja see on jah natuke selline koeraomaniku suhtumine, et mis mõttes ei anna kassi niimoodi dresseerida nagu koera. Ei anna jah. Aga ega kass ainult sellepärast veel rumalam ei ole.
Mul tegelikult on üks koertest ka sellise iseloomuga, keda on veidi raskem dresseerida kui tavalist sakslast ja see isegi meeldib mulle, sest mulle ei meeldi see, kui koer kogu aeg omanikule suhu vahib (üldiselt hea koostöö ja hea kontakt käivad käsikäes, aga kohati tundub mulle, et “tublimad” koerad pakuvad rohkem kontakti, kui ma tahaksin). Aga mind tõesti ärritab see, kui on ette teada, et mingile asjale järgneb karistus ja siis selle karistuse järel solvutakse – ignoreerigu või tehku, mis tahab, aga sellise asja peale solvuda on eriti totakas.
Mul on tunne, et siin on asi selles, et kassi jaoks on elu pidev võimuvõitlus ja inimene ei ole automaatselt praidi liider. Võimuihas loomana ta pidevalt katsetab, kas inimene on oma valvsuse kaotanud ja on aeg ise võimu haarata. S.o. ta teab, et karistus võib tulla, aga võib ka tulemata jääda ja see on märguanne uute sigaduste katsetamiseks…
Vähemasti on selline mulje jäänud mulle, pikaajalisele kassipidajale 🙂
Ahjaa, ja päris mitu aega kulus, et Patrickule (vt. ka minu avatari) selgeks teha, et hierarhia on nüüd selline või muidu… Ja isegi juba korraliku täiskasvanud kassina üritab ta ikka aegajalt selles hierarhias tõusta, küll enamasti teiste inimeste arvel… minuga ta selliseid asju eriti ei julge teha.
Pean uhkusega ütlema, et nüüd, pärast ca ühte nädalat, allub ta käsklusele “maha” juba koheselt. Nii et mina olen rahul, isegi kahju natuke, et jaanuarist kass mujale kolib.
Nujah, su on loomade dresseerimisega kogemused, minu jaoks on kassid olnud ikka lihtsalt “veidrikust korterikaaslased kes situvad kasti” 🙂 Eriti kuna nad on suhteliselt iseseisvad loomad ja täiesti sobivad minu üldise misantroopiaga…
Nujah, “veidrikust korterikaaslane, kes situb kasti”, on ta jätkuvalt, lihtsalt sellest kõige olulisemast asjast on aru saanud. Mitte et ma loodaks, et ta ka minu äraolekul laua peal käimata jätab. 😀
Ma ei tea, vb keegi juba rääkis sama juttu, aga kui sinu väitel see kass peaks juba täiskasvanu eas olema, siis mingi kiiks tal peab peas olema ja seda kindlasti ei saa üldistada kõikidele kassidele.
Samas, mis see täiskasvanu iga tähendab? Kui kass on viieaastane, on ta hilisteismeline või noor, kui koer on viieaastane, on ta keskealine… Selles suhtes ikka kassid ei ole koertega võrreldavad, nad ongi igat pidi erinevad.
Minule meeldib kasside puhul see, et ainus asi, mida õpetada tuleb, on potilkäik; see, et laua pealt ei tohi süüa varastada; jõulukuuse ehetega ei tohi mängida. Koertel on sada miljard muud käsku veel. Samuti on kassid iseseisvamad ja nõuavad vähem tähelepanu.
Mu jutt ei olnud vaidlus teemal, kummad paremad on, vaid mõtlesn lihtsalt, et asjal on ilmselt mõni teine tahk veel.
Koer mõtleb: “Inimene toob mulle süüa ja pakub peavarju. Ta on jumal!”
Kass mõtleb: “Inimene toob mulle süüa ja pakub peavarju. Ma olen jumal!”
Klassika 🙂
Mõlemad on lahedad ja omade kiiksudega. Aga seda lugu lugedes oli küll suu kõrvuni ja äratundmisrõõmu palju (meie kass oli küll palju asjalikum – tõi isegi tiigist kala koju, et me ei nälgiks – ja meie koer palju sõnakuulmatum… nojah… peremehes asi muidugi).
Kusjuures see klassika meie peres ei kehti. Meil on just see, et söögiaeg on kell 21:00 ja ca 20:45 hakkab Iginälg juba nihelema ja hiljemalt kell 21 nõuab kausi ääres ja näitab iga keharakuga, et ma olen piinaja, sest olen vaese koerakese nälga jätnud. Armastus on küll suur, aga igasugu asju nõudma on nad ka kõik varmad.