Sõnad on nii motiveerivad, et ma PÄRISELT hakkan õppima selle peale. Point siis selles, et distsipliini on vaja ja tööd teha, noh.
Päev: 18. jaanuar 2012
SOPA ja PIPA
Eeldasin, et täna muust ei räägitagi, aga tundub, et eestlastele on see siiski mingi külm ja kauge teema, mis meid üldse ei koti. Noh, on ühe päeva Wikipedia maas, siis on, mis seal ikka, seda enam, et tegelikult saab wiki lehtedele ju ikka ligi, see tüütu leht läheb escape’i vajutades eest ära. Teistega suheldes tuli välja, et isegi minul on tuttavaid, kes ei ole üldse kuulnud, mis SOPA on ja seda kuuldes leiavad, et aga miks see meie istmikku torkima peaks.
Tegelikult mitte ei peaks, vaid juba torgib, sest 1. oktoobril allkirjastasid kaheksa riiki võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu ACTA (sh USA, Kanada, Jaapan ja Austraalia). Kolm läbirääkimistel osalejat, nende seas ka Euroopa Liit, pole veel allkirja andnud, aga eriti rõõmustav uudis see ei ole, sest kõik nad kinnitavad, et kavatsevad seda teha.
Seda, mis on SOPA ja need teised asjad, saab lugeda siit, aga selgitan lühidalt. Miks on piraatluse vastu võitlemine halb? Iseenesest ei olegi, aga SOPA järgi võib ühe Michael Jacksoni laulu allalaadimise eest viieks aastaks vangi minna. Arst, kes tema tapmises süüdi mõisteti, läks kinni ainult neljaks aastaks ja saab tõenäoliselt varem välja.
Teiseks. Selle seaduse kohaselt on bossidel õigus sulgeda veebilehti, mis sisaldavad piraatmaterjali või linke sellise materjalini. See tähendab, et näiteks wikipedia ei vastuta mitte ainult oma reaalse sisu eest, vaid ka kõigi tema lehtedel lingitavate lehtede sisu eest. Reaalsuses on see tegelikult muidugi võimatu, mitte ükski nii suur sait ei suuda kogu informatsiooni hallata. NB! Õigus lehe sulgemiseks tähendab, et selleks pole vaja mingit kohtuotsust. Muide, see seadus ei puuduta ainult USA-d, nad võtavad endale õiguse käsutada ka välismaa saite.
Kolmandaks muidugi see kõige olulisem – nagu tänapäeval kombeks, sisaldavad nii ACTA kui SOPA eneses sätteid, mis annab riigile võimaluse inimesi jälgida, nende internetitegevust monitoorida ning neid andmeid säilitada. St et me astume sammukese lähemale olukorrale, kus Suur Vend otsustab, mida me internetis näeme ja lisaks kontrollitakse ka meie isiklikke valikuid ja piilutakse kogu aeg magamistoa aknast sisse. Ehk siis võrdlus sellega, kui riik otsustaks, et nüüdsest hakatakse kõigi kirju postkontorites avama ning igaks juhuks neisse sisse piiluma, on täiesti adekvaatne.
Ka Eestis on korraldatud petitsioon ACTA vastu, millele igaüks saab oma allkirja anda. Kahjuks ei ole seal taas kord kirjas, kui palju hääli neil reaalselt vaja oleks – ja tegelikkuses ei ole riik kohustatud rahva arvamust arvesse võtma ka siis, kui neid hääli pool miljonit kokku saab. Minu senine elu on näidanud, et meie poliitikud kipuvad igasuguste petitsioonide peale ainult muhelema, sest ikka on naljakas vaadata ju, kui lambakari vahelduseks rohusöömise lõpetab ja hoopis kisa tõstab. Kui nali liiga pikale läheb, saab ju alati koerad lahti lasta.