Selles mõttes, et neil on vedanud, sest mitte ükski neist ei pea tööl käima. Ilmselt seetõttu, et raha on niigi põlvini, sellega alustatakse tuld, soojustatakse seinu ja seda võetakse ööseks kaissu. Natuke kehvem lugu on elukestva õppega, sest mitte ükski tööinimestest ei käi jällegi koolis. Kiirema taibuga ja sarnaste kogemustega lugejad said vist juba aru, et viimase tunnikese olen ma veetnud iseend loendades. Nimelt ei paku rahvaloendus võimalust end korraga tööl käiva ja õppivana (ega pensionärina) määratleda. Veel enam, rahvaloendus ei paku isegi võimalust ausal teel ise otsustada, kas ma soovin end määratleda üliõpilase või töölisena, sest kui ma tahan kirjutada, et minu põhitegevuseks on õppimine, pean ma esmalt vastama eitavalt (ehk minu puhul siis valetama) küsimusele selle kohta, kas mul on püsiv töökoht. Mina vastasin jaatavalt, aga jätsin neile kommentaari selle kohta, et tegelikult ma siiski töötan kooli kõrvalt (nagu umbes 75% Eesti üliõpilastest), mitte ei õpi töö kõrvalt, sest imelikul kombel polnud küsimust ka selle kohta, kui mitu tundi ma üldse nädalas töötan. Räägitakse, et saadud andmeid kasutatakse statistika tegemiseks ja küsitakse mu täpset aadressi (ilmselt selleks, et hiljem saaks teha statistikat selle kohta, milline on just minu majas sooline ja rahvuslik jagunemine), aga jäetakse küsimata asjad, mis reaalselt statistikas huvitavad võiksid olla.
Ahjaa, minu jaoks oli põnev ka see, et märkisin oma mehe oma leibkonnakaaslaseks ja panin kirja, et oleme abielus. Kui hakkasin enda ankeeti täitma, viskas automaatselt ette, et olen abielus. Kui minu mehe kord kätte jõudis, siis anti talle siiski uuesti valida. No nii igaks juhuks, äkki on vahepeal ümber mõelnud. Lisaks küsiti minu käest, mitu last ma sünnitanud olen, aga selle vastu, mitu last mu mees ilma peale sigitanud on, ei tundnud keegi huvi. Aga see näitab muidugi juba üldist suhtumist (“ära usalda kedagi, igaüks võib valetada, loendame ainult reaalselt loendatavaid asju ja väidetel põhinevat infot küsime topelt”), mitte kehvasti korraldatud ankeete. Sest olgem ausad, küsitluse endaga mul mingeid tehnilisi probleeme ei olnud, probleemid olid läbimõtlemata ankeetidega.
Mingil määral teemasse – “Tarkvaraviga muutis Tartus kehtetuks 129 parkimistrahvi.”
Pilt illustreerib minu meelest suurepäraselt enamust meie riigi suurtest e-ettevõtmistest, nagu e-valimised ja e-rahvaloendus, kus punnitatakse ja punnitatakse, et kõik näeksid, kui tore ja värviline see tulemus on, aga tavainimesele jääb pärast väikest vaatlust siiski tunne, et keegi vist sittus kuskile.
Pärdikute päevaraamat 
Tere. Ma pole siin blogis kunagi kommenteerinud, kuid lugedes tänast, kiskus suu vägisi naerule ja tahaks anda 10 punni 🙂
hmm, ma sain aru, et sellel, miks meeste käest ei küsita, on põhjus ka. pole nimelt kuigi usaldusväärne. oletagem, et sinu mees arvab, et on sigitanud kaks last, kuigi tegelikult null, ja naabrimees arvab, et pole ühtki last, aga tegelikult on kolm.
naine ikka enamast sünnitamist mäletab. lisaks ei saa öelda, et naabrinaine sünnitas:)
Nojah, seda ma mõtlesingi, et sünnitamine ja selle tulemus (st laps) on reaalselt loendatav, aga arvamus isaksolemisest on ainult arvamus.
Arvamuste jaoks on meil tarbijauuringud. 😀
Tglt oleks päris huvitav selline küsitlus (mida kindlasti on ka kuskil korraldatud), kus uuritakse mitu last inimesel tema enda arvates olla võiks ja palju lapsi reaalselt sellel alal, kus küsiteldavad on viibinud, on uuritaval ajavahemikul sündinud. Huvitav kas mehed teevad ala- või ülepakkumisi. 🙂 Ainult et mingit üsna väheliikuvat rahvastikurühma tuleb uurida. Põhja-Korea moodi kohta, kust keegi ei saa hüppes keppimas käia. 😀
Ent selge see, et tuleb mõlemalt osapoolelt küsida, kas ollakse abielus. Kui selgub, et 89 naist on abielus 57 mehega, siis on selge, et meil on levinud polügaamia, millest riigil ei ole aimugi. Aga tõde tõuseb ja vale vaob ja rahvaloendus toob tõe pinnale.
Mõned kuud tagasi avastasin, et tegelikult ongi isadusega nii nagu kirjeldad: http://hundiulg.blogspot.com/2011/09/isaduse-tuvastamine.html
See meeste hala teemal “oi, naised on nii vastutustundetud” on tegelikult otse öeldes meeste hala teemal “oi, naised on KA vastutustundetud”. Selles mõttes, et selge, et ega naised neid lapsi üksi valmis ei trei, mingi mehepoeg on seal abiks ikka, aga see unustatakse sujuvalt ära. Mehed on läbi ajaloo armukesi pidanud ja kõik on selle faktiga lihtsalt harjunud, naised on oma tegusid osavamalt varjama pidanud ja kergeusklikumad ongi elanud illusioonis, et naised on juba loomu poolest eetilisemad. Mina seda eriti ei usu, kuigi usun, et puhas bioloogia juhib naisi vähem (kuigi on muidugi ka selliseid, kes nö emakaga mõtlevad, nagu pooled mehed noksigagi), nii et tihti suudetakse neist konkreetsetest “ebaeetilistest” põhjustest loobuda mingi strateegia huvides. Lihtsalt eetilisi inimesi on muidugi ka, tahaks isegi loota, et päris palju. 😀
Eks oma noku ongi kehale kõige lähemal 🙂
mu meelest oli küsimus, mitu last sa ELUSALT sünnitanud oled. samuti tahtsid nad teada, mis keelne on mu aastane laps ja mis rahvusest. üldiselt ilma kommentaarideta möödus, mul, ainult see küsimus, et mul pole kuut marjapõõsast ega ka kolme mesitaru.
Aga kui sa vastasid, et oled elusalt sünnitanud X last, kas siis tunti selle vastu ka huvi, kas nad vastamise hetkel ka veel elus on?
Selle kohta, mis su lapsest/lastest pärast sünnitamist saanud on, küsimusi ei esitatud 🙂
no nad eeldasid, et see laps on su leibkonnaliige, eksole. Järelikult pidi sünnitatud laste arv ja leibkonna liikmete arv klappima.
Omaette võimalus on veel, et kui leibkonnas ei ole, siis sündis elusana aga sattus sahtlisse…
#musthuumoreisure