Olen tööl. Tööd ma siin loomulikult ei tee, selleks on mu tööviljakus liiga madal, nii et üritan aega muul moel mööda saata. Loen näiteks ajalehti. Mul ikka vahepeal on see komme. No ja täna lugesin muuhulgas artiklit, kus meie guru ja vaimne juht Andrus Ansip sarjab üliõpilasi, kes on oma meeleavaldusega ilmselgelt üle piiri läinud. Nõustun täielikult, juba fakt, et nad nii suurepärases riigis üldse meelt avaldama on julgenud minna, on laiduväärt ja need närakad tuleks ülikooli nimekirjast kustutada.
Eriti meeldis mulle aga see lõik:
Ansipi sõnul ei pea ta normaalseks, kui tudengid töötavad kooli kõrvalt täiskohaga, kuid kõiki tudengi kulusid ei pea katma anonüümne maksumaksja.
Ehk siis meie peaminister taunib üliõpilaste täiskohaga töötamist, aga on samas kindlal seisukohal, et riik üliõpilaste elu kinni maksma ei pea. Või öelgem otse – mingid proletariaadi järeltulijad ei peaks üldse ülikooli ronima. Kui papal-mammal raha pole, siis ära tule kooli. Eliit on siiski elitaarne ja peakski nii olema, me ei saa ju igasugu rotte harima hakata. Või võtku vähemalt korralikult õppelaenu ja alustagu iseseisvat elu minimaalselt nelja tuhande eurose laenuga, on need sunnikud mingitki pidi lõa otsas ja ei saa töö juures liigselt möliseda, sest igakuine laenumakse tahab ju maksmist. Kui on enda meelest nii kõvad mehed-naised, et peavad suisa välismaale vahetusüliõpilaseks ronima, siis olgu valmis hiljem oma hariduse eest maksma, kui välismaisest õppest kõik oma õppekavaga ei kattu (ja kunagi ei kattu kõik sajaprotsendiselt). Ammu ajab see närvi juba, et mingid suvalised vaesurid ringi reisivad ja ülikoolis oma viledaks kulunud pükstega toole määrivad.
Teemaga seostub vist veidikene ka see, et ma olen kuu aega toidupoes tšekke kõrvale pannud, et kuu lõpus arvutada, palju mul siis igakuiselt söögi peale kulub. Nüüdseks on juba hirm naha vahel ja ma üldse ei tahaks neid tšekke enam lugeda, sest ma tean, et raha on kulunud tunduvalt rohkem, kui mulle meeldiks (kuigi koeratoitu jms ma siia ei arvesta), sest toidu pealt ma eriti kokku ei hoia – aga mul ei ole ka mitte mingit soovi hakata sööma stiilis “liha saab igal teisel pühapäeval” ja “hallitusjuust ja tomatid makaronide juures tähendavad, et kellelgi on sünnipäev”. Nii et ilmselt seisan ma üsna peatselt silmitsi sellega, et mu kulud on suuremad, kui ma arvestanud olen, aga ma ei taha eesoleval semestril töötada, vaid tahan rahulikult lõputöid kirjutada ja viimaseid aineid teha ja prantsuse keelt õppida. Sest eksternina lõpetada ka väga ei tahaks, tahaks ikka kõigega sel aastal ühele poole saada. No ja hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ainult praekartulit süüa ka ei taha.
Muide, minu ideest (telekat vaadates keelt õppida) tundub asja saavat, sest asi liigub ülesmäge – esmalt vaatasin ma Engrenages’i ingliskeelsete supakatega. Nüüd hakkan vaatama Braquo’i prantsuskeelsete supakatega ja pärast seda on mul Maison close hoopis ilma subtiitriteta. Loodetavasti areneb mu keeleoskus nendega kaasa. Engrenages kordas küll eelkõige slängisõnu ja roppusi, mida ma küll varem teadsin, aga mis varem nii esimese hooga pähe ei karanud. St sõnad, mida kogu aeg ja kõige kõvemini karjuti, olid näiteks flic, fric, cul, merde, salaud, bâtard jne. Ka K õppis midagi – pärast selle sarja vaatamist on tema lemmiksolvang “te ajate mind sitale” (vous me faites chier, kuigi tema ütleb seda ikka eesti keeles). Mu õppejõud oleksid kindlasti väga uhked.
Pärdikute päevaraamat 