movies · prantsuse · prantsuse keel

Prantsuse sarjad, mida ehk tasuks vaadata

See postitus on nii mulle kui kõigile teistele, keda huvitada võiks. No äkki on peale minu veel mõni, keda huvitab, iial ei või teada. Notsu vahel näitab mingit huvi üles jne.

Les Engrenages sai juba eraldi postituse, aga ütlen ikkagi veel kord, et väga hea sari oli. Lõpetasime just kolmanda hooaja ja kuigi peategelane oli ise ka lõpuks juba paras psühhopaat. Ta tglt oli juba alguses närvihaige, aga kõik ta sitad iseloomujooned muudkui võimendusid, nii et lõpuks oli mu lemmiktegelane ikkagi Joséphine, seda enam, et Laure oli teises hooajas oma lühikeste juustega metsikult kole (ma ei tea, mis haigus see üldse selline on, Eestis ka paljud naised kukuvad 40aastaselt peaga kääride otsa) ja kolmandas hooajas olid tal küll taas pikad juuksed ja üldiselt oli ta päris kena, aga isegi oma parimates alastistseenides nägi ta välja nagu geiseksi nautiv Peeter Paan. Aga ehk see oli ta üldine lõugamine, mis minu jaoks tema karakterist kogu seksikuse ja naiselikkuse välja imes. Igatahes filmitakse praegu neljandat hooaega ja mina ootan põnevusega. Pilti ei pane, mitu korda ma ikka ühest ja samast sarjast pilte näitan, ega kokkuhoid pole koonerdamine ja Mart Laargi arvab, et internetti ei tasu liigselt raisata.

Un village français – moodne film elust 1940. aastal. Selline suhte- ja niisama draama. Mina ilmselt ei kavatse vaadata, aga äkki kedagi huvitab. Eelmisel aastal filmiti kolmas hooaeg ja Prantsusmaal on see üsna popp, nii et näeb rahvale meeldivaid näitlejaid ja lihtsalt sarjafännidele ehk meeldib.

Maison close – sari, mis räägib elust 1871. aasta luksusbordellis Paradiis. IMDB-s oli lisaks öeldud, et see on triller ja üldse tundub see huvitav, nii et panin esimese osa igatahes tõmbama. Prantsusmaal on sama nimega pesufirma ka, mis provotseerivaid reklaame kasutab, nii et kasvõi youtube näitab esimese hooga igasuguseid sellega seotud videoklippe, aga need, mis ma sarja kohta leidsin, olid päris ägedad, lisaks on neil väga lahe kodukas (neil, kes prantsuse keelest aru saavad, soovitan igatahes klikkida, näha, et asi on hästi läbi mõeldud). Reklaamlause:”Mehed unistavad sinna pääsemisest, naised võitlevad, et sealt pääseda.”

36 Quai des Orfèvres – taas krimisari. Taas vägivaldne. Taas kaklemine ja kuulsad näitlejad. Taas koledad mehed (lausa uskumatu kui palju kõvernägusid prantslaste hulgas on) ja ilusad naised. Taas politseinike omavaheline kisma ja alatud võtted, et ametiredelil liikuda. K ütles, et seda me igatahes ei vaata, sest Gerard Depardieu on liiga kole. Mine tea, äkki mõnele mu perverssemate eelistustega lugejale mõjub hoopis ligitõmbavalt.

R.I.F. – ühe politseikapteni naine läheb kaduma. No ja kui miski läheb etenduse alguses kaduma, ütlevad reeglid, et meie eesmärgiks on etenduse lõpuks vähemalt üks kõrv või sukapael üles leida, mis meid ka järgmine kord teatrisse tagasi tooks. Kas ja mida siin leitakse, ma ei tea, pole ju veel vaadanud, aga otsitakse igatahes kõvasti. Otsib ka mees ise, sest nii uskumatu ja originaalne, kui see ka ei tunduks, tahavad teised politseinikud teda hirmsasti trellide taha pista, nii et ta peab oma süütust tõestama hakkama. Didn’t see that coming. Treiler on siin. Ja siin nimekirjas on see ainult selle pärast, et ma avastasin liiga hilja, et see on film, mitte sari, ja mõtlesin, et mis ma ikka kustutan.

Pigalle, la nuit on sari Londonis elavast prantslasest, kes Pariisi külastades avastab oma õe, kellega ta mitu aastat suhelnud ei ole, ühelt Pigalle’i lõbustusasutuse lavalt. Pigalle on siis põhimõtteliselt Pariisi punaste laternate linnaosa ja ta õde töötab seal stripparina. Teda nähes kaob õde aga kähku ja vend jääb sinna, et välja uurida, mis kurat seal toimub. Tundub, et õe ümber see asi väga kaua või väga otseselt ei keerle, sest räägiti territoriaalsetest suhetest ja igasugustest muudest sellistest asjadest ning võrreldi seda näiteks “Ristiisaga”. Kui ma järgmised kaks sarja (Braquo ja Maison close’i) vaadatud saan ja ikka veel tuju, jaksu ja aega on, siis sellele viskan ilmselt pilgu peale ja vaatan, kas on midagi väärt. Üldse tasub canal+ meelde jätta, kõik prantsuse sarjad, mis mulle viimasel ajal meeldinud on, on just sellelt kanalilt pärinenud ja osaliselt omatoodang olnud, st nad toetavad paljulubavate sarjade tootmist rahaliselt, mis on heaks ideeks osutunud, sest see kanal on ka üks popimatest.

Braquo – viimane, aga ma loodan väga-väga, et mitte hapupiimane, sest mul on esimene hooaeg juba arvutis, sest selle treilku oli paljulubavalt vägivaldne. Lugu ise räägib neljast politseinikust, kelle kolleeg ja sõber teeb enesetapu ja kes hakkavad vaeva nägema, et tema au päästa. Ei pea vist ütlemagi, et üks neist neljast on seksikas naine?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.