art

Kirjapanemata lugude raamat

Mängisin hiljuti üht mängu. Adventure’it. Tegelikult mängisin suisa mitut, üritades end vahelduseks veidi koguda ja hinge tõmmata, aga rääkida tahaksin just sellest, sest see oli nii huvitav, et isegi mina nägin kurja vaeva, et mitte walkthrough’d kasutada ja PÄRIS ise mängida. See jutt peaks tglt mängublogis olema, aga see on ajutiselt rivist väljas, sest MNC pani mingitel ajenditel vahepeal oma vanuseks kolm aastat, mille peale ta blogi ära blokiti ja teatati, et alaealistel ei tohi blogi olla, mistõttu ta peab saatma neile oma passi koopia, et tõestada, et ta tegelikult on täisealine. Asja konks seisneb veel selles, et nimi seal passis peaks olema Subor Nurk, nii et saab näha, kas meil õnnestub härradele selgitada, et nad võiks meie blogi tagasi anda või mitte. 😀

Igatahes. Mängu nimi on “Kirjapanemata lugude raamat” ehk minu versioonis “The Book of Unwritten Tales“, mis huvitaval kombel ongi selle originaalnimi. Huvitavaks teeb selle fakti see, et mäng anti esmalt välja Saksamaal ja saksakeelsena (juba aastal 2009), nii et ei tea, miks nad väljamaakeelset nime kasutasid. Aga oktoobri lõpus (st siis 2011) ilmus mäng lõpuks ka UK-s, keeles, mida mõistavad tunduvalt rohkemad, sellest sai hetkega samasugune hitt, nagu see Saksamaal on, ja seda võrreldakse (õigustatult!) “Simon the Sorcereri” ja “Black Mirroriga”. Esiteks on see mäng jube ilus. Ikka väga ilusa graafikaga. Teiseks on karakteri juhtimine lihtsaks tehtud – mäng on jagatud peatükkideks ja suuremal alal aset leidvate peatükkide puhul on alati ka kaart, st et sa ei pea nagu idioot pool tundi järjest vaatama, kuidas su tegelane jalutab, et kuskile kohale jõuda. Kolmandaks on lugu huvitav ja naljakas – no näiteks on seal roosade jänkusussidega SURM, kes on depressioonis, sest sellistes mängudes ei näita kunagi kellegi surma, mistõttu tal on vähe reaalset tööd. Neljandaks, asi pole LIIGA keeruline, näiteks näeb tühikuga kohe, mis ekraanil aktiivne on ja asjad, mida enam kasutada ei anna, ei jää aktiivseteks – samas on see siiski PIISAVALT keeruline, et huvi üleval hoida ja ajusid ragistada. Viiendaks ei käi mäng kogu aeg ühe ja sama karakteriga ja vahel peavad mitu karakterit omavahel koostööd tegema, mis teeb asja jälle põnevamaks. Ja ma tean, et lugu, kus gnoom peab esmalt kuskile sõrmust tassima ja seejärel koostöös haldjate ja inimestega maailma päästma, ei tundu väga originaalne, aga tegelikult teeb just intertekstuaalsus ja diskursustevaheline suhtlus* selle mängu huvitavaks. Tegijad on ise klišeedest täiesti teadlikud ja kasutavad neid enda kasuks ära, siit ka oluline sarnasus Simoniga. Kui üldse kritiseerida, siis seda, et lõpp oli veidi liiga lühike ja oleks võinud asjad selgemalt paika panna.

Aga nagu öeldakse, räägib üks video rohkem kui miljon sõna, nii et näitan teile hoopis esmalt mängu treilkat ja seejärel lõiku mängust, kus Wilburit tutvustatakse.

Kui see teile ikka ei meeldinud, ei tea te lihtsalt, mis on hea. Minule meeldis see igatahes väga ja mul on suisa kahju, et omal ajal rohkem saksa keelt õpitud ei saanud (peaks prantsuse keele õpiku nurka viskama ja saksakeelse asemele haarama), sest ka teine osa, “The Book of Unwritten Tales: The Critter Chronicles” (selle treilku on siin, saksakeelne) on saksakeelsena juba ilmunud, aga inglise keeles peaks ilmuma alles kevadel ja seegi info on hetkel veel kinnitamata. Critter oli minu jaoks muide uus sõna – tähendab lihtsalt “olevust” ja antud hetkel tähistab siis seda roosat/lillat karvast limapalli, kes esimese pildi peal ja treileris on.

Kuna tegu on tõesti väga hea mänguga, tuleb nüüd ka moraalilugemise osa. Inimesed on väga palju vaeva näinud ja teinud väga hea mängu. Samas on muidugi teised inimesed palju vaeva näinud ja teinud sellele heale mängule omakorda väga hea crack’i (räägitakse, mina ei tea sellest muidugi midagi), aga see ei ole praegu teemaks. Nii et kui teil on nii süda kui rahakott õige koha peal, laadige see mäng otse nende kodulehelt omale arvutisse (see on selle postituse esimese lingi all, aga olgu see siis siin ka teist korda – see link). Praegu on seal jõulusoodustus, nii et saate 20 prossa alet, mis tähendab, et mäng läheb maksma ainult 20 eurot (suisa 19.99 kui täpne olla). Lisaks saab ka sooduskupongi, millega järgmisest ostust 20 prossa alla saate, nii et kui otsustate ka järgmise mängu soetada, saate sedagi odavamalt. Kui teie süda või rahakott NII õige koha peal ei ole või arvate lihtsalt subjektiivsetel põhjustel, et ma teile pada ajan, siis tõmmake esmalt mäng alla (see on see link, mis täna panemata jääb), aga kui see ka teile väga meeldib, soovitan tõsiselt pärast mängimist ka selle soetamist kaaluda ja mängutegijaid solidaarselt toetada. Kui te kuulute nende hulka, kes arvavad, et piraatimine on inimõigus, siis laske samamoodi edasi ja lootke, et jõuluvana teile ka järgmisel aastal mõne kingi teeb. Hau.

* mis mõttes ma kasutasin praegu neid sõnu ainult selle pärast, et AbFabi pöörfi raamatuarvustuse (jutt siis Villu Parveti raamatust “Seks, vein ja kutsikad“) puhul nende sõnade puudumist kritiseeriti? Paradigmast ei rääkinud ma ju üldse

EDIT: NB! Mulle tuli meelde, et kuna ma pole oma mängublogis, võivad pooled lugejatest NOOB-id olla, nii et mainin igaks juhuks ära, et adventure tähendab sellist mängu, kus tegelased peavad lahendama erinevaid probleeme, et sihile jõuda. See omakorda tähendab seda, et tulistada ei saa, puu otsa ronida ei saa ja kellelegi vastu pead lüüa ei saa (klassikaliselt, on ka segatud stiile, aga antud hetkel ei räägi me neist, kui teid sellised asjad huvitavad, siis viimati mängitutest on parim ilmselt “Gemini rue”, kuigi ka seal oli kõmmutamist väga vähe). Õigemini sinu tegevus võib küll viia selleni, et kellelegi antakse vastu hambaid, nii et verd pritsib, aga klassikalises seiklusmängus ei juhi sina selle toimumise ajal karakterit, vaid seda osa näidatakse sulle siis videos. Adventure on üles ehitatud ajutööle, mis tähendab seda, et sa pead välja mõtlema, kust erinevaid vajalikke esemeid saab, mida kokku segada, et näiteks valge seen usutavalt kärbseseeneks värvida, kuidas kuskilt august võti kätte saada või ka näiteks, kuidas mingi imeliku mõistatuskoodiga uksi avada. Et mõistatuste lahendamine igavaks ei läheks, peab neid siduma tugev lugu. See lugu ei ole tugev, see on krüptium. Ja jah, ma viitasin praegu Supermehe päritoluplaneedi tugevaimale metallile, nii sees olen ma oma nohikumaailmas täna.

9 kommentaari “Kirjapanemata lugude raamat

  1. Rents kallis, mis videost ja treilist räägid? Sa pole pistols, pigem terav leemeliigutaja. Me Morgiega loodame jätkuvalt pipart hamba alla…

    1. Ma ei saa noorteslängist hästi aru, aga kui sa mõtled, et ma võiksin oma igapäevaelust kirjutada, siis mul on üks poolik draft juba olemas. 😀

  2. Tähh soovituse eest, taolised mängud on minu jaoks parim ajaraiskamise vahend (hetkel ainult on selle raiskamisega suht kehvasti, raiskub niigi liiga kiiresti)

  3. Äärmiselt vastutustundetu sinust siin niiviisi avalikult mängu promoda. Kas sa ei tea siis, et sess hingab kuklasse ja mul on palju referaate kirjutada tarvis.. Häblugu.

  4. Sa võid ju selle Suborisse ümber tõsta. Point oleks, et Suboris on üks kõrgema sordi mängukirjeldus juures, mis sest, et mitte just kõige värskem – aasta pärast poleks ta seda ju nii-vai-naa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.