anna kannatust

lollakad filoloogid

Ma ei peagi vist ütlema, et ma pole jälle rahul, see on mu tavaline meeleseisund. Õigemini ma olen rahul, aga kohati pean ma pingi peal nihelema, sest nii tahaks midagi küsida, aga tean, et sellele küsimusele ei vaadataks positiivselt. Nimelt hakkasin ma nüüd itaalia keelt õppima, sest see on mulle kohustuslik, aga kuna meile mõeldud kursust sel semestril ei ole, pidin võtma tavainimestele mõeldud kursust. Filoloog tavainimeste kursustel, kujutate te seda piina ette?

Õppejõud meeldib mulle väga, ta on ise itaallane ja väga tore tüüp. Aga kujutage nüüd ette, et õpetaja ütleb klassi ees, et tuleb rääkida, mis keeli me oskame. Näitelauseks:”Io parlo italiano.” Rents muidugi viskab käe kõrgemale kui Hermione Granger ja teeb:”Õpetaja, õpetaja! Aga õpikulauses on “l’italiano“, kas sinna peaks siis tegelikult artikkel ka käima?” Ja õpetaja vastab (kujutate ette!):”See pole praegu üldse oluline, ME ÕPIME LIHTSALT RÄÄKIMA.” No ja mina tunnen muidugi, et mu pea on plahvatamas, sest nüüd ma ei julge enam küsida, miks on nii, et kuigi naissoo artikkel on la ja meessoo oma il, on osade keelte ees ikkagi lo, et kas keeled on siis millegi pärast partitiivselt või milles küss või mida see lo üldse sümboliseerib.

See oli ainult üks näide, ma olen käinud siiani kahes loengus ja võin neid juba tuhat tuua. Vahel ignoreeritakse rõhumärke, sihitise puhul jäetakse ütlemata, et siin on nüüd teistsugune artikkel, sest see näitab sihitist (mina saan sellest muidugi niisama aru, aga minu filoloogiaju karjub sel hetkel, et see oleks ju kõigile teistele ka hirmus vajalik info, kuigi kogemused on näidanud, et teised vahiksid mind selle peale nagu surnud mäkra ja ütleksid viisakalt ahah, et mind edasi ignoreerida), pööramisest rääkides öeldakse, et võtame esialgu kolm esimest pööret, sest neid me ju kasutame rohkem, artiklitest rääkides keskendutakse enne ainult ainsusele jne. Aga filoloog tahaks oma pähe just ilusa grammatikariiuli teha, kuhu saaks hakata sõnavara vahele laduma. Ma üritan targutamisest hoiduda ja kui see väga raske on, teen seda pinginaabriga, siis ei häiri vähemalt ülejäänusid. Kui näiteks esimese hooga öeldi, et “Che lavoro fa?” tähendab “What’s your job?“, ei suutnud ma vastu panna ja ütlesin naabrile, et ära kirjuta nii, kirjuta “Mis tööd sa teed?”, sest mina saan ju aru, et fa on ilmselgelt sama, mis fait ja minu ajaks see konkreetselt segadusse, kui mulle õppe alguses öeldaks tähendusi, mis tegelikult otseselt ei kattu, sest hiljem vaatan ma oma konspekte üle ja üritan ka mingit üldist loogikat leida ja kirjapandu põhjal üldisi järeldusi teha. Kuigi ma saan aru, et filoloogiakauge inimese ajab see hoopis segadusse, kui ma hakkan rääkima, et “näed, see siin on hoopis verb” ja “siin ei ole see omadussõnaline täiend, vaid määrsõnaline”, nii et ma tõesti üritan end tagasi hoida.

Ükspäev olin juhuslikult keelekeskuse sekretäri juures ka just sel hetkel, kui tuli ühe teise keele õpetaja ja ütles, et üks tüdruk ei ilmunud tundi ja hea ongi, sest muidu oleks ta pidanud talle otse ütlema, et mingit filoloogi ta oma tundi ei taha, sest filoloogidele on oma tunnid, muidu ei saaks tavainimesed üldse õppida, sest nende jaoks oleks siis lisaks õpitavale keelele klassis veel ka hiina keel, kus on sõnad nagu “adverbiaalne” ja “kaudsihitis”. Ja täpselt nii ongi, filoloogid on nii harjunud selliste asjade järgi keelt õppima, et ilma on üsna harjumatu, sest tegelikult, kui sa selle klassifitseeritud süsteemi kätte saad, on selle kaudu ju sada korda lihtsam läheneda.

St ma saan suurepäraselt aru, et tavainimese seisukohalt on see täiesti ideaalne loeng (kuni mina ja mõned mu sinnasattunud kursaõed oma suud kinni hoiavad) ja tegelikult mulle ka väga meeldib see (isegi väga-väga), nii et ma kavatsengi suu kinni hoida ja huvitavamad asjad kodus internetist järele vaadata, lihtsalt huvitav oli taas kogeda, kuivõrd erinevad on tavainimese ja keelepede lähenemised keeleõppele. Täiesti võrreldav sellega, kui asjaarmastaja läheks mingisse ehitusloengusse, kus kõik teised peale tema oleks paberitega insenerid. 😉