Sain nüüd selle sarja esimese hooaja vaadatud, nii et jagan ka teiega. Engrenage tähendab otsetõlkes spiraali, aga seda kasutatakse eelkõige vägivalla, raskuste jms kohta. Eesti keeles oleks ilmselt parimaks võrdluseks allakäigutrepp, mida tavaliselt kujutataksegi keerdtrepina – kui oled juba ühe tiiru teinud, on raske tagasi ronida, sest otse üles joosta ei saa, aga seda, et tee nii käänuline on, sammhaaval allapoole liikudes ei märganud. Ehk siis selline pidev halvenemine.
IMDB-s kirjeldatakse seda kui kiiksuga detektiivisarja, mis on vist põhimõtteliselt õige. See très noire pildi allservas tähendabki seda, et reklaami järgi pole tegu mitte tumedapoolse, vaid suisa süsimusta asjaga. Ülemine lause on “Ärge alustage, see võib halvasti lõppeda.” Üldse on keelekasutus siin sarjas minu jaoks lausa hämmastav. Kohati räägitakse küll tänavakeelt ja vahel nii kiiresti, et ime, et keel sõlme ei lähe (näiteks korra ütles üks piff T’aison ja ma sain ainult supakate järgi aru, et see pidi nüüd olema Tu a raison, aga see, et tu‘ga elisiooni ei tehta on muidugi üldse midagi sellist, mida õpetatakse neile, kes koolis viisakat ja akadeemilist keelt õpivad*, prantslased ise arvavad, et tehakse ja kuidas veel) ja vahel jälle näen ma imestusega, et naine, kes oma ülemusega maganud on, teietab teda jätkuvalt (järgmisel hommikul! mehe särki kandes!). Sest ega väike kepp ju üldist sotsiaalset hierarhiat ei riku, eks. Kuigi ausalt öeldes hakkas see piff temaga pidevalt registrit vahetama, st võis samas stseenis öelda nii s’il vous plait kui ka sinatada, nii et ju ta oli ise ka segaduses. Aga see oli selline pisike keeleline vahelepõige.
Jälgitakse nii mõrvarühma kui nende ülemuste ja kohtu tööd – seda viimast küll vähem, kuigi siin radikaga pildi peal ongi traditsiooniline kohturiietus, pigem käib vahepeal tants selle ümber, kas mõni asi peaks kohtusse jõudma või mitte ja tehakse eelistungeid. No näiteks kui lapsehoidja lapse maha lööb, kas siis oleks alust ka ema kohtusse kaevata, sest ta ei osanud seda inimest kahtlustada ja pani liigse usalduslikkusega oma lapse elu ohtu. Esimene hooaeg oli üles ehitatud nii, et oli üks suur kuritegu, mis jooksis läbi terve hooaja ja lisaks igas osas 1-2 väiksemat. Minu jaoks tegi asja põnevamaks see, et siin ei ole ideaalmehest Horatiot, kes alati kõigele lahenduse leiab, mõni asi ei lõppe lihtsalt ideaalselt ja ükski tegelane ei ole täiuslik, igaühel on omad kiiksud. Ei jälgita pimesi reegleid, aga päris räpast Mackeyt ka ei ole, lihtsalt võetakse asja mõistusega. Lisaks õpib siit veidi Prantsuse üldise süsteemi kohta. Nimelt on neil selline süsteem, et ka inimene, kes tahab kedagi süüdistada või kes tahab kindlustada seda, et politsei tema süüdistusega korralikult tegeleks, palkab advokaadi, et oleks kindel, et näiteks kadunud isikute nimekirjas oleva inimese leidmiseks ka reaalselt kõik võimalik tehtaks, mitte niisama ei oodataks, et ta välja ilmuks. Ehk siis inimesed maksavad, et kvaliteetsemat politseitööd tagada.
Alumine punapea on ilmselt kogu sarja kõige sürrim tegelane. Tal ei ole absoluutselt mitte mingit südametunnistust, on ainult mingid isiklikud põhjused ja ajendid, mis kõrvaltvaatajale tihti arusaamatuks. Teised on selles mõttes “prantsuse filmi pärased” (ma ei taha öelda prantsusepärased, sest mina selliseid prantslasi kohanud ei ole), et üks pidev kepp käib, samal ajal toimub lahutus, mõlemad osapooled seksivad teistega, aga see pole pere lahutusprotsessis ja raskete otsuste langetamisel (“kas jääda äkki ikka kokku? me ju siiski armastame teineteist”) absoluutselt oluline, vaid need on mingid kõrvalised pisiasjad. No sai eile söödud, seksitud ja hingatud, mis seal siis nüüd nii väga rääkida. Isegi ei näidata seda eriti, esimeses hooajas näidati paljaid rindu ainult laipade küljes, kuigi ka elavad enne kaadrivahetust tihti riideid seljast võtmas olid, nii et teist True Blood’i siit oodata ei maksa. Aga Joséphine’il on hoopis mingi oma teema, ma pole veel aru saanud, mille nimel tema elab ja hingab ja teistele mõnuga keerab või mis teda üldse “tiksuma paneb”.
Igatahes tasub vaadata. IMDB keskmine hinne on 8.3 ja ma e leia, et see liig oleks, tõesti oli väga hea sari. Ainult seda ütlen, et mind esimene osa veel käima ei tõmmanud, tundus, et nii palju tegelasi ja mingi pidev kamm ja liiga kirju teema, nii et mõtlesin, kas üldse edasi vaadata – aga juba teise episoodi poole pealt oli täiega huvitav. Nii et kui kellelegi algus igavavõitu tundub, soovitan siiski natuke pingutada, võib ära tasuda.
P.S. Kui keegi teine netist sellele sarjale prantsuskeelsed subtiitrid leiab, kasvõi mõnele osale, öelge mulle ka. Sest ma leidsin paarile kolmanda hooaja episoodile, aga unustasin need õigel ajal alla tõmmata, nii et ega ma enam muidugi ei mäleta, kus ma neid nägin.
* Ma ei saa ütlemata jätta, et mulle hirmsasti meeldis see, kuidas Elmayonesa kodumaal intervjuud andes võidurõõmsalt rääkis sellest, kuidas ta eestlasega tuttavaks sai – “Väga ilus tüdruk ja rääkis SUUREPÄRAST akadeemilist hispaania keelt. Nüüdseks laseb muidugi täpselt samasugust argentiina slängi nagu mina.” 😀
Pärdikute päevaraamat 