Sel ajal, kui kõik ACTA pärast kisavad*, võttis meie Riigikogu vastu uue haridusreformi. Olgu kohe öeldud, et Postimehe artikkel on eksitav – reform ei puuduta mitte sugugi ainult järgmisel aastal sisseastujaid, vaid kõiki, kel on au seal järgmisel aastal õppimas olla. Tsiteerin:”Akadeemilist puhkust puudutavad muudatused jõustuvad 01.09.2012 ja kõigile üliõpilase staatuses olevatele üliõpilastele.” St pole vahet, kas sa oled seal juba viis aastat või astud alles sisse, akadeemilise ajal aineid sooritada ikka ei tohi, järgmise õppeastme jaoks aineid ette teha ikka ei tohi jne. Küll aga rõhutatakse kogu aeg, et pole hullu, kui plekkima peate, saate ju selle raha deklariga tagasi. Hip-hip-hurraa!
Samuti rõhutatakse kogu aeg võrdsust. Et näiteks varem tohtisid ju lapsehoolduspuhkusel olevad vanemad aineid teha, kui kohutavalt ebavõrdne, küll on hea, et need vastikud muidusööjad enam seda teha ei saa. No andke andeks, kas on siis parem, kui see ema või isa kolm aastat kodus lapsega mandub, kui tal siiani oli võimalus võtta näiteks lapse kõrvalt jõukohased kolm loengut semestris ja natukenegi ka ajutööd teha? Hirmus kahju oleks neile seda võimalust pakkuda?
Või võtame näiteks minu olukorra. Plaanisin sel kevadel lõpetada, aga selgus, et rahadega ei mängi kuidagi välja, nii et pean paratamatult siiski rohkem töötama. Töö kõrvalt ei jää mul aga kahjuks tõenäoliselt nii palju aega, et kaks piisavalt kvaliteetset lõputööd valmis kirjutada – ja päris Edith Kaldmat ma ka teha ei taha. Seda enam, et kõrvalt vaadates ma näen, et romanistikas on kursakaaslaste keeletase minu omast siiski kõrgem (nemad on 12 aastat erinevates prantsuse lütseumides veetnud, mõned töötavad juba praegu kooli kõrvalt prantsuse keele õpetajatena jne) ja ma oleksin tunduvalt konkurentsivõimelisem, kui ka selle suve Prantsusmaal veedaksin ja siis rahulikult kaheksa kuud lõputöö kallal nokitseksin. Kuna ained on mul kevadeks tehtud, saaksin rahulikult ka täiskohaga tööl käia, sest selle kõrvalt on siiski tunduvalt lihtsam lõputöid kirjutada kui täiskohaga töötamise ja täiskohaga kooli kõrvalt, nagu praegu. Ja okei, see plaan on tõesti täiesti reaalne, teen oma asjad ära ja lõpetan eksternina, kõik klapib.
Aga. Kuna romanistika eriala lõpetaja peab valdama mingilgi tasemel vähemalt kolme romaani keelt, õpin ma praegu nii hispaania keelt (edasijõudnutele) kui itaalia keelt (algajatele). Lisaks muidugi prantsuse keele tunnid, et põhikeelt lihvida, sest seda peaksin ma ju lõpetamise hetkeks kõrgtasemel valdama. Kas ei kinnistuks see kõik tunduvalt paremini, kui ma praegu võtaksin ainult hispaania keelt ja jätaksin itaalia keele järgmisesse aastasse, kus see ei oleks esiteks ühte semestrisse kokku surutud ja teiseks ei konkureeriks hispaania keelega? Rääkimata sellest, et tegelikult oleksin ma ise kolmandaks keeleks hoopis portugali keele valinud, aga seda sel kevadel ei saa ja sügisel peaks ilmselt maksma (ut kodukas on nagu ta on, aga ainepunkti hind on 31-35 eurot, kursus on väärt kuus punkti, seega 200 eurot, ei ole väike raha), sest ilma akadeemiliseta ma ju oma õpinguid enam pikendada ei saa. Kellele ma liiga teeksin, kui ma kolmandat keelt hoopis sügisel võtaksin? Tundide arv, mille ma lõpetamise hetkeks läbin, oleks ju ikka täpselt sama, professori poolt läbitud töö hulk ikka täpselt sama (sest praegu ma siis ju kolmandat keelt ei võtaks), kõik peale toimumise hetke oleks sama. Ainult mina võidaksin, sest mulle jääks sellest midagi ka reaalselt meelde ja õpitu kinnistuks korralikult. Mitte keegi ei kaotaks. Milleks see näkkupanek siis vajalik on?
Üldse? Kust tuleb see kokkuhoid, kui õppejõud loevad aineid ikka sama tihti (igal aastal või üle aasta, nagu siiani) ja iga tudeng võtab üldiselt siiski ühte ainet ühe korra? Või kokkuhoid tulebki sellest, et loodetakse, et võimalikult paljud ei kannata sellist süsteemi välja ja lähevad minema? Sest ma saan aru, et reform on tore ja puha, aga kas reform ei peaks ka kasulik olema? Saan aru, et see, kui enam ei lasta bakaõppes pooli magistriõppe aineid ära teha, on kasulik, sest siis peab õpilane kauem magistris veetma, ei saa ehk tasuta kohale ja plekib. Sissetulek ju. Aga need minu toodud näited – milleks need kasulikud on? Pealegi, kui ma astun ülikooli ühtede tingimustega, kas ei oleks siis õigustatud ootus, et ma saan neil tingimustel ka lõpetada?
Huvilistele soovin põnevat lugemist – reform ise on küll ainult 11 lk pikk, aga sellega kaasneb 84 lk seletuskirja.
* see on muidugi normaalne ka, et kisavad, ACTA puudutab siiski absoluutselt kõiki, haridusreform siiski ainult õpilasi, nii et on loomulik, et esimene ka tiba rohkem tähelepanu saab
Pärdikute päevaraamat 