faith

aasta viimased päevad

Blogis on üldiselt kombeks oma igapäevaelust ka kirjutada, no stiilis, et täna sõin saia fetajuustuga (nii ma paksuks läksingi) ja siis käisin koolis, kus nägin sõpru ja nagu täiega äge oli ää. Tundub küll kontseptsioonina veidi meeletu, aga mõtlesin ka proovida, polegi sihukest asja mitu päeva teinud. Nii et väga sidusat teksti ei tasu oodata, räägin (nagu ikka) erinevatest asjadest, mis viimastel päevadel toimunud või silma jäänud on.

Mmm, tegemistest… Põhiliselt olen ma puhanud. Ja söönud. Ja puhanud. Homsest (yeah, right) hakkan uuesti kodutöödele kõvemini pihta andma, sest need peavad ju ka tehtud saama ja nüüd on juba magatud ja puhatud ja mängitud ja jõulufilmi (mul ainult üks oli, Doctor Who jõulueri, kuigi saabastega kassi multat võiks vist ka vaadata, jõuluajal ju vaadatakse) vaadatud küll.

Muus osas – tore on, kui multikulti tuuakse koju kätte. Näiteks olen ma alati vaadanud neid nalja pilte, kus on “level:asian” (no näiteks ülalolev pilt, mis kujutab ajalehtedest tehtud lossi, on aasia tasemega) ja olen naernud küll, aga ei ole kunagi sügavamalt suhestunud, kuigi ma tean, et see on vihje sellele, kuidas aasialased töötavad ja nende traditsiooniliselt karmile kasvatusele (näiteks seekord see, kuidas kuulus “tiigriema”, kes aasiapärasest kasvatusest raamatu kirjutas, heldimusega meenutas, kuidas ta sai õigekirjavõistlusel teise koha ja ta isa ütles talle, et teda pole mitte kunagi niiviisi häbistatud). No vot, aga eile lugesin ma täitsa meie oma töökuulutusi (mitte, et mul oleks plaanis tööle minna, lihtsalt vahel vaatan, juhuks kui hakatakse täitma mõnd ametikohta, mis mulle ideaalselt sobiks, nagu näiteks “tühja tuule tagaajaja” või “toredate, aga täiesti kasutute ideede generaator”) ja sain teada, et Tartus avati sushibaar Tokyo, kuhu otsitakse ettekandjat. Igatahes nii, kui lugesin, et ettekandja töökohustuste hulka kuulub muuhulgas ka nõudepesu, ütlesin ma kohe automaatselt kõva häälega “töö level:asian“, sest lihtsalt naljakas tundub mõte sellest, et ettekandjad, kes niigi edasi-tagasi jooksevad, peavad nüüd veel nõusid ka pesema hakkama. Alles hiljem meenus, et tglt isegi KlubiMaailmas pidid ettekandjad kuni kella neljani õhtul ise nõusid ka pesema, sest nõudepesija tuli alles neljast, sest ülemuste meelest (ja olgem ausad, ka päriselt) oli seni külastajaid liiga vähe. Ettekandjatele see muidugi ei meeldinud, nii et nad pesid nii vähe kui võimalik, aga tundub, et see on siiski üsna tavaline praktika.

Kassi oleme ka nii palju treeninud, et reageerib käsklustele “ei” ja “maha”. Kahju kohe, et ta jaanuaris siit ära läheb, sest ta on siin juba nii ära harjunud, et mängib Oskariga metsikuid mänge – hüppab talle käppadega kaela (nagu kallistaks, üks käpp ühel ja teine teisel pool) ja veits on ikka küüned ka väljas vist, sest natukeseks ta sinna rippuma jääb, enne kui jooksu paneb. Oskar on omalt poolt õppinud kitse moodi hüppama, ajab kassi mõuramisega taga ja kui kätte saab, lükkab käpaga uppi ja hakkab ise eest ära jooksma. Tore vaadata, kui loomad omavahel hästi läbi saavad. Atu jällegi on õppinud Oskari piiksumänguasja eriti raevukalt piiksutama, et rõhutada, kui väga teda mingi kass külmaks jätab ja kuidas ta ei kavatsegi nendega mängida. Mis on huvitav, arvestades seda, et siiani pole ta piiksuvate mänguasjade vastu erilist huvi tundnud. Kass ikka päris nõrgamõistuslik ei ole ka, on aru saanud, et kui koerad söövad, ei tasu väga nende lähedale trügida ja et “koertega mängimine” tähendab tegelikult siiski Oskariga mängimist ja mõistlikud kassid pead Atule suhu ei suru. Hakka või arvama, et ehk ta tõesti pääsebki jaanuaris siit eluga.

Samas lahkub kassiga koos ka tema peremees, mis tähendab, et meil hakkab siin rohkem ruumi olema, sest vähemalt esialgu me uut korterikaaslast ei otsi. Sel aastal me K-ga teineteisele veel mingeid jõulukingitusi teinud ei ole, sest ei olnud veel nigu mingit õiget tunnet ühegi asja suhtes, ja nüüd, kui tuli välja, et Tanel ära kolib, mõtlesime, et teeksime iseendale hoopis kahepeale kingituse ja ostaks suurema voodi, sest noh, teate küll, suurem voodi ja suurem rõõm. Kuna ma olen veits koi, pean nüüd ainult veel paar päeva mõtlema, kas raatsin 370 eurot välja käia, sest just nii palju maksab SEE voodi, mis mulle PÄRISELT meeldis (tglt üks 700-ne oli isegi natuke lahedam, aga mulgi on veel mingi reaalsustaju alles) ja sellist, mis mulle ei meeldi, ma ju ei tahaks. Nii et pean tiba arvutama, sest nagunii tuleb mingeid uusi asju osta, sest Tanel võtab ju oma asjad kaasa, jättes meid hoolimatult (võiks isegi öelda, et egoistlikult ja südametult, ilmselt sisimas mõnitavalt naerdes) näiteks veekeedukannuta, ainult selle pärast, et see, mida me praegu kasutame, on juhtumisi tema oma. Muidu tundus 370 täiskomplekti eest täitsa okei hind, st teised asjad jäid ka üldiselt samasse hinnaklassi (ainult selle vahega, et teised ei olnud lahedad), aga nagu ma juba ütlesin, olen ma lihtsalt koi, kes peab saama natuke koitada, enne kui rahakotiraudu lõksutama hakkab. Rääkimata sellest, et kui Tanel riidekapi ka kaasa võtab, pean ma vist päriselt blogisse nilliva teema tegema ja küsima, kas kellelgi pole ehk ära anda: a) riidekappi, b) voodilauakest (sest kui ma peaks peeglit nihutama, pole mul ju ometigi enam kuskile kohvitassi toetada), c) juveele ja kalliskive (neist on mul viimasel ajal hirmus puudus, aga need meeldivad mulle NII väga) ja d) isiklikku hobust. See viimane võib olla ka kellegi teise isiklik hobune, eeldusel, et ta ei tea, et see minu juures on. Ma kohtleksin teda hästi ja annaksin talle porgandit ja leiba. Aga tõsiselt rääkides tekib mul suisa täiskasvanud inimese tunne niiviisi, kui asjad, mis mul kodus on, ongi minu omad (või vähemalt minu pere omad) ja ma ühegi teise tudengiga kodu ei jaga, vaid elan perega nagu “päris inimesed”.

Ahjaa, võib-olla ma edaspidi kirjutan, et ikka otsime uut korterikaaslast, mis võib tähendada, et me kas otsime uut korterikaaslast või siis on mul paranoiahoog peal ja ma leian, et peaksin enne puhkuseleminekut igaks juhuks blogisse kirjutama, et mu korterisse jäi lisaks kahele murdjakoerale maha Eesti poksikoondis, kes on end kõrvaltoas sisse seadnud. Teate ju küll, et Tartus on ebastabiilsed inimesed, kes käivad teistele postkasti sittumas, ma ei kavatse seda riski võtta. Rääkimata sellest, et kui blogi igavaks läheb, on alati hea, kui saab mõne üllatuskülalise sisse tuua. Näiteks võib ju juhtuda, et kurjad keeled räägivad, et üks teatud Nadia kavatsevat just Eestisse kolida, sest ta tahab siia demokraatiat tuua, aga pole siiani korterit leidnud.

Uhh, nii palju lõike sai, et isegi ütleks juba “tl;dr” ehk eestipäraselt “pikk jutt, sitt jutt”, nii et ma rohkem peale ei pane. Head ööd.

4 kommentaari “aasta viimased päevad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.