Kell saab juba nii palju, et peab hakkama jooma sättima. Ikka vana aasta nigu väärikalt ära saata ja kõik muu sihuke. Õnneks tundub, et K on ka juba nii palju kosunud, et saab kaasa tulla. Tal oli eile suuremat sorti närvivapustus, hüppas mulle keset kaubanduskeskust karjudes kaela, pidin ta koju tooma, teki alla toppima, kuuma teed sisse jootma ja isegi palderjanitilku andma, enne kui ta lõpuks pöial suus magama jäi. Õlled jäidki poodi, neil pidime täna järel käima. Teises poes muidugi, Rimisse ei saa me enam minna, ta hakkab röökima, kui Rimi silti näeb. Kahju tast kohe, alles ta sai üle sellest, et eestlannad käivad viimasel ajal palja persega, suvalise särgi all ainult retuusid jalas ja ainsaks ehteks “kaamlivarvas”.
Nimelt seisid kõrvalkassas mingid vene pifid, päris hea raami peal ja seksikad riided raami rõhutamas. Ainult selle väikese miinusega, et riietus mitte ainult ei sosistanud “vene pifid”, vaid karjus seda üle kogu poe, sest neil ei olnud vist kahepeale mitte ühtki riietuseset, mis ei oleks olnud kas roosa või sädelevate litritega kaunistatud. Igatahes vaatas K hindavalt ühe kanni, kui neiud järsku vesteldes veidi meie poole pöörasid… Ütleme nii, et pildil olev daam on äärmiselt kaunis ja näeb oma ea kohta hea välja, aga kujutage nüüd ette, et te olete enda arvates imetlenud endavanuse naisterahva seksikat keha ja siis pöörab ta järsku ümber ja te avastate, et ta pole mitte ainult üle 50 aasta vana (näiteks olev Dyan on muidugi juba üle 70), vaid tal on näos ka täielik Godzilla-meik. No ikka selline, mida muidu 17-aastased venelannad endale näkku topivad, kui tahavad klubisse sisse pääseda või prostituudina tööd leida, selline räige sentimeetripaksune krohvikiht. Selliseid kortse aga pahtlikihiga enam kinni ei kata ka, nii et see tulemus oli nii hirmutav, et ma saan täitsa aru, miks nii paljud lapsed kloune kardavad. Oleks Anu Saagim seda pilti näinud, oleks ta läinud turule enese kinnikatmiseks viisakat rätikut ostma.
Aga muidu… Tanel sai enamuse asju korterist välja kolitud, elamine on köetud, et oleks soe koju tulla, saime juba uue köögilaua ja elu on täielik lill. No ja kuna kõik teevad mingeid aastakokkuvõtteid, siis olgu öeldud, et täitsa okei aasta oli. Prantsusmaal oli tore ja kodus oli ka tore ja isegi koolis oli enamvähem tore, kuigi ma olen sellest kahe- kuni kolmekordse koormusega tõmblemisest juba väsinud. Hea, et varsti ühele poole saab sellega ja mul on hetkel kuidagi täitsa positiivne tunne. Aga üldiselt olen ma nagunii juba nii kaua koolis käinud, et minu aastad algavad septembris ja lõppevad mais ja vahepeal on veidi mitteeksisteerivat aega, nii et mul ei ole praegu mingit erilist tunnet, et midagi otsa oleks saamas.
Igatahes teile ka kõike toredat. 🙂
Pärdikute päevaraamat 