faith

kuradima suusatajad

Alles paar päeva tagasi, kui Pullerits oma blogis kelgutajaid kirus ja teised harrastussportlased ühiste vastastena hoopis koeraomanikke siunama hakkasid, võtsin positiivses toonis sõna ja avaldasin arvamust, et olukord pole ju sugugi nii hull. Okei, suusatajad on dendropargi täielikult üle võtnud, aga me võime ju käia rannas ja sealt algaval Jänese matkarajal. Nojah, täna võin ma oma sõnad tagasi võtta, sest kui lõuna ajal sinna läksime, selgus, et ka see on suusatajaid nii tihedalt täis, et pole termostki kuskile toetada. Kuradi sportlased, neil ei võtaks vist see ka indu maha, kui selguks, et Veerpalu nüüdseks heroiini süstib. Ja oleks, et nad oleksid mõõdukad. Ei, nad omastavad kogu avaliku ruumi. Ka jalakäijate sillast koertejalutusplatsini on kõik suusatajaid täis – ja ei saa väita, et Tartu linn koerajalutusplatsilt just väga aktiivselt lund lükata laseks. Nii et põhimõtteliselt peaksin ma oma koertega langevarjuhüppe sooritama ja keset koerajalutusplatsi vööni lumes maanduma, et ühtki suusatajat segamata ja ühtki rada ületamata sinna üldse kohale saada. Sest see on nagu pühaduseteotus, kui sa üle raja lähed, sest sa rikud ju raja ära, mis sellest, et nad ei ole teinud mitte ühte rada, vaid kuradima 25 ja kõik kohad on neid täis.

Täna lahendasime olukorra hoopis niiviisi, et sõitsime Luke mõisaparki. Igapäevaseks tiiruks jääb see veidi kaugele, nii et eks mu koerad peavad harjuma sulani häda kinni hoidma, aga iseenesest oli see väga mõnus ettevõtmine. No ja põnev oli vaadata ka, sest seal ikka kogu aeg tehakse midagi. Seal oli näiteks lund lükatud, mis oli minu jaoks väga üllatav. Mul ei lükata pool ajast kodutänavatki puhtaks (üldse tundus, et Tartule tuli talve saabumine taas kord üllatusena, kuigi ei saa nagu öelda, et see sel aastal väga varajane oleks olnud), aga seal oldi väga tublit tööd teinud. Valitsemishoone oli uue katuse peale saanud, aknaorvadega oli tegeldud jne. Väga lahe, et seal ikka kogu aeg midagi areneb. Keegi tore inimene oli isegi lõvidelt lume peast pühkinud, et ka nemad ilma uudistada saaksid. 😀

39 kommentaari “kuradima suusatajad

        1. Ha, ma ei näinud terve nädalavahetuse jooksul ühtegi suusatajat. Täiesti win minumeelest.
          Aga jah, Rents, järgmine kord ‘grand tour’ sealkandis ? Kõik tuttavad läbi käia ? 😛
          (kui koerad on viisakad, siis jooksuruumi leiab neile, ümberkaudsed loomad peaks kõik ketis/aias olema…)

    1. Peaaegu metsas elame me siiski nende inimeste meelest, kelle jaoks ainumõeldav liiklusvahend on auto. Jalgsi või bussiga liikleva inimese meelest see “peaaegu mets” enam ei ole. Mulle ka ei meeldiks kahe koeraga bussi trügida. Aga avalik park on selline pisike asi, kus mängivad väikesed lapsed ja lähedal on autotee, ma eelistan kohti, kus mul on nähtavus mõlemale poole hea, nii et ma saan oma koera lahti lasta ja ka kohe jälle rihmastada, kui näen mõnda teist koera või inimest. Dendropark on selles mõttes tore koht, et see on väga pirakas ja üldiselt on inimesed seal isegi veidi midagi koerapidamiskultuurist kuulnud, st panevad enda koerad ka kinni, kui mina enda omadega sama teen.

      Aga koerajalutusplats on selline ala, mis on mõeldud just koertele. Tallinnas on neil aed ümber, Tartus ei ole (millest pole iseenesest hullu, sest see on meil suuuuuuuur). Lisaks tekib ikka probleeme, sest Tallinnas/Pärnus on seal pingid, mis tähendab, et õhtuti meeldib inimestele seal istuda ja õlut juua ja nad üldse ei arva, et koernikutel seal eesõigus võiks olla või et pudelid võiks puruks peksmata jätta. Tartus aga leiavad näiteks kalamehed, et nad tahaksid just seal õlut juua ja kala püüda, liiminuusutajad, et nad tahaksid just seal hängida, suusatajad, et nad tahaksid just seal suusatada jne. Paar aastat tagasi leidsid isegi mingid kodutud, et nad tahaksid oma telgiga just seal elada. No ja siis ongi olukord, kus mu sõber avastab, et ta koer on kalamehe saia tuuri pannud ja sööb seda innukalt. Õnneks oli sõbralik kalamees ja ütles ainult, et “ära talle nüüd selle eest laksu küll anna, mul saia veel”, aga mõni on ka selline, kes leiab, et koeraomanikud võiksid üldse kuskile mujale minna.

    2. Vaata nende avalike parkidega on nii, et näiteks Tallinnas on kohalik võim otsustanud keelata enamuses parkides ja haljasaladel koertega viibimise.
      Parkmetsad aga on okupeerinud suusatajad.
      Sellest poleks ju midagi, kui suusahärrad ei üritaks nõuda kõigi teiste, Kelgutajate, uisutajate, koerte ja jalutajate terveks talveks kojujäämist.
      Rikuvad ju raisad raja ära

  1. Mm… mulle meenus jälle isiklik kogemus fanaatiliste suuskajatega Pirita terviseradadel. Ausõna, mul polnud aimugi, et see talvel AINULT suusatajatele kasutatavaks muudetakse. Noja sattusin sinna ukerdama ja siis üks arvas, et üks hoogne õlamüks kiirusel 90 km/h peaks mulle koha kätte näitama. Sõnad on ju nõrkadele, eksole. Silkasin siis talle järele, astusin suuskannale ja küsisin täpsemalt järele, et mis ta selle kehalise kontaktiga öelda tahtis. Muuseas köhisin ka natuke oma viimases faasis väljaravitavat angiini näkku. Lahku läksime mõlemad rahulolevatena – tema sai karjuda, mina teadsin, mis mõnusad järgnevad nädalad teda ootavad.
    Suusatajatel võiks oma aedik olla, kui neil metsa tiirutama minna ei kõlba.
    Raisk.

  2. “Talve saabumine tuli taas kord üllatusena, kuigi ei saa nagu öelda, et see sel aastal väga varajane oleks olnud.” – Väga muhe nööge, Rents! Tõepoolest, võrreldes möödundtalvise lumeuputusega juba novembris 2010, jätsin mina endale sellest talvest meelde kaks daatumit. 26.detsembril oli Eestis sooja +11 C. Esimene püsilumi tuli maha 7.jaanuaril 2012.

  3. See Tartu talve ootamatu saabumine on jah omaette teema. Kui külavahetee on pärast lume kauaennustatud saabumust kaks nädalat täiesti rookimata, siis meenub nostalgiaga eelmine talv, mil tee lükati puhtaks regulaarselt iga päev, mõnikord ka nädalavahetustel.
    Aga ju nad hoiavad raha kokku, eelmisel aastal kulus seda ikka palju.

    1. Koertejalutusplatsilt lume mittelükkamine on ilmselgelt penide tervise huvides. Füüsiline pingutus ja esteetilisem vaatepilt üheskoos olemas.

      1. Nojaa, ma vahest tahaks koristada oma koera järelt (on sellised hullud mõtted), et seal kevadeks sitalaviin ei oleks, aga see on raskendatud, kui lumi on rinnuni ja koer ronib minust kümne meetri kaugusele häda tegema.

    2. Tallinnas kesklinnas on olemas müüri/nurgatagune pisipisikene aedikuga koerteplats (treeningatraktsioonidega) ja pargi kaugemas otsas kaks lasteplatsi, millest üks on aedikuga.
      Sellelt lasteplatsilt olen ma nii jõu kui nõuga mõned korrad koerajalutajaid ära saatnud (ja suitsetajaid ka, ehkki see on hoopis teine kategooria). Kui suitsetajad saavad ärasaatmise peale kurjaks, siis koerajalutajad on reeglina väga üllatunud, et taraga piiratud lasteplatsil koeraga olla ei või (küsisin mupost järele, ei või jah)
      Kui mul oleks koer, ja kui ma ei viitsiks temaga mujale minna, kui selle pisikese koeraplatsi peale, siis ma ilmselt ütleksin kõigile kalameestele, joodikutele ja muudele sellistele, kes ennast sinna sisse seaksid, et teile on terve ülejäänud park, see koht siin on koerte jaoks.
      Aga ma tõsiselt ei saa aru, miks koertele nii väike ala on eraldatud, seal Schnelli pargis ju ruumi jagub, isegi selles nurgataguses on ümber koeraplatsi tükk tühja maad.

      1. Tallinnas on props selles, et tegu on nõuetekohase koerteplatsiga. Taraga ümbritsetud ja pinnas vahetatakse mingis läbilõikes (st cm arv on ette antud) kindla perioodi tagant välja, et nakkushaiguste ohtu vähendada. Mida suurem on plats, seda suuremad on ka need hoolduskulud. Meile on siin lihtsalt mingi maalapp ette antud ja öeldud, et tehke, mis tahate, nii et meil pole siin ka erilisi kulusid (suvel ikka vahel niidetakse), mis mulle iseenesest sobib, sest Tartus on see plats tõesti meeldivalt pirakas.

  4. Kas tõesti ei või Tallinnas haljasalal koeraga olla? Elan Kadriorus – siin küll ollakse. Mereäärsed haljasalad – kogu Pirita / Kose / Kloostrimetsa / Lillepi park, siis Stroomi ja Sütiste ja Järve jne – need on koertele keelatud?

    Küll aga on vist nii, et Piritale & Harkusse & Glehni parki lükatakse suusarada sisse ja rohkem teid ei tehta. Puhast ruumi oleks seal ju lõputult.

    Aga olgu ruumiga kuidas on – vähemalt Harkus, kus ma põhiliselt suusatan, mahuvad kõik kenasti rajale ära ja mingeid konflikte ma ei näe.

    1. no ma olen küll keset harku rada laiutavasse megahunnikusse peaagu sisse sõitnud, samamoodi olen näinud kuidas noored kenad inimesed elevandikutsika mõõtu koeraga harkus suusarajal jalutavad, lastes oma lemmikukesekesel otse niigi poolpudedas klassikajäljes trapida ja see küll kena neist ei olnud

      pirta rajal sain peaaegu peksa, kui kahekesi kõrvuti keset suusarada jalutavale noorele hõikasin, et tehku ruumi ja lasku suusatajatel ka liikuda..

      inimesed on igal pool nemad ise ja ei ole mitte mingit vahet kas suuskadega või suuskadeta

  5. Dendropargis on muidugi suusatatud kaua juba. Ja kui suusarajad on sisse aetud, siis ei ole tõesti kena minna sinna kõndima. Mis muidugi ei tähenda, et suusatajad kõik platsid vallutada võiksid. Kui on koerte koht, siis minema suusatajad! Lisaks on jube tüütu, kui Tähtvere parki ka ühtegi kõndimisteed ei jää vaid ainult suusarajad.
    Aga mõtle ise, kui terve Tartu linnatäis inimesi (ok, ütleme et kolmandik siis) tahab korraga suusatada, siis ikka kipub mass tulema lõpuks. Ma ise püüan sel aastal näituseks minna rajale keset päeva, kui ei ole pidevalt tunnet, et Pulleritsule ette jääd. Aga püsin rajal, st koerte platsile ei lähe.
    Veerpalu võimalik heroiinisüstimine muidugi ei ole inimeste suusatamise huviga seotud eriti ma arvan.

    A mis tänavate puhtaks lükkamisse puutub, siis elate ilmselt selle tänava ääres, mida pole vaja niipalju llükata… piirkond pole prioriteetne või kuidas selle kohta öeldagi. Nõme muidugi, pealegi on praegu lund juba nii palju, et liiklust piiratakse (mis on muidugi imelik, pole ju teab mis uputus). Aga minu meelest minnakse üldse tänavapuhastusega järjest lohakamaks. Tänu presidendile tehakse korralikku tööd sel talvel ilmselt ainult kesklinnas ja sedagi veebruari lõpuni.

    1. Ma Veerpalu osaga mõtlesin pigem seda, et tavaliselt muutuvad populaarseks need spordialad, mis riigile kuulsust on toonud, kuigi tegelikult on vist loogiline, et ainus spordiala, mida Eestis talvel väljas saab teha, ilma et oleks vaja spetsiaalselt mäge või libedat jääd, on ka popp. Ja näiteks sumo pole kuulsast Barutost hoolimata eriti populaarsust kogunud.

      See, et suusatajad on dendropargis, mind ei härigi, aga jätku siis no näiteks rannaosagi teistele. Mingi killuke maad võiks ju kõigil teistel ka olla.

      1. Nõus sellega, et suusatajatel omad kohad, teistel omad. Kas rannas on ka rajad sees? Need peaksid olema siis isetekkelised (nagu tähtvere pargis), st et võib minna peale tallama, ei ole hooldatavad rajad ja lähevad ilmamuutuste tõttu pekki nagunii.

        Aga suusatamine-uisutamine on meil ikka kogu aeg popp olnud, veerpalu võibolla annab niipalju juurde, et rahvaspordi võistlustest rohkem osa võetakse. sportlaste tõttu kuulsust kogunud alad on popid küll väga ajutiselt. Vaevalt et sumo meil ruulima hakkab.

  6. Tln-s Tähetorni juures ja Pirital olen neid kurja ilmega porisevaid suusatajaid isegi kohanud (ma ei tallu radadel, vaid kõnnin kõrval, aga mõne meelest on iga suusatu potentsiaalne rajarikkuja ja keppidele läheb palju-palju ruumi vaja). Tõesti tekib tunne, et kui talvel suuski all ei ole, siis istu kodus. Värske õhk ja sportimine peaksid inimesi justkui rõõsamaks tegema mitte vihasemaks.
    Ujulas on vahel sarnane olukord “profiujujatega”, kes viskavad üleoleva Tortilla pilgu, kui mina lihtsalt veemõnusid tahan nautida ja rahulikult loksuda. Avalik ujula, maksin sama palju, ärgu põrnitsegu, raisk. Õnneks selles ujulas, kus käin, õhtuti vähe rahvast ja eri kiirusega alad kujunevad ruttu välja.

  7. Jah, ma kah selles probleemi ei näe, kui inimene raja servas jalutab. Ise käin vahel Valgehobusemäe radadel suusatamas ja no mahuvad need patseerijad kah ikka kenasti ära, teine asi oleks siis, kui jalutajad klassikarajal trambiksid.
    Aga Tallinnas on suuremaid koeraplatse kah, ma ei viitsi otsima hakata, kuid tallinn.ee lehel on tõenäoliselt kõik alad üles loetletud. Mina tean konkreetselt Kalevi staadioni ja Keskhaigla piirkonda, Juhkentali ääres olevat keskmisest tunduvalt suuremat platsi, kindlasti on neid veel.

    Vastuseks küsimusele, kas tõesti ei või koeri igal pool ringi joosta lasta – minu viimatine vastavasisuline uuring näitas, et kui mul on lahmakas maad ja see on aiaga piiramata, siis ma ei või tegelikult isegi oma metsas koera lahti lasta (Rents teab ehk täpsemalt, linnas on see natuke aktuaalsem). Mitte et me seda siin väga rangelt jälgiks, üldjuhul läheb koer rihma otsa ikkagi konkreetse ärriti vaatevälja tekkimisel, muul ajal lippab rõõmsalt metsas või koduõue ümbritseva võrkaia vahel ringi.

    1. Koer peab olema piiratud alal ja see sõltub kohalikust omavalitsusest, aga Eestis minu meelest ei loe nähtamatu aed mitte kuskil, st peab ikka päris aed olema, kuigi see on täpselt sama moodi huumor, sest ka 1.5 meetrisest aiast tuleb keskmist kasvu koer üle küll, kui tuju tuleb (eriti kui temaga on mõnda spordiala harrastanud, st ta on näinud, et see on võimalik), aga teadmine elektrilöögist hoiab tagasi küll. Maal piisavalt inimesi, kes arvavad, et koer on kogu aeg kenasti kodus, aga tglt läheb koer hulkuma, kui toas tuled ära lastakse. Ja hommikul magab kenasti oma koha peal. No aed ju ümber, keegi ei oska midagi kahtlustada, kuni naabrimees tuleb pildiga, kus sinu koer parajasti tema kana murrab. Aga sellest, et ka oma maal peab koer kinni olema, mis siis, kui järgmine naaber mitme km kaugusel elab, kirjutas hiljuti Kaamos, keda trahviga ähvardamas käidi.

      1. No see peab ikka üsna ähmase nägemise ja tuhmi mõtlemisega inimene olema, kes üldse ei taipa, et koer jooksus käib. Jäljed on ju näha, nii otseselt käpajäljed kui ka kaudsemad märgid – karvatutid jne.
        Meie pätt avastas kah mulluse suve lõpul, et ohoo, aia alt saab igalt poolt läbi pugeda, kui natuke kaevata ja pressida. Mässasin kokkuvõttes päev otsa karjust vedada ning karjuse hoidjaks traate painutada ning töö tasuks kostus öö hakul helisev koera kiunatus. Edaspidi püsis koer kenasti kodus ja sügise lõpuks ei pidanud kodust lahkudes isegi voolu sisse lülitama, koer ei tikkunud enam aia ligigi.

  8. Mul ei ole suusatajatega jamasid olnud, aga üks rulluisutaja tahtis mulle politseid kutsuda, sest ma liikusin Emajõe ja kanali vahel kergliiklusteel rihmastatud koeraga, kellel oli rulluisutajast täiesti ükskõik. Kui ma ütli, et lasku käia ja kutsugu, siis ta arvas, et ta peab oma ringi ära sõitma ja mina pean ootama, et ta tagasi jõuaks ja siis ta kutsub politei. 😀 No tglt ma ei oodanud. Ma päris hullusid ikka kardan natuke.

    Kusjuures rulluisutajad on üldse eluohtlikud asjad, sest nad kimavad jubeda tempoga ja näiteks jalgrattureid nad lihtsalt tõrjuvad kergliiklusteedelt kõrvale. Ei taha ju ka, et ohutusvahendeid mittekasutavad kolmekesi kõrvu sõitvad kaunitarid kukkudes on ilu ära äestaks, olgu nii ülbed kui tahes. Ikka kolid ära sõiduteele. Ihaste kergliiklusteel on see põhiliselt, mujale pole asja väga olnud.

    1. Su koeral suukorv ikka oli ve? Mul oli hiljuti ebameeldiv elamus keskmist kasvu lambakoeraga, kes tänaval hullumeelselt kõiki jalakäijaid haukus ja ringi kargas. Koer tegelikult agressiivne ei olnud, oli lihtsalt kasvatamatu. Ja väga ilmselgelt ei allunud kasukaga tädikesele, kes teda rullikuga rihma otsas hoidis ning pidurinuppu ilmselt üldse üles ei leidnud. Koer kargles sõiduteelt kõnniteele ja vastupidi ja haukus ja haukus ja tead, kui suur loom ilmub tänaval lumesajust ootamatult minu ja lapse ette, lõugab rõõmsalt natuke, siis kargab tagasi… Siis mina esiteks ehmun ja teiseks saan vihaseks, sest ka laps ehmus.
      Kas sellisel puhul on tõesti politsei kutsumise soov ülearune?

      1. Esiteks ei ole Tartus suukorv kohustuslik ja seetõttu seda ilma reaalse vajaduseta ei kasutata (sest koeral on tõesti ebamugav kogu aeg suukorviga olla) ja teiseks olen ma ta koeri näinud, nad ei kujuta enesest mingit ohtu ei lastele ega jalgratturitele. Teavad, mis on “stopp” ja mis on “istu”.

      2. Borderkolli puhul flexirihma kasutamine võrduks iseenesele edaspidiste probleemide tekitamisega – kui sa annad talle üks kord võimaluse kärbest karjatada, siis arvestad sellega, et kärbseid ta sul karjatama hakkabki. Seega seda flexit ei ole. 🙂

        Suukorv on, aga seda kasutatakse tal bussis, et ta vaeseid kaasreisijaid oma õrnusehoogudes üle ei lakuks.

        Ta näeb sihuke välja (sihukene http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=16171999&size=l&album_id=243723 , sest selline http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=16171989&size=l&album_id=243723 ta enamasti ei ole 😀 ), et lapsed kohe peavad talle näpud külge ajama. Palamuse laada ajal (esinesime seal tõugude tutvustusel väikse trikikavaga) oli mul suht ehmatus, kui jätsin koera prügikasti otsimise ajaks tuttava kätte ja naastes oli koer ümbritsetud nunnutajatest. 😀 S.t ta tglt nagu väga ei vajaks suukorvi, kui nüüd PÄRIS avameelselt aus olla.

        Nojah, ma mainisin, et ta ei reageerinud rulluisutaja peale. Sportlastega on tal suhe selline http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13701711&size=l&album_id=243723 ehk nemad ei kuulu karjatatavate sekka.

  9. Sattusin eile Pirita ja täna Harku rajale õhtusel ajal (kell seitse-kaheksa) – tavaliselt suusatan ma ööpimeduses. Ossa mu meie! Kes ütleb, et “suusatamine on alati popp olnud”, on küll pimedusega löödud. Sõitjad on julgelt kümme korda rohkem kui paar aastat tagasi. Ja nad on tehnilised ja kiired nagu mürsud. Rahulikult loivajaid on ka, aga nood on selgelt vähemuses.

    Ma olin rajal 8a lapsega ja oli päris halb. Koeraga jalutada – poleks olnud võimalik. Varem või hiljem tabanuks mõni rakett mu neljajalgset ja siis oleks tüli olnud üsna paratamatu.

    Ehk. Suusaharrastus on läinud nii popiks, et suusarajale tipptunnil koeraga tõesti asja pole. Sry.

    1. Mina ei ole tegelikult tipptunnil kunagi koeraga jalutamas käinud (kuigi meil Tartus õnneks kell kaheksa enam tipptund ei ole), sest ma ei taha vältida mitte teisi inimesi, vaid ka teisi koeri. Samuti on mure mitte selles, et ma tahaks suusarajale minna, vaid selles, et igasugu suusahuvilised tahavad omal algatusel uusi radu teha sinna, kus neid originaalis olemagi ei peaks. See rannas käimine, millest ma kirjutasin, toimus näiteks ajavahemikus 14-15 (ja nädala sees), mis minu meelest ka päris tipptund ei tohiks olla.

      1. Nojah, Aga KUNA päris-suusarajad on nii täis, siis valguvad vähem-suusatajad üle ääre ja igale poole mujale ka. Ma mõtlen kaks korda järele, enne kui lapsega uuesti Nõmmele lähen.

      2. Ah, mul polnud eile jälle suusataja, aga mul oli JALGRATTUR. Eile õhtul lumesajus, -10 kraadiga kella 22 paiku Raja pargis jalakäijate ja tervisejooksjate poolt sissetallatud jalgrajal, kuhu mahub üks inime peale. Tuli vastu täie kimaga ja oleks mulle ilmselt otsa kimanud, kui ma hange ei oleks hüpanud. Ma ei märganud ju teda enne viimast sekundit. Vat siis ma küll kähisesin sealt hangest, et kobigu sõiduteele…ta kisas vastu, et mingu ma naahui… 😛

        Kas rattaga lumesõit on mingi spordiala, mida just selliselt tuleb harjutada? Sest tal omal oli ka seal suht rõve mu meelest sõita. Rääkimata sellest, et joosta on seal pärast rajapõhja sodiks sõitmist veel rõvedam ning vigastusohtlik. Müstika. Sport?

        1. Nii ja naa. Ma ise ratast peaaegu et ei sõida, aga tuttavate juttude järgi on see ekstreemsport küll. Ma ei imestaks, kui rohkem pühendud tüübid tulekski kodust välja trenniplaaniga, mis näeb ette 1) napikaid 2) koertele 3) pehmes lumes 4) singletrackil 5) -10C juures.

          Ja, “singletrack is a narrow mountain biking trail that is approximately the width of the bike”. Jah, sellel ongi rõve sõita. Jah, võistlustel TULEB sellel sõita ja enamvähem kogu aeg. Seepärast seda treenitaksegi, eraldi. Kiired refleksid, täpne reaktsioon, ettejääjatel võtab kõhu lahti. Nii ongi.

  10. räägime kallasrajast

    Seaduse silmis pole olemas rada nimega J6neserada. Et rada eravalduses tekitada tuleb raja tekkitajal soetama vajalikud kooskõlastused. Kas oled 100% kindel, et vajalikud kooskõlastused on olemas? Mina olen 100% kindel, et pole. Mul isegi tõendid selle kohta, et pole. Kas Teil on tõendid, et olemas? Tean, et Teil pole!!!

    Seda õeldud, emajõe ääres on lubatud liikuda ainult seaduses ettenähtud korral (s.t. 10m emajõe äärest). Paluks Teil inimesi mitte eksitada selle väidega, et matkarada on olemas. Matkaraja mõiste annab inimestele arvamus, et nendel on lubatud liikud rohkem kui 10m emajõe äärest.

    1. Ausalt öeldes ei tea ja väga ei huvita, sest ise pole ma seda rada mööda kunagi väga kaugele läinud (nagu öeldud, kui suusatajaid pole, oleme üldse dendropargis), aga sildid on enne seda rada üleval ja reklaamitakse seda just kõigile avatud rajana. Kas mõni maaomanik sealkandis on teisel arvamusel või mitte, seda ma ei tea.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.