Mõni asi suudab mu kalestunud hinge ikka veel üllatada. Ekspressis on üks artikkel. Artikkel räägib sellest, et mingi noor poiss sõitis Tallinn-Tartu maanteel ca 30aastasest mehest suunatuld näitamata mööda ja mees näitas talle keskmist sõrme. Selle peale reastus poiss taas tema taha, sõitis tal 30 km järel, kuni mees peatas, ja läks aru pärima. Kuuldes, et keegi julgeb talle suunatule mittenäitamist ette heita, andis ta mehele jalaga, mille peale mees kukkus ja lõi pea vastu äärekivi ning kaotas meelemärkuse. Noormees tahtis minema sõita, aga tunnistajad takistasid teda ning kutsusid kiirabi. Mees suri kaheksa päeva hiljem haiglas ning poisile mõisteti poolteist aastat vangistust, millest ainult 6 kuud oleks reaalsele täitmisele kuulunud. Lisaks otsustati, et poiss, kes tappis kahe lapse isa, peab lastele edaspidi kuus 400 eurot elatist maksma. Hiljem leiti, et see karistus oli tiba liiga range ning otsustati, et reaalselt tuleb vangis olla ainult üks kuu ja seitse päeva, mis juba eeluurimise ajal ära istutud sai. Vanglast välja saades kuulutas poiss välja eraisiku pankroti ja seega lapsi nüüd rahaliselt ei toeta. Ahjaa, väidetavalt polnud poiss ise näinudki, et talle näppu näidati, vaid seda ütles talle kõrval istuv sõber – nii et ilmselt ei saa me kunagi teada, kas päriselt näidati näppu, riista, koputati meelekohale või lehvitati hoopis kellelegi kolmandale.
Ei, kohtuotsus mind ei üllatanud. Mind üllatas see, et kommenteerijate hulgas oli terve hulk inimesi, kes leidsid, et kui sulle keskmist sõrme näidatakse, ongi normaalne teine inimene kinni pidada ja talle peksa anda – hoolimata sellest, kas sa ise tegid midagi, et sellist käitumist provotseerida või mitte. No ja see on ebaõnn lihtsalt, kui see tüüp siis ära sureb, sest ei oleks tasunud siis sõrme näidata ju.
Mul tekib küsimus, et kuidas ma siis peaksin inimesele üldse liikluses märku andma, et tema sõidustiil on ohtlik? Kasutama viipekeelt, millest ta tõenäoliselt aru ei saa? Helistama iga kord politseisse ja kitse panema, et nad autoomanikule helistaksid? Teesklema, et ma ei näinud, vahet pole, kui ta oma ohtlike manöövritega järgmine kord mõne pere autole sisse sõidab ja kellegi ära tapab. Ja kuidas saab üldse keegi arvata, et solvangu (ükskõik, kas verbaalse või viipekeelse) ainuvõimalikuks vasteks on füüsiline vägivald ja et sellises olukorras on füüsiline vägivald igati õigustatud? NB! Jutt käib olukorrast, kus ka solvang oli tegelikult õigustatud, sest noormees sõitis nagu tropp.
Teiseks oli kommenteerijate hulgas inimesi, kes väitsid, et tunnevad noormeest ja et kurjad kommenteerijad pingutavad üle, sest noormees võttis juhtunut väga südamesse ja on oma teost õppinud. Kas tõesti saab keegi siiralt väita, et inimene on oma teost õppinud, teades, et ta kuulutas välja eraisiku pankrotti, et isata jäänud lastele elatise maksmisest pääseda? Teda ei koti, kuidas need lapsed söönuks saavad, sest tal on vaja ülikoolis käia. Kui ta üldse midagi õppinud on, siis seda, kuidas pankrotiavaldust kirjutada.
Jah, ma saan aru, et selline tulemus oli õnnetu ja ei olnud planeeritud. Aga ma ei saa aru inimestest, kes leiavad, et sellises olukorras ongi normaalne inimest autoga jälitada ja teda füüsiliselt rünnata.
Pärdikute päevaraamat 