loodetavasti on kõik uus veebruarikuus

Aga ehk ka mitte. Ma ei ole uuendustele aldis, jaanuar kuulutati näiteks 9-gagis ametlikult rinnahoidjavabaks kuuks ja ikka ma kandsin seda, sest külm oleks ju ometigi ilma. Sellest hoolimata pean ma uue korterikaaslase otsima. Tahaks normaalset inimest, kes oleks valmis minuga koos elama – kas kõlab reaalselt? Tegelikult pole ma neid toidutšekke veel kokku arvutanudki, aga juba praegu on selge, et tuleb kulusid kärpida, pealegi oleks Taneli tuppa teise tuppa ikka vaja kedagi, kes ise seal kütta viitsiks. Pakkumise teeb vähemahvatlevaks see, et meil pole ajutiselt pesemisvõimalust, sest dušinurga saab installida alles siis, kui soojemaks läheb, sest tuleb jamada välisseinas ja keldri ja põranda vahel olevate torudega – meil nimelt oli siiani selline diil, et Piret kasutas meie pesumasinat ja meie nende vannituba, sest see asus nagunii korterist eraldi, ja kevadeks oli meil enivei oma dušinurga ehitamine planeeritud, aga nad kolisid veits varem ära, kui plaanis oli. Meil pole iseenesest vahet, ma saan töö juures pesemas käia ja tõeliste eestlastena käime me nagunii tihti maal saunas, aga kui just potentsiaalne korterikaaslane ei soovi meiega mu vanaema ja ema külastada ja iga kord oma õppe-/töötulemuste ja eraelu kohta põhjalikke raporteid esitada (mis iseenesest oleks väga teretulnud, peaks mina ehk vahelduseks vähematele küsimustele vastama) või ei evi sama võimalusterohket töökohta, võib see vist väike turnoff olla. Aga see-eest üür on odav! Nii et kui sa:

a) ei ole narkomaan,

b) ei armasta öösiti panne kokku taguda või regilauluproovi teha (öösiti = alates ca kella kahest, enne meil nagunii keegi magama ei lähe),

c) ega ei ole rõveda häälega või muidu lausa jubedalt ärritav inimene (stiilinäide),

siis võid mulle kirjutada või joonistada ja saame kokku ning arutame asja. Nagu näha, siis ma blogis üldiselt oma sõpradest/tuttavatest ei kirjuta, kui keegi just päris Nadia ei ole, nii et oma privaatsuse pärast pole vaja karta.

P.S. Vaatasin täna huvi pärast ka töökuulutusi – ja no torkab silma juba, et ükskõik millal ma seda teen, Kroonpress ja Aadlipreili otsivad ALATI uusi töötajaid. Tahaks teada, kas nad tõesti peksavad neid seal vms, et keegi sinna pikemalt jääda ei taha?

P.P.S. Lehed on täis huvitavaid uudiseid. Savisaar murdis tihastele pekki pannes jala ja jõulude eel tehti rohkem kui kaks korda rohkem isadusteste kui tavaliselt. Ei tea, kas asi on seotud jõuludepressiooni ja sellest tulenevate kahtlustega või üritati jõulukinkide pealt kokku hoida (või vastupidi, naised mõtlesid just jõulude ajal, et võiks issile, kes senini teadmatuses oli elanud, armsa kingituse teha).

Päeva tõlkehuumor

Prantslane ja jugoslaavlane lähevad kööki juttu ajama. Noh, et nelja silma all vestelda või nii. Selgub aga, et seal on juba ees kokk, seega kasutatakse viisakat hüvastijättu:”Idi nahhui!”

Tõlge:”jugoslaaviakeelne vestlus”

Klassiühiskond

Olen tööl. Tööd ma siin loomulikult ei tee, selleks on mu tööviljakus liiga madal, nii et üritan aega muul moel mööda saata. Loen näiteks ajalehti. Mul ikka vahepeal on see komme. No ja täna lugesin muuhulgas artiklit, kus meie guru ja vaimne juht Andrus Ansip sarjab üliõpilasi, kes on oma meeleavaldusega ilmselgelt üle piiri läinud. Nõustun täielikult, juba fakt, et nad nii suurepärases riigis üldse meelt avaldama on julgenud minna, on laiduväärt ja need närakad tuleks ülikooli nimekirjast kustutada.

Eriti meeldis mulle aga see lõik:

Ansipi sõnul ei pea ta normaalseks, kui tudengid töötavad kooli kõrvalt täiskohaga, kuid kõiki tudengi kulusid ei pea katma anonüümne maksumaksja.

Ehk siis meie peaminister taunib üliõpilaste täiskohaga töötamist, aga on samas kindlal seisukohal, et riik üliõpilaste elu kinni maksma ei pea. Või öelgem otse – mingid proletariaadi järeltulijad ei peaks üldse ülikooli ronima. Kui papal-mammal raha pole, siis ära tule kooli. Eliit on siiski elitaarne ja peakski nii olema, me ei saa ju igasugu rotte harima hakata. Või võtku vähemalt korralikult õppelaenu ja alustagu iseseisvat elu minimaalselt nelja tuhande eurose laenuga, on need sunnikud mingitki pidi lõa otsas ja ei saa töö juures liigselt möliseda, sest igakuine laenumakse tahab ju maksmist. Kui on enda meelest nii kõvad mehed-naised, et peavad suisa välismaale vahetusüliõpilaseks ronima, siis olgu valmis hiljem oma hariduse eest maksma, kui välismaisest õppest kõik oma õppekavaga ei kattu (ja kunagi ei kattu kõik sajaprotsendiselt). Ammu ajab see närvi juba, et mingid suvalised vaesurid ringi reisivad ja ülikoolis oma viledaks kulunud pükstega toole määrivad.

Teemaga seostub vist veidikene ka see, et ma olen kuu aega toidupoes tšekke kõrvale pannud, et kuu lõpus arvutada, palju mul siis igakuiselt söögi peale kulub. Nüüdseks on juba hirm naha vahel ja ma üldse ei tahaks neid tšekke enam lugeda, sest ma tean, et raha on kulunud tunduvalt rohkem, kui mulle meeldiks (kuigi koeratoitu jms ma siia ei arvesta), sest toidu pealt ma eriti kokku ei hoia – aga mul ei ole ka mitte mingit soovi hakata sööma stiilis “liha saab igal teisel pühapäeval” ja “hallitusjuust ja tomatid makaronide juures tähendavad, et kellelgi on sünnipäev”. Nii et ilmselt seisan ma üsna peatselt silmitsi sellega, et mu kulud on suuremad, kui ma arvestanud olen, aga ma ei taha eesoleval semestril töötada, vaid tahan rahulikult lõputöid kirjutada ja viimaseid aineid teha ja prantsuse keelt õppida. Sest eksternina lõpetada ka väga ei tahaks, tahaks ikka kõigega sel aastal ühele poole saada. No ja hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ainult praekartulit süüa ka ei taha.

Muide, minu ideest (telekat vaadates keelt õppida) tundub asja saavat, sest asi liigub ülesmäge – esmalt vaatasin ma Engrenages’i ingliskeelsete supakatega. Nüüd hakkan vaatama Braquo’i prantsuskeelsete supakatega ja pärast seda on mul Maison close hoopis ilma subtiitriteta. Loodetavasti areneb mu keeleoskus nendega kaasa. Engrenages kordas küll eelkõige slängisõnu ja roppusi, mida ma küll varem teadsin, aga mis varem nii esimese hooga pähe ei karanud. St sõnad, mida kogu aeg ja kõige kõvemini karjuti, olid näiteks flic, fric, cul, merde, salaud, bâtard jne.  Ka K õppis midagi – pärast selle sarja vaatamist on tema lemmiksolvang “te ajate mind sitale” (vous me faites chier, kuigi tema ütleb seda ikka eesti keeles). Mu õppejõud oleksid kindlasti väga uhked.

Prantsuse sarjad, mida ehk tasuks vaadata

See postitus on nii mulle kui kõigile teistele, keda huvitada võiks. No äkki on peale minu veel mõni, keda huvitab, iial ei või teada. Notsu vahel näitab mingit huvi üles jne.

Jätka lugemist

Les Engrenages

Sain nüüd selle sarja esimese hooaja vaadatud, nii et jagan ka teiega. Engrenage tähendab otsetõlkes spiraali, aga seda kasutatakse eelkõige vägivalla, raskuste jms kohta. Eesti keeles oleks ilmselt parimaks võrdluseks allakäigutrepp, mida tavaliselt kujutataksegi keerdtrepina – kui oled juba ühe tiiru teinud, on raske tagasi ronida, sest otse üles joosta ei saa, aga seda, et tee nii käänuline on, sammhaaval allapoole liikudes ei märganud. Ehk siis selline pidev halvenemine.

IMDB-s kirjeldatakse seda kui kiiksuga detektiivisarja, mis on vist põhimõtteliselt õige. See très noire  pildi allservas tähendabki seda, et reklaami järgi pole tegu mitte tumedapoolse, vaid suisa süsimusta asjaga. Ülemine lause on “Ärge alustage, see võib halvasti lõppeda.” Üldse on keelekasutus siin sarjas minu jaoks lausa hämmastav. Kohati räägitakse küll tänavakeelt ja vahel nii kiiresti, et ime, et keel sõlme ei lähe (näiteks korra ütles üks piff T’aison ja ma sain ainult supakate järgi aru, et see pidi nüüd olema Tu a raison, aga see, et tu‘ga elisiooni ei tehta on muidugi üldse midagi sellist, mida õpetatakse neile, kes koolis viisakat ja akadeemilist keelt õpivad*, prantslased ise arvavad, et tehakse ja kuidas veel) ja vahel jälle näen ma imestusega, et naine, kes oma ülemusega maganud on, teietab teda jätkuvalt (järgmisel hommikul! mehe särki kandes!). Sest ega väike kepp ju üldist sotsiaalset hierarhiat ei riku, eks. Kuigi ausalt öeldes hakkas see piff temaga pidevalt registrit vahetama, st võis samas stseenis öelda nii s’il vous plait kui ka sinatada, nii et ju ta oli ise ka segaduses. Aga see oli selline pisike keeleline vahelepõige.

Jälgitakse nii mõrvarühma kui nende ülemuste ja kohtu tööd – seda viimast küll vähem, kuigi siin radikaga pildi peal ongi traditsiooniline kohturiietus, pigem käib vahepeal tants selle ümber, kas mõni asi peaks kohtusse jõudma või mitte ja tehakse eelistungeid. No näiteks kui lapsehoidja lapse maha lööb, kas siis oleks alust ka ema kohtusse kaevata, sest ta ei osanud seda inimest kahtlustada ja pani liigse usalduslikkusega oma lapse elu ohtu. Esimene hooaeg oli üles ehitatud nii, et oli üks suur kuritegu, mis jooksis läbi terve hooaja ja lisaks igas osas 1-2 väiksemat. Minu jaoks tegi asja põnevamaks see, et siin ei ole ideaalmehest Horatiot, kes alati kõigele lahenduse leiab, mõni asi ei lõppe lihtsalt ideaalselt ja ükski tegelane ei ole täiuslik, igaühel on omad kiiksud. Ei jälgita pimesi reegleid, aga päris räpast Mackeyt ka ei ole, lihtsalt võetakse asja mõistusega. Lisaks õpib siit veidi Prantsuse üldise süsteemi kohta. Nimelt on neil selline süsteem, et ka inimene, kes tahab kedagi süüdistada või kes tahab kindlustada seda, et politsei tema süüdistusega korralikult tegeleks, palkab advokaadi, et oleks kindel, et näiteks kadunud isikute nimekirjas oleva inimese leidmiseks ka reaalselt kõik võimalik tehtaks, mitte niisama ei oodataks, et ta välja ilmuks. Ehk siis inimesed maksavad, et kvaliteetsemat politseitööd tagada.

Alumine punapea on ilmselt kogu sarja kõige sürrim tegelane. Tal ei ole absoluutselt mitte mingit südametunnistust, on ainult mingid isiklikud põhjused ja ajendid, mis kõrvaltvaatajale tihti arusaamatuks. Teised on selles mõttes “prantsuse filmi pärased” (ma ei taha öelda prantsusepärased, sest mina selliseid prantslasi kohanud ei ole), et üks pidev kepp käib, samal ajal toimub lahutus, mõlemad osapooled seksivad teistega, aga see pole pere lahutusprotsessis ja raskete otsuste langetamisel (“kas jääda äkki ikka kokku? me ju siiski armastame teineteist”) absoluutselt oluline, vaid need on mingid kõrvalised pisiasjad. No sai eile söödud, seksitud ja hingatud, mis seal siis nüüd nii väga rääkida. Isegi ei näidata seda eriti, esimeses hooajas näidati paljaid rindu ainult laipade küljes, kuigi ka elavad enne kaadrivahetust tihti riideid seljast võtmas olid, nii et teist True Blood‘i siit oodata ei maksa. Aga Joséphine’il on hoopis mingi oma teema, ma pole veel aru saanud, mille nimel tema elab ja hingab ja teistele mõnuga keerab või mis teda üldse “tiksuma paneb”.

Igatahes tasub vaadata. IMDB keskmine hinne on 8.3 ja ma e leia, et see liig oleks, tõesti oli väga hea sari. Ainult seda ütlen, et mind esimene osa veel käima ei tõmmanud, tundus, et nii palju tegelasi ja mingi pidev kamm ja liiga kirju teema, nii et mõtlesin, kas üldse edasi vaadata – aga juba teise episoodi poole pealt oli täiega huvitav. Nii et kui kellelegi algus igavavõitu tundub, soovitan siiski natuke pingutada, võib ära tasuda.

P.S. Kui keegi teine netist sellele sarjale prantsuskeelsed subtiitrid leiab, kasvõi mõnele osale, öelge mulle ka. Sest ma leidsin paarile kolmanda hooaja episoodile, aga unustasin need õigel ajal alla tõmmata, nii et ega ma enam muidugi ei mäleta, kus ma neid nägin.

* Ma ei saa ütlemata jätta, et mulle hirmsasti meeldis see, kuidas Elmayonesa kodumaal intervjuud andes võidurõõmsalt rääkis sellest, kuidas ta eestlasega tuttavaks sai – “Väga ilus tüdruk ja rääkis SUUREPÄRAST akadeemilist hispaania keelt. Nüüdseks laseb muidugi täpselt samasugust argentiina slängi nagu mina.” 😀

psühholoogilised probleemid ei kao kuskile

Elu on juba kord selline, et mõni meist sünnib kuldlusikas suus ja mõni sünnib agulis ja on terve elu näljas ja paljas. Tänase loo peategelane muidugi sööb nagu printsess, aga suhtumine on selline, et ainult käitumise põhjal arvaks küll, et tema ribidel võib orelit mängida. Mina arvan, et selle põhjuseks on lapsepõlvetrauma, sest teine teooria oleks, et mu koer on loll õgard, ja see teooria mulle eriti ei meeldi. No ja ta on varjupaigast pärit, nii et võis pisikesena vahel tühja kõhtu kannatada küll.

Igatahes, kuna seda toitu, mida me muidu Oskarile anname, soodukaga polnud ja me 20 euri lisaks maksta ei tahtnud, oleme mõlemale paar nädalat odavamat toitu andnud ja sinna pekki, kamaralõikeid jms juurde andnud, sest muidu läheb Oskar juba nädalaga nii kõhnaks, et temal PÄRISELT ribid paistavad. Täna aga ei olnud midagi sihukest, said mõlemad tavalisi krõbinaid. Oskar tuli, nuusutas ja ronis ohates diivani peale, sest toit ilmselgelt polnud söömist väärt, kui lihakraamiga harjunud oled. Selle peale tuli Iginälg, kelle toidukoguseid tuleb niigi jälgida, et ta end liiga paksuks ei sööks, õgis enda kausi tühjaks ja istus teise kausi kõrvale valvesse. Oskarit see ei huvitanud, nii et 15 minuti pärast lubasime tal sellest ka isu täis süüa – tervelt pool kaussi jaksas tühjaks teha, siis sai aru, et rohkem ei jõua, aga no kausi seaduslikule omanikule ju ka ei raatsi sihukest varandust jätta. Nii et järgmise tunni veetis ta seal kausi kõrval pikutades.

Noh ja siis tahtis K hakata süüa tegema ja kallas kaussidesse eilsed makaronid, nii et isegi Oskar tuli kohe sööma. Mina hakkasin kahtlustama siis, kui Oskari kausi juurest ei tulnud enam ühtlane mats-mats-mats, vaid MÄMM-MÄMM-MÄMM, GRHHH, MÄMM. Tõbras oli jälle oma kausi tühjaks teinud ja Oskari tema oma juurest minema trüginud*. Kui ma vahele läksin, jäi kausi põhja veel täpselt neli üksikut krõbinat… No ja Atul on täna ilmselt vahelduseks mõnusalt täis kõtu, hea kohe magama minna.

* Oskar on sihuke, et kui kausis on midagi head, kaitseb ta seda oma elu hinnaga, aga kui on krõbinad või makaronid vms igapäevane kraam, siis astub lihtsalt eest ära ja vahib kadeda näoga nagu mingi mömm

no one is innocent (prantsuse funk metal)

Ongi selline nimi bändil – No One Is Innocent. Väidetavalt on funk metaliga tegu küll ainult nende algusaastatel, aga niisama on nad ka toredad ja sellised poliitilised (okei, pigem antipoliitilised) poisid, kes kõike hingega teevad ja videodega tõesti vaeva näevad. Tegutsevad aktiivselt juba 1994. aastast ja veel eelmisel aastal andsid uue albumi välja. On muutunud küll see stiil neil, lugu Drugs pole mitte ainult ingliskeelne, vaid ka hulga popim, kui nende varasem muusika. Panin selle siia lõppu ka, olgu siis vahepeal midagi inglise keeles ka. Aga mulle täitsa meeldib see, et nad ei ole väga ühes žanris kinni, neil on muusikat täiesti seinast seina. Jätka lugemist

  • Rubriigid