Zaz (prantsuse muusika)

Temast olen ma tegelikult varem ka kirjutanud, aga ainult ühele laulule viidates,  ja kuna tal on palju häid laule, mõtlesin, et ta on eraldi postituse ära teeninud. Üldiselt on tal selline elurõõmus stiil ja tema muusika ei veni, nagu liigagi paljud prantsuse laulud tegema kipuvad. Miksib džässi ja armastab ka akustilisi laule teha – ja prantslase kohta on tal väga hea (ja mitmekeelne!) koduleht. Kuigi ma pean ära mainima, et viimati, kui käisin kursaõdedega praktikaasju arutamas, räägiti seal ka muusikast ja Mari ütles midagi stiilis “nagu Zaz, mis kõigile noortele tüdrukutele meeldib”. Ma siis mokaotsast vaikselt ütlesin, et mulle ka tglt nigu natuke meeldib või nagu niiviisi. 

inspiratsioon

Naljakas on ikka see elu. Ühe õppejõuga mitu ainet. Üks neist hullult kerge, lähen mütsiga lööma ja kukun läbi. Teine on hullult keeruline, ninast veri väljas, pole eriti lootustki läbi saada – arvestatud. Kolmas aine enda meelest üsna hästi tehtud, olen üsna rahul – ja õppejõud saadab kirja, et päris hea, aga tuuni veits veel, siis panen arvestuse välja. Vigu ei märgitud (eesti keelest prantsuse keelde tõlge), nii et ega ei tea ka, kas tegin paremaks või kehvemaks. Kuna mõnelt geeniuselt paar korda nõu küsisin (palun aplaus Notsule näiteks), siis loodetavasti ikka paremaks. Maru raske on aru saada, kus ma tegelikult omadega olen ja milliseid oskusi kõige rohkem arendama peaks. Õppejõud leiaksid ilmselt üksmeelselt, et kõike. 😀

Aga internetist leidsin täna “Inspireerivad pildid õpilastele“. Üks neist on tänase postituse alguses, aga teised on ka nunnud, nii et tasub lingil klõpsida kül. Mina hakkan nüüd glögi jooma ja kodutööd tegema, oleme kõik nunnud ja tublid. 🙂

Ei mõista mina neid tänapäeva noori

Mis mul siin öösel ikka muud teha, kui end harida ja ajalehti lugeda. Täna öösel lugesin näiteks, et Jana Kask tätoveeris seljale Rimbaud’ tsitaadi. Muidugi kena näha, et noor inimene raamatuid loeb ja veel suisa klassikat, ja tätoveeringud meeldivad mulle samuti, aga huvitav, kas see on sügavamõtteline iroonia, et Eestis elav venelanna endale Prantsuse luuletaja read hoopis inglise keeles seljale laseb maalida? Multikultuuri ja rahvastevahelise vendluse sümbol?

“J’ai tendu des cordes de clocher à clocher; des guirlandes de fenêtre à fenêtre; des chaînes d’or d’étoile à étoile, et je danse” poleks ju ka sugugi kehvasti kõlanud.

Pilti laenasin otse Õhtulehest, loodetavasti nende lahkel loal ja ilma Tairo Lutterit pahandamata.

P.S. Targemad võiksid muidugi seda ka öelda, kas on mingi põhjus, miks prantsusekeelses tsitaadis on lihtsalt “à fenêtre” ja “à étoile”, ilma et sinna mingit artiklit läheks, või on see ainult kaunima kõla huvides.

keelelainel ikka, kuidas siis muidu

Lugesin täna blogipuust, et noor neiu otsib sponsorit (ei, ärge hakake kohe räpaseid mõtteid mõtlema), et Saksamaale natukeseks õppima minna, kuigi ta saksa keelt ei oska. No aru ma ei mõista, miks peaks keegi teine 16aastase lõbutsemise kinni maksma. Kasvab natuke ja kui ta piisavalt andekas on, saab välismaale ülikooli minna ja ka toetust taotleda. Vaja juba alaealisena võõra raha eest mööda ilma ringi traalida.

Vanainimese jutt on see, ma tean.Lihtsalt MEIE AJAL ei saadetud alaealisi veel ilma peale jooma. Nüüd on ajad muidugi teised, võtab oma ifööni ja läheb.

Aga keeleasjad on jätkuvalt imelikud. Mõni päev on selline, et kohe mitte ühtki keelt ei oska. Eile näiteks. Oli ette teada, et kaks Eesti venelast, kes ühtki keelt ei räägi, on siin üle aja olnud ja peavad seetõttu juurde maksma (meilt tuleb ametlikult kell 11 lahkuda, see on kirjas kodulehel, arvel, mis igaüks saab, ja iga toa seinal – tõsi küll, eesti ja inglise keeles). Mõtlesin enne mingeid lauseid välja, panin isegi kirja, aga ikka tundsin end nendega vesteldes väga hädiselt ja sõnad ei tulnud eriti meelde. Ma ei tea, kas nad tõesti ei saanud minust aru või nad ei tahtnud aru saada, sest jututeema ei olnud ju meeldiv, ma tahtsin nende käest raha saada, igatahes pidin helistama lõpuks bossile, kes vene keelt vabalt hablab. See siis vestles nendega ja küsis muuhulgas ka seda, kust nad siis pärit on, kui nad eesti keelt ei räägi (poisid olid Sillamäelt). Ja poiss vastas tuima rahuga, et ei, ta oskab küll eesti keelt, aga ta PÕHIMÕTTELISELT ei räägi seda. Mul vist ei olegi varem ühtki sellist klienti olnud, igatahes ma olin nii vihane, et oleksin Margreti vist hooga Facebookis sõbraks lisanud. Kokkuleppele nad igatahes said, poisid lubasid raha ülekandega juurde maksta.

No ja täna on hoopis teine päev. Avastasin, et siin majas elab üks prantslane ja suutsin temaga prantsuse keeles vestelda. Tuli üks venelane, ka temaga saime üksteisest aru. Seejärel helistasid need samad vene poisid – ehk oli asi selles, et ma olin nii palju enesekindlam, aga seekord said ka nemad minust probleemideta aru. Kuigi ma nendega pikalt ei rääkinud, sest mul oli parajasti päris klient nina all, nii et ma teatasin neile konkreetselt, et helistagu päeval, 8-17 ja saavad päevase administraatoriga kõik jutud aetud. Seekord neil miskipärast mu vene keelega probleemi ei olnud, said aru küll. Kummaline.

Ja kuna hiljutine eesti keelest prantsuse keelde tõlkimine näitas taas, kui kehvasti ma ikka prantsuse keelt oskan ja kuidas peale vaadates on kohe aru saada, et no ei ole need laused prantsusepärased, isegi kui mõni neist juhtumisi korrektne on saanud, hakkasin vahelduseks üht raamatut lugema. Avastasin küll üsna pea, et see on inglise keelest tõlgitud, aga sellest pole midagi. Igatahes, kuna tõlkimine siin vahel ikka teemaks on, olgu ära märgitud, et originaalis on raamatu nimi “A Blade of Grass” ja prantsuse keeles on sellest saanud “Les larmes viendront plus tard” (=”Pisarad tulevad hiljem”). Nende jaoks on ikka oluline see, et hästi kõlaks, see, kas see üks-ühele klapib (või üldse klapib), pole nii oluline. Ja tegelikult muidugi ka, mis seal ikka vahet on, ju see pealkiri sümboliseerib siis midagi muud seal raamatus. 😀