stressivabamatel teemadel – itaalia keel

Kuigi mul järjest kolm itaalia keele tundi ära jääb (alguses oli vabariigi aastapäev ja sel neljapäeval jääb ka ära), üritan ikkagi järje peale saada. Algajate asi, kõige raskem on hääldussüsteemile pihta saada – st pähe võin ma õppida küll, millal ch on nagu ch (peaaegu alati) ja millal nagu k (e ja i ees), aga loomulikult see ikka veel ei tule, nii et tuleb internetist videosid kuulata ja järgi korrata, kuigi naerma ajab. Ikka täiega.  No I dare you, kuulake esmalt seda Eddie Izzardi videojuppi ja seejärel ülemise video algust ja öelge, et te ei hakanud naerma. Aga ehk on asi jälle minu huumorimeeles.

Jõudsin vahepeal otsusele, et proovin kevadeks kõik ained tehtud saada (st registreeritud ainetega pole ilmselt probleemi, aga üks pikem praktika tahaks ka tegemist), aga lõputööde kaitsmised jätan järgmisesse aastasse. Kohe hea rahulik on nüüd, kui tean, et võin nüüd muretsemata teistele asjadele pühenduda ja ei pea kogu aeg meeletu tambiga rabelema. Saaks ehk suve Prantsusmaal veeta jne. Nagunii tuleb jälle traditsioonilised 60 EAP-d ära, aga sellise tempoga olen ma juba harjunud, kuigi vahel mõtlen, et ehk rahulikumalt võttes kinnistuks mõned asjad paremini. Aga seda ei saa muidugi kindlalt väita, äkki lihtsalt lebotaksin rohkem ja muud vahet polekski.

Muide, valetasin eelmise teema kommentaarides, ei saa ma siiani suurepäraselt üheski keeles subjunktiivist aru. Näiteks ma siiani ei tunneta prantsuse keeles, kas lähtuda tuleks pigem reeglitest (näiteks reeglid ütlevad, et bien que‘le järgneb alati subjunktiiv) või pigem semantikast – et kui see sama bien que näiteks mitte mingit kahtlust ega ebakindlust ei väljenda, pole ka põhjust subjunktiivi kasutada. Tulemuseks siis see, et ma väldin selliseid kahtlaseid konstruktsioone üldse. Lihtlause on ka lause jne. 😀

Aga pildil on üks paljudest põhjustest itaalia keele õppimiseks, Elisabetta Gregoraci, kelle kohta võib tõesti öelda, et tema puhul käib armastus ainult südame järgi ja vanus või välimus ei mängi mingit rolli. Nimelt on ta suurest vanusevahest hoolimata juba mitu aastat abielus Flavio Briatorega (kes on Vormel 1 mänedžer) ja on nüüdseks suisa õnnelik emme. Pilti õnnelikust paarist vaata siit, kui julged.

Kusjuures targemad (näiteks Oudekki?) võiks seda kommenteerida – mulle on jäänud mulje, et Itaalia on selline range katolik maa ja igasugune ringihooramine mõistetakse üsna teravalt hukka. Samas, kui ma Eestis itaallastega vestlen, siis jääb jällegi mulje, et tüdrukud peavad selliseid modelle pigem prostituutideks (st need tüdrukud, kes siia vahetusüliõpilastena on jõudnud, on olnud ka üsna vaba riietusega ja pole olnud üles löödud ja eriti meigitud jne), aga osade noormeeste jutust jääb jällegi mulje, et sellised tüdrukud ongi ju kõvad tegijad, on endale hea äraelamise taganud jne. Ja teise külje pealt, et sellised mehed on ka väga kõvad tegijad, et normaalne ongi, et 40aastane mees endale noore naise ostab. St ma saan aru, et see on väga individuaalne teema (hispaania keele tunnis arvas üks ilus itaallane, et esimesel kohtingul peaks mees maksma, aga üldiselt on tänapäeval normaalne, kui alati mees ei maksa, sest naine peab end võrdväärse partnerina näitama, mis minu meelest läheb küllaltki hästi kokku keskmise noore eestlase seisukohaga), aga millised selles osas nö üldised seisukohad olla võiksid?

Elagu empaatiavõime!

LISA: Käesolev lõik on lisatud hiljem, kui selgus, et minu poolt viidatud autor ei talu eriti kriitikat ja ei ole valmis oma seisukohti ei kaitsma ega põhjendama, sest tegelikult on ta lihtsalt selline mees, kes tahtis internetti sittuda, et meel kergem saaks, ja ei mõelnud, et keegi sel teemal ehk tõsimeeli arutleda tahab – nii et ta lõi postituse parooli alla, et edasist arutelu vältida. Aga tema postitus oli tegelikult nagunii väga lühike (Ieska on seda täies hiilguses siin tsiteerinud) ja kogu selle point oli, et inimesed, kes teenivad miinimumpalka, võiksid vigisemise asemel end maha lasta. Hiljem, kui ta ise ütles, et talle ei meeldi FIE-na nii palju makse maksta, sest Eesti riik ei kasuta maksuraha otstarbekalt ja ma küsisin, kas see polegi siis vigisemine, leidis ta, et kuna tal on suurem sissetulek, on tal ka rohkem õigust vigiseda. Ehk siis umbes selline on see seisukoht, millega ma täna end vastandan.

Ma olen alati mõelnud, kust sellised idioodid inimesed (ma olen siiski naisterahvas ja seega taktitundeline, ei hakka kohe lahmima) tulevad, kes tambivad rusikatega rinnale ja ütlevad asju teemal:”Kui sa ei ole piisavalt hea, et keskmist palka saada, siis ei ole põhjust vigiseda, kui miinimumiga ära ei ela.” Siin näiteks on üks, kes leiab, et kuna tema tutvusringkonnas ei ole inimesi, kes saaksid miinimumpalka, siis järelikult kõik, kes seda teenivad, võiksid vähemalt vigisemata elada või kui vigiseda tahavad, lasku end parem maha.

Ma küll vahepeal ei teeni üldse ja kui tööl käin, teenin jälle üle miinimumi, aga vigisen ma sellest hoolimata. No kas ma tõesti ei või vigiseda, kui me elame riigis, kus peaminister räägib täiesti siira näoga, et Eesti jõuab Euroopa viie rikkaima riigi hulka (mis tegelikult on isegi äärmiselt tõenäoline, kui näiteks Kesk-Euroopasse tuumapomm pannakse); valimisloosungid kõlavad stiilis “Rohkem seksikaid mehi!”; kui spetsialistid hoiatavad peatselt saabuva majanduslanguse eest, siis peaminister nimetab seda idiootsuseks; kui majanduslangus kohal on, räägib see sama peaminister tõsise näoga, et kui see on kriis (see lihtlabane 20 protsendi kanti küündiv töötus näiteks), siis just sellises kriisis ta soovikski elada; kui meie pealinna linnapea avaldab nõukogude stiilis kirjutisi sellest, kuidas meie seltsimees ja suur lastesõber, kelle jaoks igas tehases on oma treipink, läks välja linnukestele pekki panema ja murdis jalaluu; kui rahvast meelitatakse populistlikult tasuta kartulitega; kui pärast elamislubade müügiskandaali ilmsikstulekut ei leia ükski inimene, et nad võiksid ehk vabatahtlikult tagasi astuda jne jne jne. See nimekiri on lõputu ja ma ei puudutanud siin praegu ühtki neist teemadest, mis mulle isiklikult korda lähevad ja mille pärast ma siin blogis juba piisavalt vigisenud olen. Ahjaa, miinimumpalgaga töötajate osas jäi ütlemata see, et Eesti poliitikud avaldavad riigitelevisioonis (taas kord nii siira näoga, et selle eest võiks Oscari anda) arvamust, et töötaja ja tööandja vahel on ju võrdne partnerlussuhe ja meil ei ole vajadust mitte midagi muuta (alles paar päeva tagasi väideti, et kõik “omal soovil” töölt lahkujad lahkuvadki omal soovil, sest tööandja ei saaks ju kuidagi töötajale survet avaldada) – kuigi on teada, et käesolev töölepingu seadus ja selles olevad töötajatele kahjulikud sätted suruti läbi lubadusega järgmistel aastatel viia sisse ka töölistele kasulikke sätteid (nagu see sama määrus, mille kohaselt ka omal soovil lahkujal oleks õigus hüvitisele), mida mitte kunagi ei tulnud ja mida nüüd enam isegi mitte ei lubata. Või näiteks inimesed, kes õppisid lasteaiakasvatajaks, sest see tõesti huvitas neid, ja võtsid õppelaenu, sest riik kinnitas neile, et riigiametis makstakse see nende eest tagasi – ja kui nad olid oma õpingutest 2/3 läbinud (=2 korda õppelaenu võtnud), teatati neile järsku, et kuulge, te peate ikka kõik ise maksma, meid väga ei huvita see, kui teil enda arust mingid õigustatud ootused olid. Kas tõesti ei ole sellises olukorras sellel miinimumpalga saajal õigust NATU-NATUKENEGI arvata, et riik on ta üle lasknud ja osaliselt siiski sellises olukorras süüdi, sest, olgem ausad, ei töölepingu seadus ega näiteks tagasiulatuvalt jõustunud õppelaenude hüvitamise seadus, ei ole mitte kuidagi selle vaese tööinimese süü.

Või teine näide, vaesuslõksust välja murdmise (või mitte murdmise) kohta. Mina pärinen küllaltki normaalsest perest, kus sugulased aitavad üksteist, väärtustatakse haridust (sealjuures nii tööstuskooli kui ülikooli oma) ja julgustatakse lapsi õppima. Lisaks ei töötanud mu vanemad mu lapsepõlves (ei tööta ka praegu, aga see pole oluline) miinimumpalgaga. Selle tulemusena ei pidanud ma põhikoolis muretsema selle pärast, et pere ei jaksa näiteks koolis mu söögiraha maksta. Minu head õppetulemused, mis võimaldasid mul ülikoolis tasuta kohale saada, olid suures ulatuses tingitud mu kodusest taustast – nii sellest, et ma ei pidanud kogu aeg kõhutäie pärast muretsema, kui ka sellest, et mu vanemad viitsisid laste küsimusele vastata. Mäletan, et küsisin väikse tüdrukuna isa käest, kuidas auto sidur toimib ja milleks seda vaja on – ja ta tegi joonise, et ma sellest paremini aru saaksin. Ja tal oli see järgmine kord meeles, kui me ta tuttava autotöökojas olime, ja ta näitas mulle küljest võetud sidurit. St mu vanemaid huvitas see, et meie küsimused saaksid vastatud.

Aga põhikoolis käis minu klassis näiteks tüdruk, kelle ema oli üksikema, kes pidi enda ja oma lapse ülalpidamiseks haiglas öiseid vahetusi tegema (elatise maksmine on minema tõmmanud isa jaoks Eestis teatavasti vabatahtlik – kui ikka maksta ei taha, on auto jms ema nimel ja elad nagu lill). Arvata on, et tal ei olnud aega oma lapsega tegeleda. Kui laps kehva hinde sai, ei võetud materjali temaga kodus läbi, vaid anti talle tappa, et teda “motiveerida”. Või minu gümnaasiumiaegne koolivend (seda olen ma vist juba varem rääkinud, aga räägin veel, sest see ilmestab liigagi hästi JOKK-olukordi Eestis), kelle miinimumpalgast elav ema oli nii nördinud, kui kuulis, et poeg otsustas gümnaasiumisse “aega raiskama” minna, et teatas, et poiss võib koolis käia küll, kui nii hirmsasti lolli mängida tahab, aga kolmandik eluasemekuludest ja toidust on nüüdsest tema mure. Poiss palus abi vallast, kui sotsiaaltöötaja koju tuli, teatas ema, et see on loll jutt ja et loomulikult ta toetab oma poega. Nii et see konkreetne noormees kolis juba gümnaasiumis oma korterisse ja käis kooli kõrvalt tööl – ja lõpetas pärast keskkooli nii ka tööstuskooli ja saab nüüdseks kenasti hakkama, kuigi joob veits liiga palju. Aga mis te arvate, kui mitu protsenti lastest suudaks sellistes tingimustes hariduse kätte saada? Mina arvan, et heal juhul kümme ja see on positiivselt pakutud. See konkreetne poiss ei tööta hetkel Eestis ja ei arva üldse Eestist eriti palju, sest mitte kedagi ei huvitanud, kuidas ta 16aastaselt hakkama saab, kus töötab ja mille eest süüa ostab, sest ema ütles ju naeratades, et poisil on kõht täis.

Minu point on selles, et miinimumpalka saavad vanemad, eriti üksikvanemad, ei suuda reeglina oma lapsi (või kasvõi ühte last) kasvatada nii, et lastel oleks võimalik vaesuslõksust välja murda. Neil ei ole võimalusi, et last huviringi panna (minu tuttavad Pärnust näiteks said lapsepõlves toetust trennis käimiseks üle ühe kuu – septembris saad toetust, oktoobris maksad ise, novembris saad jälle toetust jne, see, et ema palgast vaevu ots-otsaga välja tuldi ja ükski treener lapsi üle kuu trenni ei taha, ei huvitanud kedagi), neil ei ole tavaliselt aega, raha ja energiat, et lapsi matkale või muuseumisse viia jne. Neil ei ole raha, et osta lastele selliseid riideid, et rikkurite lapsed koolis mõnitama ei hakkaks (jah, igas klassis ei mõnitata, aga see on täiesti vedamise küsimus) – ja kui last koolis mõnitatakse, ei taha nad üldiselt sinna enam minna. Ainult raamatukogust jääb ju natuke väheks. Ja kas siis see ema/isa, kes üksinda miinimumpalgast last kasvatab ja peab näiteks käsitsi riideid pesema, sest pesumasin läks katki ja isegi kasutatud uue jaoks raha ei jätku, ei või tõesti natukenegi vigiseda, vaid peab selle olukorra rahulikult välja kannatama?

Ühes teise postituse juures pani Tauno mitu linki selle kohta, kuidas saab toetusi taotleda – see on utoopia. See on näide sellest, kuidas mõned mehed armastavad vahutada teemadel, millest nad midagi ei jaga. Toetusi taotletakse tagantjärele. Selleks, et saada sotsiaaltoetust, tuleb kindlaks kuupäevaks esitada tšekid eelmise kuu kulutuste (üür, toit, küte jne) ja sissetulekute kohta. Kui isiklikud sissetulekud puuduvad ja seetõttu on näiteks naabrinaine saatnud sulle sada eurot laenu, loetakse see sissetulekuks ja selle võrra saab toetust vähem. Kui inimesel on isiklik kinnisvara, on ta juba ette pekkis, sest teda loetakse rikkuriks – eriti hull on olukord siis, kui tal on laenuga võetud kinnisvara, sest riik ei leia, et peaks aitama sotsiaaltoetustega laenu tagasi maksta, isegi kui laenuga on ostetud ühetoaline lobudik ja igakuine laenumakse on alla 100 euro, st väiksem kui ükskõik millise korteri üür. See tähendab, et inimesi õhutatakse oma sissetulekuid varjama ja kõiki asju mustalt ajama, sest ainult nii saab riigiga suheldes asju ajada.

Aga okei, jätame kõrvale palga ja siirdume pensioni juurde. Kui näiteks Tauno vanaema oleks saanud rohkem lapsi kui 1-2 ja nendega ka veidi kodus olnud, nagu lastega ikka tehakse (nõuka ajal läks teatavasti väikelastega kodus veedetud aeg ka tööstaaži alla), oleks ka tema praegu olukorras, kus ta saab pensioni, mis oma olemuselt pole mitte raha, vaid näkku sülitamine (ja jääbki miinimumpalgaga suhteliselt samasse vahemikku). Ja kui see vanaema julgeks siis kurta, et kartulit jaksab osta, aga vahel tahaks sinna porgandit ka kõrvale panna, leiaks kallis lapselaps, et mida sa vanaeit vigised, lase maha ennast, kui ei oska riigilt sotsiaalabi taotleda või teist tööd kõrvale otsida.

No ma ei tea. Kas õigus konstruktiivseid ettepanekuid teha (mis vaeste ja naiste suust tulevatena nagunii kohe vigina alla liigitatakse) ei olegi mitte kodanikuühiskonna alustala? Ja kas inimestel ei ole õigust haput nägu teha, kui nad avastavad, et on kogemata sita sisse astunud (õigemini hooga kukkunud ehk siis Eesti Vabariigi vaesemasse kasti sündinud)?