Mõned mõtted teisest õhtusöögist

Ka see osa on väärt tsitaate ja mõtteid täis. Vaido näonahka kiidaks ka, suisa kadedaks ajab, ja Marileen peaks igatahes ta käest pisut nippe küsima, sest tundub, et talle pole meie talvine kliima just eriti hästi mõjunud. Stiilinõu tasuks talt muidugi ka küsida, inimene, kellel on probleeme kehakaaluga, ei peaks end suurte lehvidega kaunistama (eriti sellistega, mis külje peale jäävad ja üldmulje veel laiemaks teevad), kui eesmärgiks polegi just pallikese moodi välja näha.

Aga mida rohkem ma vaatan, seda rohkem see Maigrat mulle ikka meeldima hakkab. No ikka nii intelikentne tüdruk, igal ärimehel oleks au teda oma käevangu saada. No näiteks see elamislubade ostu kommentaar – tõsi ta on, et andekast (ja “majanduslikult jõukast”) venelasest on Eestile rohkem kasu kui Lasnamäe kollist. Aga mulle tundub, et Magrati mõte käib väga otse sinna auku, et kui inimesel jätkub raha, et elamisluba osta, siis ta peab ju ikka andekas olema. Andekas petis vähemalt, eks. Rääkimata sellest, et üldse unustatakse ära, et viimaste aastasadadega pole Eesti olemuses Venemaa jaoks mitte midagi muutunud, oleme jätkuvalt “aken Euroopasse”, kust saab igasse Euroopa riiki viisata edasi kimada. Aga oma olemuselt on selline suhtumine muidugi tulevasele ärinaisele/poliitikule äärmiselt sobilik. Mõte selle kohta, et ta nunnusid loomi ei söö, aga mereelukad on üldiselt koledad, neid võib süüa küll, on ka juba oma olemuselt nunnu. Billeneeve võiks selle loogika järgi ilmselt hetkegi kõhklemata ära süüa, kui ta oma sisemise kanaga võideldes juba liiga osavaks vastaseks ei ole saanud. Aga kui sa ka edaspidi kavatsed staar olla, Magret, ja igasugu saadetes käia, siis saada mulle meil, ma soovitan sulle head logopeedi.

P.S. Sellega, et Galojan on Eesti glamuurseim poliitik (no okei, nüüd siis pigem “politoloog”), ma muidugi nõustun. Ma pidevalt vaatan näiteks Ansipit ja mõtlen, et mees ikka üldse ei oska riietuda. Oleks siis mõnigi vallatu detail, millega igavat ülikonda elavdada. Või laseks huultesse natukenegi midagi süstida, et mure Eesti riigi pärast nii hästi välja ei paistaks. Aga ei, käib ikka ringi nagu suvaline mats.

Pildil on üks staarmeikar Magrati ohvritest. Müüdi peomeigi pähe ja kinnitati, et sellega kõlbab kasvõi pulma minna, kui huvi on.

“Õhtusöök viiele”

Võtsin end kokku ja vaatasin “Õhtusöögi viiele” ikka ära. Ja ma ei kahetse, sellist tsirkust tavaliselt ikka tasuta ei saa. Tõsiselt, nii palju lolli juttu polnud ma sada aastat kuulnud. Kõige naljakam oli muidugi see, kuidas kõigil läks nägu krampi, kui keegi teine iseendast rääkis, sest igaüks ootas kannatamatult oma korda. No selline egomasturbatsioon, mida muidu naljalt ikka sellises koguses ühte tuppa ei satu. Margret üritas tarka panna ja muudkui vigises, ilma ühtki toitu õieti maitsmatagi. Lõua-Marco rääkis tõsimeeli brändi loomisest ja oma staatuse säilitamisest, lisaks käis pidev vaidlus selle üle, kes neist Eesti suurim ja tõsiseltvõetavaim staar on. Ise ka ei usu, et seda ütlen, aga Mari-Leen ja Meelis jätsid mulle kogu selle kamba peale kõige normaalsema mulje, seda enam, et nad ise ausalt tunnistasid, et nad ei pea end staarideks, vaid elavad “staaride” arvelt. Tegelikult oleks selle tiitli hoopis Pillele andnud, aga see on tingitud lihtsalt sellest, et tema oli enamuse ajast vait (või välja lõigatud), nii et see poleks aus.

No ja tõelised kired lõid muidugi lõkkele alles pärast saadet. Näiteks rääkis Marco intervjuus, et võõrustajad olevat temalt maksimumpunkte luninud ja lisaks igal viisil peenutsenud ja uhkeldanud. Selle ehedaks näiteks olevat olnud see, et laual olid Villeroy ja Bochi noad-kahvlid. Mul, kes ma olen üks igavene mats, tekkis selle peale muidugi küsimus, et kust ta aru sai, et need ühed uhked kahvlid on. Mina poleks noale peale vaadates küll aru saanud, mis firma oma see on. Ja kui ongi nimi peale kirjutatud, siis peab ikka veits brändipede olema, et isegi kahvlite puhul teada, millised need “peened” firmad on. No ja Marileen omakorda olevat talle tagasi teinud, sest vihastas selle peale, et Marco oma õhtusöögi Tartus korraldas. Igatahes kavatsen ma seekord vist küll kõik viis osa ära vaadata, vähemalt naljakas on.

Päeva kommentaar

Mõnele meeldib lollide inimeste blogisid lugeda (te näiteks ei kujuta ettegi, kui palju mind lugemas käiakse), mõnele meeldib lollakaid saateid vaadata. Mina kuulun nende viimaste hulka, kuigi seekord jätsin saate vaatamata ja piirdusin saadet (“Õhtusöök viiele”) tutvustava klipiga, kus strippar Marko lausus kuldsed sõnad:

“Ka mulle meeldivad pigem inimesed, kel on pisut silikooni siin ja seal. Nad on nagu põnevamad.”

Kuigi ausalt öeldes oli sealt raske mingit tsitaati välja valida, kogu see klipp on puhas kuld. Mõelge ise, Mari-Leen, Vaido Neigaus, Maigret, ptüi, Margret ikka (ta läheb mul alati selle Terry Pratchetti loodud tegelaskujuga sassi, ilmselt selle tõttu, et tolle ema oli ka kirjaoskamatu), Billeneeve ja strippar Marco ühe laua taga. Äkki vaatan ikka terve saate ära.

I love it when a plan comes together

Uus aasta algas kohe kuidagi eriti hästi. Paljud asjad said selgeks ja helgeks. Aga alustame lahedatest asjadest ehk siis sellest, mis on materiaalne ja mida annab käega katsuda. Eriti lahe on veel see, et see on isetehtud. Mul nimelt on üks ämm, mitte selline nagu telekas ja raamatutes, vaid selline täitsa okei ämm, kellel lisaks on veel sihuke boonus, et ta oskab kõike ise teha. Ja kui ma ütlen kõike, siis ma ka mõtlen KÕIKE – ta on aastaid elukutseline õmbleja olnud ja tal on sada erinevat masinat, nii et ta ei õmble ainult kleite, vaid ka talvemantleid, ülikondi, tekke, arvutikotte jne. Seekord tegi ta meile jõuluks uue teki ja lisaks ka drägonitega voodipesukomplekti. See on nii nunnu, et võtsime selle kohe kasutusse ja ilmselt ei pese seda enam mitte kunagi, sest ei raatsi seda ära võtta.

Teiseks, usinust pole mul küll juurde tulnud, aga meelekindlust tiba küll. Kuigi tänapäeval on võimalusi nii palju, et pole ime, et see igal inimesel silme eest kirjuks ajab – näiteks käis täna Piretil külas sõbranna, kes rääkis sellest, et Skandinaavias on doktorantuur (ja magistrantuur) tavaliselt ingliskeelne, mis tähendab, et ma võiksin soovi korral ka sinna kandideerida. Lisaks muidugi see, et pea igas riigis on ingliskeelseid doktoriprogramme (Eestigi on üks neist), nii et põhimõtteliselt on kogu Euroopa (või soovi korral maailm) ees valla. Aga hetkel keskendun ma pigem käesolevatele asjadele, ei mõtle otseselt edasiõppimisele, vaid poolelioleva etapi lõpetamisele, ja vaatan, mis elu kätte toob.

K hetkel enam tööd ei otsi (kui kellelgi ei ole just mingit väga mõnusat asja pakkuda, mis just õhtusel ajal oleks), sest tundub, et ka siin mängis kõik ilusasti välja. Vara veel muidugi pikemalt rääkida, aga tundub, et vähemalt aasta algas ilusasti. No ja kevadeni võite mulle muidugi saata vihjeid eriti ägedate ülikoolide kohta, isegi kui need on lihtsalt ilusad. Nagu näiteks see siin: