faith

imelik on see elu

Ärkasin üks hommik üles, mõtlesin, et peaks varsti hakkama jälle veidi palgatööd ka tegema – ja hopsti oli postkastis kolm tööpakkumist. Mitte ükski mu põhitööpakkujatelt. Universum teab ja kuuleb. Samas ükspäev vaatasin netis, et Andres Keba kiitis ka hirmsasti seda “Saladuse” raamatut – kuidas, kirevise piralt, saame me öelda, et Rentsil veab kogu aeg, sest ta on positiivne? Äkki on Rents hoopis selle pärast positiivne, et tal on terve elu muudkui vedanud? Ja kui mõni inimene on kipras kulmuga õnnetusehunnik, kellel alati viltu veab, kas tal veab siis viltu, sest ta on negatiivne, või on ta negatiivne, sest elu on nii õpetanud? Ei saa meie ju seda öelda.

Minu viimase aja suurimaks eesmärgiks on õppida õppima. Ma ei ole seda kunagi õppinud (siin ei saa kahjuks eriti vanemaid süüdistada, nad ikka üritasid küll) ja koolid on minu jaoks siiani sellised olnud, kust saab kenasti läbi ka niisama. Bakas oli muidugi ka juba see teema, et huvitavad asjad jäävad ju õppimatagi meelde. Nüüd aga oleks hädasti kogu olemasolevat kohusetunnet vaja, seda enam, et romanistika lõputöö peaks ju piisavalt varakult valmis saama, et mõni toimetaja* selle üle jõuaks vaadata. Kuradi iseloom, mu väikevend näiteks on sünnist saadik usin, tal pole õppima hakkamisega mingeid probleeme ja tema jaoks on arusaamatu, kuidas ma istun arvuti taha, aga siis ei hakkagi õppima. Vähemalt on viimasel ajal nii palju inspireerivaid inimesi teele sattunud, et võiks loota, et see teeb ehk minustki inimese.

Piltide autoriks on Ben Heine, kes teeb igasugu lahedaid asju. Räägitakse, et seda stiili pildid on tehtud ilma photoshopita (mulle tundub küll, et vähemalt värve on teravdatud), lihtsalt fotosid ja joonistusi kombineerides, aga tal on päris mitu erinevat projekti.

* Sellega on tegelikult üks keeruline lugu, sest teoreetiliselt peaksin ma selle toimetaja hiljem tapma, et jutud mu kesisest keeleoskusest ei leviks