Päevalehes on täna väga mõistlik ja väga arusaadavalt kirjutatud artikkel, mis räägib sellest, kuidas meie küllus ülejäänud maailma kahjustab. Tegelikult on “meie” muidugi suhteline mõiste, ütlen “meie” ja mõtlen “Lääs”, aga kui mõelda “Eesti”, on ka meile kahjulik see, et iseseisev põllumajandus on raha huvides ohverdatud. Kui tõstate iga päev lapsele suure kausitäie toitu ette ja siis pool minema viskate, ei tee see halba ainult teie lapse kasvatusele, vaid tervele maailmale.
Kuigi tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis supakatest. Vaatasime K-ga koos sarja Engrenages ja kuna ta teatavasti prantsuse keelt ei oska, vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Ühel hetkel K ohkas ja ütles, et ta ei jaksa enam supakaid lugeda. Okei, ta tegelikult on harjunud viimasel ajal absoluutselt igat asja oma mängu kõrvalt tegema, mis tähendab, et ega ta tegelikult ühtki filmi ei naudi ega hiljem ei mäleta ja nii läheb muidugi ka subtiitrite lugemine meelest ära ja ei saa millestki arugi, aga mina siiski ei nõustu. Ma ARMASTAN subtiitreid.
Ingliskeelseid asju vaadates ma küll tavaliselt ise neid juurde ei tiri, aga mul on väga hea meel, kui need siiski olemas on. St filmiga samas keeles siis. Muidu on jälle nii nagu eile, kui mina analüüsisin prantsuse keeles Pöialpoisi muinasjuttu, K vaatas kõrval “Louie‘t” ja mina küsisin iga viie minuti tagant:”Mida ta ütles?” Hirmsasti on vaja ju moodsa inimese kombel ühes keeles mõelda/kirjutada, samal ajal teises keeles sarja vaadata ja kolmandas lolle küsimusi esitada. No ja niisama ka läheb mul pidevalt sõnu kaduma, kui keegi samal ajal nätsu närib või niisama podiseb, hoolimata sellest, mis keelt seal räägitakse. Ma ei pea end kõrvavärdjaks, aga isegi Eesti filmidel on hea, kui on supakad all, ükskõik, kas jutt käib Õnne 13-st või mingist sügavamõttelisest moodsast filmist.
Rääkimata sellest, et subtiitritel on hariv moment. Kui ma vaatan eelmainitud Engrenages’i ilma nendeta, ei saa ma kõigest aru. Kui ma vaatan neid ingliskeelsete subtiitritega, lähen ma kuulamise osas laisaks ja ei õpi nii palju kui võiks. Nii et minu jaoks oleks ideaalne vaadata seda prantsuskeelsete subtiitritega – mis on kummalisel kombel keerulisem ülesanne, kui võiks arvata. Igale USA filmile saab soovi korral ingliskeelsed supakad, võid veel ise valida, kas tahad tavalisi või vaegkuuljate omi, aga Prantsuse filmide ja sarjade puhul tuleb neid (st just originaalkeelseid) tikutulega taga otsida ja sellele sarjale ma neid lõpuks ei leidnudki.
P.S. Seda sarja reklaamitakse kui detektiivisarja with a twist, ehk siis selline veits kiiksuga värk, aga ma olen seda esialgu liiga vähe vaadanud, et öelda, kas on tõesti nii hea, kui internet arvab (8.2 on IMDB kohta harjumatult hea hinne). S.t. üsna hea on ta küll, tavaliselt mulle prantslaste sarjad üldse ei meeldi, aga vara öelda, kas tõesti NII hea. Vaatan veel mõne osa ära, siis ütlen. Aga välja näevad need tegelased sihukesed:
Pärdikute päevaraamat 