ajapäevik

Kui Rents ükskord oma isa auto käima sai, oli meeleavaldus juba lõppemas. Nii juhtuski, et kui me K-ga ükskord linna jalutasime, jalutasid lahkujad meile Kaubamaja juures vastu ja jäi mul pühale üritusele toetus avaldamata (Ekspressis on muide huvitav artikkel sellest, kuidas Ansip ACTA-ga seoses vassinud on), kuigi veel samal hommikul sai teistega tinamütse tuunitud. Isa nimelt aitas eelmisel päeval minul autot käima saada – õigemini pigem sõidutas peent preilit, et see bussiga ei peaks käima, sest ma polnud nädal aega autoga sõitnud, aku oli külmaga otsad andnud ning pidin seda vanavanemate juures laadima. Ja kui need asjatoimetused tehtud said, pakkisin autosse ühe MNC ja ühe Ray ja ühe valge koera ja sõitsime koos maale kuulsaid prantsuse filmisid vaatama. Üritus iseenesest ei olnud sugugi nii hirmus, kui MNC pidevate appikarjete (“Mis mõttes me ei või filmi kõrvale lauamängu mängida? Aga pärast esimest filmi ikka natuke mängime, enne kui uue filmi ette võtame?”) põhjal järeldada oleks võinud, sai ka söödud ja joodud ja saunas käidud ja üldse oli selline mõnus olemine.

Kui kedagi huvitama peaks, siis esimene (“Mis järjekorras need lipuvärvid läksidki? Ahjaa, sinine oli esimene.”) oli minu jaoks pisut aeglane ja ei kütnud piisavalt huvi üles, aga “Valge” oli väga äge puändiga lugu ja “Punane” oli esiteks huvitav ja teiseks ka väga nummi, seal oli isegi koer, kes sai kutsikad, kuigi teised väidavad, et selle koera elukäik polnud sugugi keskseks teemaks. Aga koeral läks lõpuks kõik hästi! Ja need taustategelased, kes ümberringi mingeid asju ajasid, jõudsid ka mingite lahendusteni. Viimane film kulges meil üldse erilise rahvastevahelise sõpruse edendamise tähe all, sest selgus, et supakad on paigast ära ja Maci peal jooksev VLC ei lase neid sünkroniseerida, nii et vaatasime soomekeelsete sissekodeeritud subtiitritega, kuigi Telc selle peale otsustavalt püsti tõusis, oma hõbepaberist mütsi pähe pani ja teatas, et liig on liig, võttes lahkudes kaasa ka K.k.p.s.-i, kes muidu oleks kindlasti koerafilmi nautinud. Aga meie Rayga vaatasime ja MNC nokitses oma tinakiivri kallal, nii et tal oli kahtlemata samuti lõbus. Isegi Oskar pikutas laua all ja hoidis toimuval huviga silma peal ja käitus üldse täitsa kenasti, ainult hommikul urras veidi, kui majaomanik arvas, et peaks trepist alla tulema, kuigi ma veel magan – aga seda ka niimoodi viisakalt ja minu juurest lahkumata, lihtsalt et märku anda, et hambad on tal veel jätkuvalt alles.

Kui eile õhtul oli juba pimedas maale sõitmine paras ekstreemsport ja vana Valga maantee oli sellise jääkihiga kaetud, et pidurit tuli ettevaatlikult kasutada, siis hommikul, kui koju hakkasime sõitma, olime suisa hädas, sest sissesõiduteest tuleb välja keerates hakata kohe mäest üles sõitma, st autol pole olnud aega üldse kiirust koguda ja see tahtis muidugi hoopis alla tagasi vajuda koos kõigi nende paksmagudega, kes talle peale olid laetud. Mõtlesin juba, et pean isale tagasi helistama ja ütlema, et tule ja tiri hoopis meid, aga poiste ihurammu abil saime õnneks siiski minema. Uus Valga maantee oli üldse täiesti puhas, ei jääkillukestki.

Nii et lõpuks läks kõik äärmiselt eduliselt, rääkimata sellest, et papa-mamma juurest sai igasugu vägevaid konserve ja muud sellist ja lisaks on mul nüüd palju tööd, sest esmaspäevaks on vaja üks tõlketöö valmis saada – mis praegu ei tekita küll juubeldamismeeleolu, aga tähendab, et mul on järgmisel kuul tiba rohkem raha. Nii et hakka või uskuma, et kevad tuleb ikkagi. 🙂

Ahjaa, pildike ka meie eilsest õhtust, väikeste täiendustega: