Ma pole siia ammu iseendast ühtki pilti pannud, nii et mõtlesin, et nostalgitsen ja näitan pulmapilti. Igasugu natsid ja ksenofoobid võivad oma suu kinni hoida, meie jaoks on oluline see, et meie kahekesi õnnelikud oleme ja omavahel kokku sobime.
Aga muidu hakkan ma teile semestri lõpuni ilmselt ca kord nädalas rääkima, kui vaene ma olen. Märtsiks on õnneks sissetulek olemas, tulumaksutagastus (tahaks kohe küsida, millal säästukaardi rahad tulevad, aga need, kes Perekooli ei loe, ei saaks naljast aru) peaks olema pea sama suur, kui mul vahepeal palk, aga praegu jäi seis täpselt nii, et avastasin, et pärast arvete maksmist jääb söögiraha 35 eurot. Ja siis avastasin, et oih, 17 läheb sealt koera vaktsineerimise peale ära. Taevale tänu, et mu isa kohe Eestisse jõuab ja saab vahepeal tema juures õhtust söömas käia. 😀 Nii et ärge liigselt lootma hakake, ma veel ei kavatse päris nälga surra või internetis toiduabi kerjama hakata. Loodetavasti saab kinnisvarafirmaga ka mingile kokkuleppele – st seda, et ehk saaks ilma lepingutasuta, rääkisime juba eelmisel aastal ja siis saadeti meid pikalt, aga tasub ju ikka uuesti küsida, kui saaks seda mitmes osas maksta (ja seda ilmselt ikka saab, st mis nad ikka teha saavad, kui öeldakse, et korraga maksta ei saa), jääks kohe hulga rohkem söögiraha, mis tähendab, et lisaks praekartulitele, keedukartulitele ja praetud keedukartulitele saaks vahepeal ka praekartuleid hapukoore ja sibulaga. Ahjukartuleid enam ei saa – ma tegin ükspäev koogitaigna valmis ja siis avastasin, et viimati, kui üks pliidiplaat läbi põles, oli töötamise lõpetanud ka praehi, tollal me lihtsalt seda ei teadnud, sest ahju ei kasutanud. Proovisime kooki ahjuvormis pliidi peal teha, sest tainas oli ju juba valmis, aga tulemuseks oli ikka lihtsalt alt kõrbenud tainas. Maitses päris hästi, kui natuke tahenenud oli. 😀
Täna nägin isegi unes, et olin köögis, kui pesumasinal järsku esimene osa eest lendas ja kõik kohad vett täis olid (vesi hakkas miskipärast vulisema hoopis kraanikausi alt, mis on äärmiselt ebaloogiline, oleks pidanud ju pesumasinauksest välja tulema). Tundub, et see vesi oli päris kuum ka, sest mu prillid läksid uduseks ja nühkisin, mis ma nühkisin, puhtaks ma neid ei saanud. Seega ei näinud ma midagi ja ei saanud ka vett koristada, veetase muudkui tõusis. Tahtsin seda kausiga vähemaks võtta, aga koperdasin millelegi otsa, rabasin pihku ja viisin välja – seal avastasin selgete klaasidega, et katkine purk, ma oleks võind end kogemata ää tappa. Ärgates panin tule põlema, vaatasin ringi ja taipasin, et kurat, ma näen ju ilma prillideta ka siiski piisavalt, et tegutseda, kuidas ma küll unenäos nii loll olin. Sügavat tähendust pole vaja siit otsida, see on ilmselt alateadlik hirm selle ees, et kodutehnika ütleb üles just siis, kui mul raha ei ole – kombineerituna sellega, et Perekoolis üks kirjutas, et ta nägi unes, kuidas Marko Matvere kukkus aknast alla ja sai surma. See Kägu veel luges hiljem unenägude seletajast, et see tähendab, et ta saab päranduse või kohtub sugulastega. Kuigi see on kuidagi maru konkreetne tähendus, ma olen lugenud ka selliseid, kus ikka igat detaili vaadatakse – no kui näed unes sokki, kas see on siis sinust paremal või vasakul, mis värvi jne. Siin siis niiviisi prauhh – näitleja sureb, sul pappi tuleb. No tundub ju lihtsustatud.
Nii et kui koolis mõned ained päris toredad ei oleks ja mees mõnus ei oleks ja mõned prantsuse sarjad päris nauditavad ja kui ma ei oskaks hinnata seda, et meil jätkuvalt torud toimivad normaalselt (mitte nagu ühel mu sõbrannal, kel külmus üks toru ära, kui 34 kraadi külma oli, ja siiani pole lahti läinud, nii et ilmselt läheb aprillis) ja toas on soe, ütleks ma nagu üks mu sõbranna, kui midagi pahasti on, niimoodi kurva tooniga:”Kõik on pask, tibulinnu…” Aga ma seda veel ei ütle, sest kõik ju ikkagi ei ole. Seda enam, et uskuge või mitte, aga ma ärkasin selle solistamisunenäo peale üles ja polnudki end täis lasknud – täiega vedamine ju.
Pärdikute päevaraamat 