alcohol · anna kannatust

unenäod, mälestused ja üllatused

Nägin täna täiega imelikku unenägu. Me leidsime K-ga pardi, kellele mingid lollid olid terve hunniku põlevaid küünlaid selga pannud, et oleks armas joogat teha sel ajal, kui part ringi tatsab. Küünlad olid aga lühikeseks põlenud ja part oli üle kuumenenud, nii et oli suuremaks paisunud ja helendas. Me siis kiskusime tal küünlad seljast ja viskasime ta lumehange, et ta tiba jahtuda saaks. Kui omanik avastas, et me ta pardi päästnud olime, oli ta nii tänulik, et ütles K-le, et annab talle ükskõik mida vaevatasuks, valigu ainult. K kratsis veidi kukalt ja teatas, et üks elektripirn kuluks ära. Selle ta ka sai ja siis ärkasin ma üles. Selline unenägu siis.

Üllatunud oli hispaania keele õpetaja, kui ta küsis, mis Eestis levinuimad traditsioonilised ravimeetodid on ja ma viinasokkidest rääkima hakkasin. Esmalt ta lihtsalt ei uskunud mind, aga kui kogu klass kaasa noogutas, küsis ta lõpuks:”Kas on üldse mõni asi, mille puhul eestlased viina EI tarvita?”

Pilt on pärit siit, see on üks paljudest piltidest, mis tehti uue Alzheimeriravimi kampaaniaks. Point muidugi selles, et nüüd saavad vanad inimesed jätkuvalt rõõmsalt noorusaegu meenutada.

anna kannatust

JÄLLE ma vigisen meie kohtusüsteemi pärast

Alles hiljuti oli jutuks, et liikluses ei tasu keskmist sõrme näidata, sest sellele võib järgneda igati õigustatud karistus ja pole ka hullu, kui selle käigus sõrmenäitaja kogemata surnuks pekstakse. Tegijal ju ikka juhtub. Täna sain teada, et ebasoovitatavate asjade nimekirjas on ka signaalilaskmine – tänases Postimehes on artikkel selle kohta, kuidas autojuht lasi signaali ohtliku manöövri sooritanud mehele, kes selle peale autost välja astus ja ta lõualuu murdis. Kohtulahendi kohaselt peksis ta meest rusikaga näkku, kuni viimase koos lapsega tagaistmel istuv naine karjuma hakkas ja autost välja tahtis tulla (ei tea, kaua selleks kulus? kõlab nagu oleks tegu ühe kannatliku naisega). Eesti kohus muidugi armu ei andnud, vaid karistas vägivallatsejat talle omase rangusega, määrates karistuseks tervelt aasta ja kaks kuud tingimisi vangistust (pooleteiseaastase katseajaga).

Nojah, varem oli Iljat ju ainult väärtegude eest karistatud, mis siis, et korduvalt. No okei, ühe korra kriminaalkorras ka, aga no seda ainult joobes juhtimise eest, kes meist siis ikka vahel napsusena väikest sõitu ei teeks, ja tookord võeti talt kolmeks kuuks load ära, nii et arusaadav, et nüüd on sõites väike närv sees ja ärritab, kui keegi signaali taguma hakkab. Proovigem nüüd siiski veidi mõistvamad olla. Pealegi on meile ainult kasulik, kui teda vangi ei saadeta – 1997. aastal, kui Eestis hakati rakendama poliitikat vangide arvu vähendamiseks, on Peeter Kiviloo Ekspressis selgitanud, et vanglas istunutest sooritavad pea pooled uue kuriteo, tingimisi karistatutest aga ainult 10-25%. Ma ei tea, kuidas tollal statistika oli, aga 2010. aastal rikkusid 20 protsenti tingimisi karistatutest kas järelvalve tingimusi või panid juba järelvalveperioodi jooksul toime uue kuriteo. Okei, kui me arvestame ainult uusi kuritegusid, siis seda tegid ca pooled, aga kui tõesti tingimisi karistatutest selle aasta või kahe jooksul kümme protsenti JUBA uue kuriteo sooritab, siis kui suur on tõenäosus, et pärast selle perioodi lõppu nad kõik mööda nööri käivad? Või kas ka kuune šokivangistus mõjuks tõesti nii rängalt, et pärast seda pooled paadunud retsidivistideks muutunud oleksid? Kaldun pigem arvama, et Kiviloo (ja Eesti õigussüsteemi) seisukohta mõjutab pigem see pisike lauseke Ekspressi artikli lõpus, kus märgitakse, et pealegi on vangide vanglas pidamine väga kulukas. Ja õige muidugi ka, parem on nad välja lasta, leiavad ise endale ninaesise. Iseasi, kas see isikuvastaste kuritegude puhul kõige turvalisem lahendus on.

Ühesõnaga asjade lihtsustamiseks võiks hakata lastele koolis õpetama, kuidas oma nina maas hoida ja seda mitte ümbritsevasse toppida – see poleks iseenesest üldse raske, tuleks lihtsalt ära lõpetada see soga kodanikuühiskonnast jms, mida näiteks meie naiivne kaugelt tulnud president rääkida armastab.