Ehk siis sarjast “Andke nõu”. Tulin nimelt taas ca kuuks ajaks tööle ja vahetused on pikad, 12-15 tunnised. See aga tähendab, et vahepeal tuleb süüa. Saan aru, et ideaalis oleks kõige parem kodutehtud toitu kaasa võtta, aga enamasti ei tule sihuke asi meeldegi. Nii et siiani olen võtnud igasugu poesalateid (mis on tavaliselt majoneesi baasil tehtud) ja kohupiimakreeme, kohukesi jms. Samas ei ole päris vaalaks saamine mu eesmärk (ma juba praegu võiksin vähemalt 2 kg maha võtta, päris tõsiselt), nii et sellise menüüga ilmselgelt jätkata ei saa. Pliiti mul siin ei ole, küll on aga mikrolaineahi (tglt annaks nädala sees pliiti ka kasutada, aga siis tuleb arvestada ajalimiidiga, üle 15 minuti ma eriti laua tagant ära olla ei tohi). Nii et palun nüüd mulle lahkelt soovitada kiiresti valmivaid asju, mis täidaksid kõhtu, aga paksuks ei teeks.
Üldisest elust – tegin eile ühe antropoloogiaaine essee ära. Täitsa lõpp, ma olin juba ära unustanud, mis tunne see on, kui sa kirjutad ühe jutiga 7 lk valmis ja sul on selle käigus huvitav ja sulle tõesti meeldib see ja sa tunned, et sa oled hästi hakkama saanud. Ja kui panna sinna kõrvale see, kuidas ma näen hullu vaeva oma teise eriala kodutöödega ja lõpptulemus on ikka that will do, pig (ja mitte sugugi nii heas mõttes, nagu seal filmis), on päris kurb. Eelmisel semestril ma olin üleõppimisele ikka väga lähedal ka, lõpuks hakkas lihtsalt kaitsemehhanism tööle ja ma ei suutnud mitu nädalat mitte millelegi keskenduda. Aju lihtsalt haiberneitis täiega. Tagantjärele olen talle isegi tänulik, et ta alt ära hüppas, ma oleks muidu vist hullumajas lõpetanud lihtsalt. Pealegi on ta nüüd juba vaikselt tööle hakanud jälle, toimib ja käitub kenasti ja oleme oma vahel sõbrad, kuigi vahel on ikka mõtted, et milleks mulle seda jama vaja on. Nüüd vaikselt vaatan, kas õnnestub end taas mingit töörežiimi järgima saada, nii et prantsuse keele kõla enam kõrvu automaatselt lukku ei löö, ning siis näha, mis on reaalsed eesmärgid ja mis mitte. Täna öösel harisin end näiteks Youtube’ist Samantha Oupsi vaatamisega – täitsa uskumatu, et prantslased, kes muidu vihkavad kõike ameerikapärast, nimetades seda labaseks, võivad nii väga midagi Benny Hilli sarnast (jaa, ma tean, et tema oli tglt inglane, aga saate mõttest aru küll) armastada.
Eestlaste mentaliteedist – lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et eestlased töötavad nädalas rohkem tunde, kui Euroopa Liidus keskmiselt kombeks on. Otse loomulikult olid kohe kohal kommenteerijad, kes väitsid, et see on paratamatu, sest eestlaste tööviljakus on nii palju madalam, järelikult tulebki rohkem töötada. No andke andeks, kõige lühem töönädal on prantslastel, järelikult peaks nende tööviljakus kõige kõrgem olema, aga kui mina seal suvel restoranis töötasin ja lauast naastes ka musti nõusid kööki viisin, ütlesid töökaaslased (prantslased) mulle, et pole mõtet pingutada, muidu ülemused hakkavadki eeldama, et me töötame rohkem ainult selle pärast, et parajasti täpselt meie oma tööd pole. Rääkimata sellest, et ma ei oleks jaksanud nii palju firma vara tassidagi, kui kohalikud endale iga päev sundimatult taskusse, põue, saapasse jne toppisid, kui meeletu töörabamise kõrvalt aega üle jäi. Aga ilmselt siis tööviljakust suurendati öösiti, kui mina kodus magasin. Mitte et ma arvaks, et prantslased hirmus pahad inimesed on, ei, nad on täitsa toredad, lihtsalt naljakas vaadata, kuidas eestlased endile kollektiivselt tuhka pähe raputavad ja leiavad, et jah, võiks ehk töönädala veel pikemaks teha – kui ka on tööviljakus madal, on see ju ülemuste süü, kes pole osanud tööprotsesse paremini korraldada.
P.S. Koerad on ikka imelikud loomad. Minu omad tahtsid ükspäev maha murda naabrimeest, keda nad sada korda näinud on (ja kes pealegi tuli mulle võlga maksma, mis tähendab, et teda tuleb hoida nagu kullatera), aga kui mulle tulid esimest korda külla kaasblogijad, liputasid mõlemad rõõmsalt saba. Nii et mine võta kinni, kas nad hindavad kõrgeid kunste või oli asi lihtsalt selles, et naabrimees tõi raha, aga nagu hiljem selgus, tõid kaasblogijad lihatooteid, mis on koerte maailmas vist kullast tiba eespool.
Pärdikute päevaraamat 