naine, pinnapealsus on su nimi

Mul on praegu väga palju tõsiseid otsuseid vaja langetada. Selle kohta, kas ma midagi kevadel kaitsta tahan näiteks – see on vaja ikka üsna kohe ära otsustada, sest ma pean prantslastele teada andma, millal ma sinna saaksin minna. Sellised olulised elulised otsused, mis mõjutavad minu tulevikku. Kuna ma otsustasin ka, et tahan kindlasti ühel päeval kaitsta oma lõputööd just etnoloogias, mitte folkloristikas (sest kui edasi õppida tahan, siis just etnoloogiat ja on hea, kui on päris õige asi diplomi peal kirjas), pean ma ka ära tegema vähemalt neli nädalat (st ca 160 tundi) muuseumipraktikat (st neljaga piirdub asi siis, kui mu töö intekatel vms põhineb, siis läheb osa sellest ka etnoloogia praktika alla). Ühesõnaga palju tähtsaid otsuseid.

Ja mida mõtlen mina? Mina ragistan ajusid, et otsustada, mis ma siis oma soenguga tegema peaksin. Kusjuures asi ei olegi niivõrd selles, et ma tahaksin hirmus alternatiivikas olla (paljad küljed enam nagunii eriti alternatiivsed ei ole, kui mingid Eesti süldimuusikudki juba sellist stiili harrastavad), aga kui mul kõik juuksed peas on, näen ma välja nagu paras poku.

Ma lingin teile pilte, muidu te hästi ei usu. Siin olen mina varases nooruses (ees, kükitav, kiivrita), juukseid miljon, nagu pokul. Siin olen mina eelmisel suvel, juukseid on kahe kolmandiku jagu vähem ja need on laiali kammitud – ja see näeb lihtsalt normaalne välja, keegi, kes vaadata ei oska (ja inimesed ei oska kunagi midagi vaadata, sest tegelikult vahime me kõik enamuse ajast iseenese naba), ei saa arugi, et tegelikult tähendab see soeng ka sellist asja või ülalolevat pilti (see on seal selle pärast, et tahtsin teile oma nunnut näidata üle hulga aja).

Ja teiseks ajab mu olemasolev soeng mind viimasel ajal närvi just selle pärast, et “lahedalt ülespanduna” ei ole see mitte kunagi pöörfekt, vaid alati kuskilt ikka mingid lühikesed asjad tilpnevad (no need ees meelekohtadel, mis kunagi pikaks ei kasva, ma ei tea, miks). Kui mul oleks selline soeng, nagu üleval, oleksin ma rahul, aga kuskilt trügivad vägisi kohale mingid lühikesed jubinad, mis kõik ära rikuvad. Ja neid lahedaid patse ka ei saa teha, mille pilte ma internetist vaatan. Aga poku ka jälle olla ei tahaks. Pealegi, pokuna ei saanud ma üldse juukseid üles panna, sest juukseid oli liiga palju ja need olid kokku liiga rasked. Mitte et ma teaks, mis seal vahet on, 90 protsenti ajast on juuksed mul nagunii hobusesabas, aga see on ikkagi PROBLEEM. Ja vajab lahendamist. Nii et olen hädas. Esimese maailma tõsised probleemid. Või lapsepõlve süütud, muretud mängud.

P.S. Mulle väga meeldis lugu, mille Kaamos sedapuhku Kirjutajate Kommuuni jaoks tegi, soovitan lugeda.

P.P.S. Mul ei lähe ikka väga hästi korterikaaslase otsimisega. Esimene, kes vaatamas käis, küsis juba telefonis, kas pakettaknad on. Ma selle peale ütlesin täiesti ausalt, et see on vana Karlova maja ja kui ta selliseid küsimusi esitab, ei peaks ta ilmselt vaatamagi tulema. Tema tahtis ikka hirmsasti tulla, tuli koos emaga ja hiljem ütles, et leidis midagi muud. Teine tüdruk oli hästi tore, tuli välja, et ma isegi tean teda, sest ta teeb romanistika bakat – korter meeldis talle ka ja kõik oli väga chill. Kuni ta järsku avastas, et mul on koerad ka ja selgus, et ta kardab koeri. Mitte natukene, aga VÄGA, suurusest ja kõigest muust olenemata. Nii et katki seegi tehing jäi, muidu oleks mul siin juba frankofiilide pesa.