faith

meie igapäevast südamele koputamist

Päevalehes on täna väga mõistlik ja väga arusaadavalt kirjutatud artikkel, mis räägib sellest, kuidas meie küllus ülejäänud maailma kahjustab. Tegelikult on “meie” muidugi suhteline mõiste, ütlen “meie” ja mõtlen “Lääs”, aga kui mõelda “Eesti”, on ka meile kahjulik see, et iseseisev põllumajandus on raha huvides ohverdatud. Kui tõstate iga päev lapsele suure kausitäie toitu ette ja siis pool minema viskate, ei tee see halba ainult teie lapse kasvatusele, vaid tervele maailmale.

Kuigi tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis supakatest. Vaatasime K-ga koos sarja Engrenages ja kuna ta teatavasti prantsuse keelt ei oska, vaatasime ingliskeelsete subtiitritega. Ühel hetkel K ohkas ja ütles, et ta ei jaksa enam supakaid lugeda. Okei, ta tegelikult on harjunud viimasel ajal absoluutselt igat asja oma mängu kõrvalt tegema, mis tähendab, et ega ta tegelikult ühtki filmi ei naudi ega hiljem ei mäleta ja nii läheb muidugi ka subtiitrite lugemine meelest ära ja ei saa millestki arugi, aga mina siiski ei nõustu. Ma ARMASTAN subtiitreid.

Ingliskeelseid asju vaadates ma küll tavaliselt ise neid juurde ei tiri, aga mul on väga hea meel, kui need siiski olemas on. St filmiga samas keeles siis. Muidu on jälle nii nagu eile, kui mina analüüsisin prantsuse keeles Pöialpoisi muinasjuttu, K vaatas kõrval “Louie‘t” ja mina küsisin iga viie minuti tagant:”Mida ta ütles?” Hirmsasti on vaja ju moodsa inimese kombel ühes keeles mõelda/kirjutada, samal ajal teises keeles sarja vaadata ja kolmandas lolle küsimusi esitada. No ja niisama ka läheb mul pidevalt sõnu kaduma, kui keegi samal ajal nätsu närib või niisama podiseb, hoolimata sellest, mis keelt seal räägitakse. Ma ei pea end kõrvavärdjaks, aga isegi Eesti filmidel on hea, kui on supakad all, ükskõik, kas jutt käib Õnne 13-st või mingist sügavamõttelisest moodsast filmist.

Rääkimata sellest, et subtiitritel on hariv moment. Kui ma vaatan eelmainitud Engrenages’i ilma nendeta, ei saa ma kõigest aru. Kui ma vaatan neid ingliskeelsete subtiitritega, lähen ma kuulamise osas laisaks ja ei õpi nii palju kui võiks. Nii et minu jaoks oleks ideaalne vaadata seda prantsuskeelsete subtiitritega – mis on kummalisel kombel keerulisem ülesanne, kui võiks arvata. Igale USA filmile saab soovi korral ingliskeelsed supakad, võid veel ise valida, kas tahad tavalisi või vaegkuuljate omi, aga Prantsuse filmide ja sarjade puhul tuleb neid (st just originaalkeelseid) tikutulega taga otsida ja sellele sarjale ma neid lõpuks ei leidnudki.

P.S. Seda sarja reklaamitakse kui detektiivisarja with a twist, ehk siis selline veits kiiksuga värk, aga ma olen seda esialgu liiga vähe vaadanud, et öelda, kas on tõesti nii hea, kui internet arvab (8.2 on IMDB kohta harjumatult hea hinne). S.t. üsna hea on ta küll, tavaliselt mulle prantslaste sarjad üldse ei meeldi, aga vara öelda, kas tõesti NII hea. Vaatan veel mõne osa ära, siis ütlen. Aga välja näevad need tegelased sihukesed:

9 kommentaari “meie igapäevast südamele koputamist

  1. Hmm, äkki peaks vaatama. Ja just ilma supakateta. Mu suulisest prantsuse keelest arusaamine on alla igasugust arvestust ja miski ei mõju arusaamisele paremini kui pikemat aega ilma supakateta filmide vaatamine. Ma hakkasin eri sorti inglise keeltest kuulmise järgi aru saama tänu supakateta “Monty Pythonile” ja itaalia keeles tegi Coliandro-sari imet, ongi viimane aeg prantsuse keel käsile võtta. Kui kohe aru ei saa, siis saab ju tagasi kruttida, kui on krutitav andmekandja, mitte televiisor või kino.

  2. Kusjuures mul on Python just inglise subodega, tuleb tunnistada, et ilma läheks mõni nali kaduma. Aga muus keeles subtiitrid sinna ei passi jälle, siis läheb ka nali kaduma…
    Ja veel aitab kaasa, kui võõrkeelset filmi kõrvaklappidega vaadata. Kuuleb paremini vist… pigem küll muud helid ei sega.

    A prantsuse sarjad võiksid lapsel keeleõppe juures kaasa aidata, peaks kaaluma. Iseasi, kuidas teda neid vaatama suunata…

    1. Kui selline beibem teismeline tüdruk on, on lihtne, löö paar korda Saint Tropez ette ja küll ta sõltuvusse jääb. Iseasi, kuidas selle vilju hiljem välja kasvatad. 😀

      1. õnneks ei ole beibem. vbla leiab midagi süngemat… ehkki krimisarju ta ka ei vaata justkui. prantsuse keelne tõsielu?

        1. Kui soovitamiseks läheb, siis ise ei ole näinud, aga kõrgelt hinnatakse praegugi jooksvat sarja “Un village francais” – räägib aastast 1940 Prantsusmaal, aga põhimõtteliselt lihtsalt draamasari. Ja Audrey Fleurot (see ilus punapea) mängib siin ka. See “Engrenages” näitab päris palju ikka laipu jms (ms= nii juhuslikud noksid geibaarides kui igasugused peksmisstseenid), nii et sõltub ilmselt ta vanusest ja sinu meelestatusest, kas ta seda nägema peaks.

    2. Alguses lähevadki ilma supakateta pooled asjad kaduma, selle jaoks on kerimisnupud. Aga muidu läheks mul praktiliselt kogu hääldus kaduma. Ma olen nii lugeja inimene, et see on absoluutselt kõige eelistatum info vastuvõtmise viis ja seni, kuni mul on võimalik lugeda, kipuvad muud sisendid tagant ära kukkuma.

      1. tähendab, kõige hullem keiss oli, kui ma pidin vaeva nägema, et prantsuskeelse filmi alt mitte hollandi supakaid lugeda (hollandi keelt ei oska ma üldse). ma hakkan pigem isegi arusaamatuid supakaid lugema kui teksti kuulama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.