Miks on nii, et kodus tundub täiesti normaalse mõttena töö juurde kahte erinevat toorsalatit kaasa osta ja tööl tabab mind täielik meeleheide teemal “MIKS ma ometi saiakesi, kohukesi ja küpsiseid kaasa ei ostnud?” Ja samas ma tean, et homme olen ma iseendale mõistuse eest taas tänulik. Ja see on täiega imelik, et ma suuan vabal ajal elada nagu normaalne inimene, aga töö tekitab isu just rämpstoidu ja magusa järele. Ja metsiku isu. Kas narkomaanid tunnevadki end nii?
P.S. Meil on nurgas selline masin ka, kust saab šokolaadi ja küpsiseid, aga nii palju mul õnneks tahtejõudu on, et selle kallale ei kipu.
Alles paar päeva tagasi, kui Pullerits oma blogis kelgutajaid kirus ja teised harrastussportlased ühiste vastastena hoopis koeraomanikke siunama hakkasid, võtsin positiivses toonis sõna ja avaldasin arvamust, et olukord pole ju sugugi nii hull. Okei, suusatajad on dendropargi täielikult üle võtnud, aga me võime ju käia rannas ja sealt algaval Jänese matkarajal. Nojah, täna võin ma oma sõnad tagasi võtta, sest kui lõuna ajal sinna läksime, selgus, et ka see on suusatajaid nii tihedalt täis, et pole termostki kuskile toetada. Kuradi sportlased, neil ei võtaks vist see ka indu maha, kui selguks, et Veerpalu nüüdseks heroiini süstib. Ja oleks, et nad oleksid mõõdukad. Ei, nad omastavad kogu avaliku ruumi. Ka jalakäijate sillast koertejalutusplatsini on kõik suusatajaid täis – ja ei saa väita, et Tartu linn koerajalutusplatsilt just väga aktiivselt lund lükata laseks. Nii et põhimõtteliselt peaksin ma oma koertega langevarjuhüppe sooritama ja keset koerajalutusplatsi vööni lumes maanduma, et ühtki suusatajat segamata ja ühtki rada ületamata sinna üldse kohale saada. Sest see on nagu pühaduseteotus, kui sa üle raja lähed, sest sa rikud ju raja ära, mis sellest, et nad ei ole teinud mitte ühte rada, vaid kuradima 25 ja kõik kohad on neid täis.
Täna lahendasime olukorra hoopis niiviisi, et sõitsime Luke mõisaparki. Igapäevaseks tiiruks jääb see veidi kaugele, nii et eks mu koerad peavad harjuma sulani häda kinni hoidma, aga iseenesest oli see väga mõnus ettevõtmine. No ja põnev oli vaadata ka, sest seal ikka kogu aeg tehakse midagi. Seal oli näiteks lund lükatud, mis oli minu jaoks väga üllatav. Mul ei lükata pool ajast kodutänavatki puhtaks (üldse tundus, et Tartule tuli talve saabumine taas kord üllatusena, kuigi ei saa nagu öelda, et see sel aastal väga varajane oleks olnud), aga seal oldi väga tublit tööd teinud. Valitsemishoone oli uue katuse peale saanud, aknaorvadega oli tegeldud jne. Väga lahe, et seal ikka kogu aeg midagi areneb. Keegi tore inimene oli isegi lõvidelt lume peast pühkinud, et ka nemad ilma uudistada saaksid. 😀
Pärdikute päevaraamat 