anna kannatust

naine, pinnapealsus on su nimi

Mul on praegu väga palju tõsiseid otsuseid vaja langetada. Selle kohta, kas ma midagi kevadel kaitsta tahan näiteks – see on vaja ikka üsna kohe ära otsustada, sest ma pean prantslastele teada andma, millal ma sinna saaksin minna. Sellised olulised elulised otsused, mis mõjutavad minu tulevikku. Kuna ma otsustasin ka, et tahan kindlasti ühel päeval kaitsta oma lõputööd just etnoloogias, mitte folkloristikas (sest kui edasi õppida tahan, siis just etnoloogiat ja on hea, kui on päris õige asi diplomi peal kirjas), pean ma ka ära tegema vähemalt neli nädalat (st ca 160 tundi) muuseumipraktikat (st neljaga piirdub asi siis, kui mu töö intekatel vms põhineb, siis läheb osa sellest ka etnoloogia praktika alla). Ühesõnaga palju tähtsaid otsuseid.

Ja mida mõtlen mina? Mina ragistan ajusid, et otsustada, mis ma siis oma soenguga tegema peaksin. Kusjuures asi ei olegi niivõrd selles, et ma tahaksin hirmus alternatiivikas olla (paljad küljed enam nagunii eriti alternatiivsed ei ole, kui mingid Eesti süldimuusikudki juba sellist stiili harrastavad), aga kui mul kõik juuksed peas on, näen ma välja nagu paras poku.

Ma lingin teile pilte, muidu te hästi ei usu. Siin olen mina varases nooruses (ees, kükitav, kiivrita), juukseid miljon, nagu pokul. Siin olen mina eelmisel suvel, juukseid on kahe kolmandiku jagu vähem ja need on laiali kammitud – ja see näeb lihtsalt normaalne välja, keegi, kes vaadata ei oska (ja inimesed ei oska kunagi midagi vaadata, sest tegelikult vahime me kõik enamuse ajast iseenese naba), ei saa arugi, et tegelikult tähendab see soeng ka sellist asja või ülalolevat pilti (see on seal selle pärast, et tahtsin teile oma nunnut näidata üle hulga aja).

Ja teiseks ajab mu olemasolev soeng mind viimasel ajal närvi just selle pärast, et “lahedalt ülespanduna” ei ole see mitte kunagi pöörfekt, vaid alati kuskilt ikka mingid lühikesed asjad tilpnevad (no need ees meelekohtadel, mis kunagi pikaks ei kasva, ma ei tea, miks). Kui mul oleks selline soeng, nagu üleval, oleksin ma rahul, aga kuskilt trügivad vägisi kohale mingid lühikesed jubinad, mis kõik ära rikuvad. Ja neid lahedaid patse ka ei saa teha, mille pilte ma internetist vaatan. Aga poku ka jälle olla ei tahaks. Pealegi, pokuna ei saanud ma üldse juukseid üles panna, sest juukseid oli liiga palju ja need olid kokku liiga rasked. Mitte et ma teaks, mis seal vahet on, 90 protsenti ajast on juuksed mul nagunii hobusesabas, aga see on ikkagi PROBLEEM. Ja vajab lahendamist. Nii et olen hädas. Esimese maailma tõsised probleemid. Või lapsepõlve süütud, muretud mängud.

P.S. Mulle väga meeldis lugu, mille Kaamos sedapuhku Kirjutajate Kommuuni jaoks tegi, soovitan lugeda.

P.P.S. Mul ei lähe ikka väga hästi korterikaaslase otsimisega. Esimene, kes vaatamas käis, küsis juba telefonis, kas pakettaknad on. Ma selle peale ütlesin täiesti ausalt, et see on vana Karlova maja ja kui ta selliseid küsimusi esitab, ei peaks ta ilmselt vaatamagi tulema. Tema tahtis ikka hirmsasti tulla, tuli koos emaga ja hiljem ütles, et leidis midagi muud. Teine tüdruk oli hästi tore, tuli välja, et ma isegi tean teda, sest ta teeb romanistika bakat – korter meeldis talle ka ja kõik oli väga chill. Kuni ta järsku avastas, et mul on koerad ka ja selgus, et ta kardab koeri. Mitte natukene, aga VÄGA, suurusest ja kõigest muust olenemata. Nii et katki seegi tehing jäi, muidu oleks mul siin juba frankofiilide pesa.

faith

mu õpingute tehnilisest küljest

Minu käest on mitu korda küsitud, kuidas ma saan korraga tasuta kahte asja õppida, kui Eestis peaks ometi olema võimalik ainult üks tasuta kõrgharidus saada (st ka järjest õppides tuleb tegelikult sel juhul kokku kolm nominaalaega oodata, siis saab ikkagi tasuta kohale astuda; aga mina ei õpi järjest, vaid paralleelselt), nii et mõtlesin, et täpsustan. Siiani ei viitsinud, seletasin küsijatele eraldi, sest arvasin, et nagunii kõrgharidusreform kaotab selle võimaluse ka ära ja kellele siis ikka mu jutust kasu on, sest räägiti ju, et pärast kõrgharidusreformi ei tohi väljastpoolt oma õppekava liigselt aineid võtta – aga kuna ma seaduse tekstist selle kohta mitte midagi ei leidnud (seletuskirja ei viitsinud ma läbi lugeda, sest minu jaoks pole see tegelikult ju enam oluline), siis tundub, et sama võimalus on kõigil üliõpilastel ka edaspidi.

Asi on väga lihtne. Tuleb astuda sisse ühele õppekavale. Selles õppekavas tuleb läbida piisavalt aineid, et sind vahepeal välja ei visataks. Selle kõrvalt võib lisaks võtta ükskõik milliseid aineid, mis üliõpilasele huvi pakuvad. Kui ta aga otsustab, et kuigi ta õpib füüsikat, pakub talle väga huvi ka näiteks rootsi keel, on tal võimalik täita skandinavistika õppekava täies mahus (st võtta ära kõik skandinavistika õppekava kohustuslikud ained) ja kaitsta ka sellel erialal lõputöö. Lõputööd peavad muidugi olema erinevad ja ei tohi omavahel kattuda (kuigi ilmselt pole hullu, kui mõlemas kasutatakse näiteks ühte ja sama tsitaati, kui see on mõlemas asjakohane, lihtsalt üldises plaanis peavad need siiski olema iseseisvad tööd). See tähendab muidugi seda, et tuleb leida ka keegi, kes on valmis teid juhendama.

Iseenesest pole vahet ka õppeastmel – vahet pole, kas teed magistriõppe kõrvalt teist bakat või teist magistrit vms.  Erinevus on ainult selles, et baka ei eelda midagi peale keskhariduse. Magistriõppesse astumiseks peab tavaliselt aga olema kas selle eriala baka või siis läbitud eeldusained. Kuna minu viisil päris sisseastumist ei toimu, pole tegelikult ainete sooritamise hetkel oluline, kas selle õppekava eeldusained on kõik läbitud või mitte (kuigi see teeb asjad muidugi lihtsamaks), see kerkib esile alles siis, kui õppekava täidetud saab. Nii et mina pean kevadel kirjutama avalduse sooritatud ainete ülekandmiseks õige õppekava alla ja vist ka avalduse, et teatud aineid arvestataks eeldusainetena (st igatahes kontrollitakse, kas eeldusained on sooritatud, aga ma ei mäleta, kas ma pean selleks eraldi avalduse kirjutama – meil on seal suurepärane sekretär, kes alati kõike teab ja meeles peab ja meelde tuletab ja kuna ma enne mai keskpaika paberimajanduse pärast muretsema ei pea, siis hetkel ma seda ei tee).

See, kuidas piiratud aja jooksul kaks õppekava läbida, on muidugi omaette küsimus. Siiani sai lisaaja saamiseks muidugi kasutada akadeemilist puhkust, aga nüüd peab vist lihtsalt ise eriti usin olema, sest sügisest ju akadeemilise ajal aineid sooritada ei saa. Kuna minu puhul on selge, et vähemalt ühte lõputööd ma kevadel ei kaitse, on näiteks minul nüüd kolm võimalust:

  • kaitsta üks töö kevadel ja teine järgmisel aastal eksternina
  • võtta kohe akadeemiline (sel juhul saaksin ma sel semestril ained ära teha, sest praegu seadus veel ei kehti, sügissemestril enam aineid teha ei tohi, aga kevadsemestril lõppeks akadeemiline kohe alguses ära ja jätkuks pikendusaasta, nii et soovi korral oleks võimalik mõni aine veel teha) – see eeldab seda, et ma ei kaitse kumbagi tööd (sest kui ma ametliku eriala töö ära kaitseksin, saaks ülikool läbi ja siis ei saaks ma ju enam akadeemilisel olla, sest ülikool on lõppenud).
  • mitte kaitsta kumbagi lõputööd, vaid teha kaks eraldi avaldust eksternina lõpetamise kohta (mõlema eriala kohta eraldi) ja kaitsta järgmisel kevadel (või tulevaste jõulude ajal, sõltuvalt sellest, kuidas jõuan, aga suvel eelistaksin rahulikult Prantsusmaal olla, nii et ilmselt pigem kevadel, sest tahaksin tegelikult siiski HÄID lõputöid kirjutada). Eksternina saab aineid sooritada kuni 20 punkti ulatuses, aga nende eest tuleb maksta (31-36 eurot punkti kohta), nii et mina, kes ma olen tasuta haridusega ära hellitatud, seda ilmselt ei teeks. Lõputöö kaitsmine on Tartu Ülikoolis maksust vabastatud. Selle ja eelmise plaani plussiks on see, et mul jääks ehk aega ka paari artikli kirjutamiseks – kui otsustan kandideerida doktoriõppesse, annab see lisapunkte. Kuigi iseenesest on muidugi võimalik ka üks töö kevadel ära kaitsta ja järgmisel aastal teise lõputöö kõrvale esimesel teemal artikleid vihtuda (sest edasi õppida, kui üldse, tahaks ma igatahes antropoloogiat), aga see ei tundu mulle miskipärast väga reaalse plaanina.

Iseenesest on muidugi ka märgiline vahe – kui võtan akadeemilise, siis lõpetan järgmisel kevadel uhkelt ja ametlikult. Kui kaitsen ühe töö ära ja teise jätan hiljemaks, siis on esmalt üks lõpetamine ja seejärel eksterniks hakkamine. Kui jätan mõlemad lõputööd järgmisesse aastasse, tuleb esmalt eksmatt (maainimese keeles: minu suhe ülikooliga lõpetatakse kõrgemate jõudude poolt, sest õppekava pole sajaprotsendiliselt täidetud, sest lõputöö on kaitsmata = tehniliselt mind visatakse välja) ja seejärel saan eksterniks. Vahe on ka diplomites – kui inimene läbib üheaegselt kaks erineva taseme õppekava, saab ta kaks diplomit. Kuna ma teen kahte magistrit, antaks mulle üks diplom, kus on mõlemad peal. Kui ma aga nüüd erinevad õppekavad erineval ajal päris ära lõpetan, siis saan ma ikkagi kaks diplomit. Iseasi, milleks neid paberkujul üldse vaja on, seinale kleepimise asemel on vast ikka odavam tapeeti osta. Sellised keerulised lood ühesõnaga ja bürokraatiat tuleb armastada, et sellise asjaga jamada. 😀

Muide, õppima asudes tasub alati õppekorralduseeskiri läbi lugeda, sest seal on palju olulist infot. Tundub küll elementaarne, aga reaalsuses eriti keegi peale juuratudengite seda teha ei viitsi (ja need, keda mina tean, kes on mitu eriala korraga lõpetanud, on ka enamikus just juurast) ja suvel üritas näiteks üks poiss mulle selgitada, et ma ei saa sel viisil lõpetada ka siis, kui ma olin juba kolm korda rääkinud (neist viimasel korral kõrgendatud toonil), et mul on kõik õppekorraldussekretäri ja mõlema eriala oluliste härrade-prouadega läbi arutatud, kokku lepitud ja kõik on oma jah-sõna andnud ja leiavad, et probleeme ei ole. Mina ise muidugi ka alguses õppekorralduseeskirja ei lugenud ja kuulsin  sellest kahe õppekava läbimise võimalusest ühelt tuttavalt, kes samuti sama plaaniga õpib. Võtsin selle peale samuti interneti ette ja seal on suisa selline tsitaat:

133. Juhul kui üliõpilane on täitnud mitu õppekava täies mahus, antakse talle vastavad kraadid. Mitme õppekava täitmine eeldab vastava arvu lõpueksamite sooritamist ja/või sisult erinevate lõputööde kaitsmist. Ühel õppeastmel mitme õppekava samaaegse täitmise korral väljastatakse üks diplom koos kõigi antud kraadide äranäitamisega. Eri õppeastmetel mitme õppekava samaaegse täitmise korral väljastatakse vastavad diplomid koos antud kraadide äranäitamisega.

Sellest tsitaadist inspireerituna hakkasin ma siis aineid võtma ja targemate uksi kulutama, kuni kõigile oma küsimustele vastused sain. Nüüdseks olen isegi enamvähem aru saanud, kuidas see süsteem toimib, kuigi minu jaoks on eelkõige oluline see, et nad ON ühel hetkel valmis mulle paberi andma, kus oleks kirjas “Rents oli siin”, mitte see, milliseid pabereid täpselt täita tuleb, et selleni jõuda, seetõttu ma päris kõike veel täpselt ei tea. Aga kui see teema huvitab, siis küsida võib muidugi, kuigi uutes tingimustes peaksite te suht imeinimesed olema, et sellega veel hakkama saada.

P.S. Pilt on loomulikult selle puhul, et meie staarpoliitikust siiski staarvang saab ja pildi pätsasin ma siit foorumist, loodan, et autor ei pahanda tema loomingu levitamise pärast.

Uncategorized

põhimõtteliselt filmiarvustus (Run, Fatboy, Run)

K kasutas enne minu arvutit. Ma ei saanud praegu arugi, et vales facebookis olen, kuni nägin, et keegi on sõbrapäeva puhul jaganud pilti alasti Nõia-Intsust, keda katab ainult südamekujuline padi. NII rõvedad mu sõbrad ometigi ei ole. Nii et logisin välja ja oma nimega sisse – ja mida ma näen? Ka sina, Brutus!

Aga tegelikult kirjutan ma täna ainult selle pärast, et tahtsin soovitada üht väga ägedat komöödiat: Run, Fatboy, Run. Juba näitlejate nimedest peaks selge olema, miks seda vaadata: peategelase parimat sõpra Gordonit mängib Dylan Moran (Black Books, noh!), peaosas on Simon Pegg (see, kes Shaun of Deadis ja Hot Fuzzis mängis) ja naispeaosas on seksikas Thandie Newton, kes on ometigi seksikas. Kuigi ta näeb siin veel seksikam ja noorem välja, kui Rocknrollas, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Põhiteemaks on see, et peaosaline Dennis, kes on parajalt paks suitsetav õllesõber, lubab peaaegu eksnaisele (st oleks nad abiellunud, saaks teda eksnaiseks nimetada), et läbib maratoni – et naisele muljet avaldada ühesõnaga. Naise uus austaja nimelt on andunud maratonijooksja (Gordon hämmeldunult:”Why?”). Dennise sõber Gordon, kes on üks süüdimatu joodik ja varganägu, veab muidugi tuttavate pättidega kihla, et Dennis saab hakkama (“You can do it, you are so close to sending me on a vacation.”), nii et tuleb pingutama hakata. Esiteks oli naljakas ja teiseks oli Dylan Moran (ja tema paljas perse) siin nagu tõeline kirss koogi peal. No ja selline nummi perefilm on see, tasub ikka vaadata, sõbrapäevaks sobib väga hästi.

P.S. Võtsin end kokku ja sirvisin seda kõrgharidusreformi seletuskirja veel korra – seal on üheselt kirjas, et ka lapsehoolduspuhkuseks võetud akadeemilise ajal enam aineid sooritada ei saa. Oli küll välja toodud EÜL-i (ja ka EKA) ettepanek, et sel ajal võiks saada aineid sooritada, kuid see oli tagasilükatud. Sama kehtib ka tervislikel põhjustel võetud akadeemilise kohta. Nii et Õhtulehes olid valeandmed.

dogs

üks kahepalgeline inimene olen (koertest)

Kurtsin eile Nirtile, et Oskar väriseb, sest Atul on jooksuaeg, ja Nirti küsis, miks me ometigi Atut ära ei steriliseeri. Ma ei mäleta, et oleks sel teemal pikemalt kirjutanud (maininud olen küll, et ma ei poolda meditsiinilise näidustuseta operatsioone) ja kuna ma muidu teistele inimestele seda lahendust soovitanud olen ja pooldan näiteks seda, et varjupaigast läheksid võimalikult paljud koerad uude kodusse kastreerituna või steriliseerituna, peaks vist tõesti põhjendama. Eesti keeles ei ole tegelikult need terminid päris korrektselt kasutusel, st tegelikult saab rääkida ka emaste kastreerimisest, aga kuna meil on kombeks rääkida emaste puhul steriliseerimisest ja isaste puhul kastreerimisest, kasutan ka mina neid termineid sel kujul. Igatahes on meie peres otsustatud, et tõenäoliselt ei tehta meie koertega kumbagi, kui just ei peaks juhtuma midagi väga ettenägematut, kus meil tekib näiteks vajadus kolida kommuuni, kus on 20 koera vms. Aga sellest tuleb üks pikk lugu, mis pealekauba pole ka naljakas, nii et kui teid just koerad ei huvita, pole üldse mõtet seda lugeda. Päriselt, see on MEGApostitus. Koeraomanikel või tulevastel koerapidajatel soovitan aga lugeda küll, sest tegelikult ma ei arva, et selliseid otsuseid peaks väga uisapäisa langetama ja suhtuma sellesse nagu valutava hamba väljatõmbamisse, et ainult endal mugavam oleks.

Loe edasi “üks kahepalgeline inimene olen (koertest)”

faith

ajapäevik

Kui Rents ükskord oma isa auto käima sai, oli meeleavaldus juba lõppemas. Nii juhtuski, et kui me K-ga ükskord linna jalutasime, jalutasid lahkujad meile Kaubamaja juures vastu ja jäi mul pühale üritusele toetus avaldamata (Ekspressis on muide huvitav artikkel sellest, kuidas Ansip ACTA-ga seoses vassinud on), kuigi veel samal hommikul sai teistega tinamütse tuunitud. Isa nimelt aitas eelmisel päeval minul autot käima saada – õigemini pigem sõidutas peent preilit, et see bussiga ei peaks käima, sest ma polnud nädal aega autoga sõitnud, aku oli külmaga otsad andnud ning pidin seda vanavanemate juures laadima. Ja kui need asjatoimetused tehtud said, pakkisin autosse ühe MNC ja ühe Ray ja ühe valge koera ja sõitsime koos maale kuulsaid prantsuse filmisid vaatama. Üritus iseenesest ei olnud sugugi nii hirmus, kui MNC pidevate appikarjete (“Mis mõttes me ei või filmi kõrvale lauamängu mängida? Aga pärast esimest filmi ikka natuke mängime, enne kui uue filmi ette võtame?”) põhjal järeldada oleks võinud, sai ka söödud ja joodud ja saunas käidud ja üldse oli selline mõnus olemine.

Kui kedagi huvitama peaks, siis esimene (“Mis järjekorras need lipuvärvid läksidki? Ahjaa, sinine oli esimene.”) oli minu jaoks pisut aeglane ja ei kütnud piisavalt huvi üles, aga “Valge” oli väga äge puändiga lugu ja “Punane” oli esiteks huvitav ja teiseks ka väga nummi, seal oli isegi koer, kes sai kutsikad, kuigi teised väidavad, et selle koera elukäik polnud sugugi keskseks teemaks. Aga koeral läks lõpuks kõik hästi! Ja need taustategelased, kes ümberringi mingeid asju ajasid, jõudsid ka mingite lahendusteni. Viimane film kulges meil üldse erilise rahvastevahelise sõpruse edendamise tähe all, sest selgus, et supakad on paigast ära ja Maci peal jooksev VLC ei lase neid sünkroniseerida, nii et vaatasime soomekeelsete sissekodeeritud subtiitritega, kuigi Telc selle peale otsustavalt püsti tõusis, oma hõbepaberist mütsi pähe pani ja teatas, et liig on liig, võttes lahkudes kaasa ka K.k.p.s.-i, kes muidu oleks kindlasti koerafilmi nautinud. Aga meie Rayga vaatasime ja MNC nokitses oma tinakiivri kallal, nii et tal oli kahtlemata samuti lõbus. Isegi Oskar pikutas laua all ja hoidis toimuval huviga silma peal ja käitus üldse täitsa kenasti, ainult hommikul urras veidi, kui majaomanik arvas, et peaks trepist alla tulema, kuigi ma veel magan – aga seda ka niimoodi viisakalt ja minu juurest lahkumata, lihtsalt et märku anda, et hambad on tal veel jätkuvalt alles.

Kui eile õhtul oli juba pimedas maale sõitmine paras ekstreemsport ja vana Valga maantee oli sellise jääkihiga kaetud, et pidurit tuli ettevaatlikult kasutada, siis hommikul, kui koju hakkasime sõitma, olime suisa hädas, sest sissesõiduteest tuleb välja keerates hakata kohe mäest üles sõitma, st autol pole olnud aega üldse kiirust koguda ja see tahtis muidugi hoopis alla tagasi vajuda koos kõigi nende paksmagudega, kes talle peale olid laetud. Mõtlesin juba, et pean isale tagasi helistama ja ütlema, et tule ja tiri hoopis meid, aga poiste ihurammu abil saime õnneks siiski minema. Uus Valga maantee oli üldse täiesti puhas, ei jääkillukestki.

Nii et lõpuks läks kõik äärmiselt eduliselt, rääkimata sellest, et papa-mamma juurest sai igasugu vägevaid konserve ja muud sellist ja lisaks on mul nüüd palju tööd, sest esmaspäevaks on vaja üks tõlketöö valmis saada – mis praegu ei tekita küll juubeldamismeeleolu, aga tähendab, et mul on järgmisel kuul tiba rohkem raha. Nii et hakka või uskuma, et kevad tuleb ikkagi. 🙂

Ahjaa, pildike ka meie eilsest õhtust, väikeste täiendustega:

anna kannatust

Ma ei ole rahul (jätkuvalt kõrgharidusreformist)

Sel ajal, kui kõik ACTA pärast kisavad*, võttis meie Riigikogu vastu uue haridusreformi. Olgu kohe öeldud, et Postimehe artikkel on eksitav – reform ei puuduta mitte sugugi ainult järgmisel aastal sisseastujaid, vaid kõiki, kel on au seal järgmisel aastal õppimas olla. Tsiteerin:”Akadeemilist puhkust puudutavad muudatused jõustuvad 01.09.2012 ja kõigile üliõpilase staatuses olevatele üliõpilastele.” St pole vahet, kas sa oled seal juba viis aastat või astud alles sisse, akadeemilise ajal aineid sooritada ikka ei tohi, järgmise õppeastme jaoks aineid ette teha ikka ei tohi jne. Küll aga rõhutatakse kogu aeg, et pole hullu, kui plekkima peate, saate ju selle raha deklariga tagasi. Hip-hip-hurraa!

Samuti rõhutatakse kogu aeg võrdsust. Et näiteks varem tohtisid ju lapsehoolduspuhkusel olevad vanemad aineid teha, kui kohutavalt ebavõrdne, küll on hea, et need vastikud muidusööjad enam seda teha ei saa. No andke andeks, kas on siis parem, kui see ema või isa kolm aastat kodus lapsega mandub, kui tal siiani oli võimalus võtta näiteks lapse kõrvalt jõukohased kolm loengut semestris ja natukenegi ka ajutööd teha? Hirmus kahju oleks neile seda võimalust pakkuda?

Või võtame näiteks minu olukorra. Plaanisin sel kevadel lõpetada, aga selgus, et rahadega ei mängi kuidagi välja, nii et pean paratamatult siiski rohkem töötama. Töö kõrvalt ei jää mul aga kahjuks tõenäoliselt nii palju aega, et kaks piisavalt kvaliteetset lõputööd valmis kirjutada – ja päris Edith Kaldmat ma ka teha ei taha. Seda enam, et kõrvalt vaadates ma näen, et romanistikas on kursakaaslaste keeletase minu omast siiski kõrgem (nemad on 12 aastat erinevates prantsuse lütseumides veetnud, mõned töötavad juba praegu kooli kõrvalt prantsuse keele õpetajatena jne) ja ma oleksin tunduvalt konkurentsivõimelisem, kui ka selle suve Prantsusmaal veedaksin ja siis rahulikult kaheksa kuud lõputöö kallal nokitseksin. Kuna ained on mul kevadeks tehtud, saaksin rahulikult ka täiskohaga tööl käia, sest selle kõrvalt on siiski tunduvalt lihtsam lõputöid kirjutada kui täiskohaga töötamise ja täiskohaga kooli kõrvalt, nagu praegu. Ja okei, see plaan on tõesti täiesti reaalne, teen oma asjad ära ja lõpetan eksternina, kõik klapib.

Aga. Kuna romanistika eriala lõpetaja peab valdama mingilgi tasemel vähemalt kolme romaani keelt, õpin ma praegu nii hispaania keelt (edasijõudnutele) kui itaalia keelt (algajatele). Lisaks muidugi prantsuse keele tunnid, et põhikeelt lihvida, sest seda peaksin ma ju lõpetamise hetkeks kõrgtasemel valdama. Kas ei kinnistuks see kõik tunduvalt paremini, kui ma praegu võtaksin ainult hispaania keelt ja jätaksin itaalia keele järgmisesse aastasse, kus see ei oleks esiteks ühte semestrisse kokku surutud ja teiseks ei konkureeriks hispaania keelega? Rääkimata sellest, et tegelikult oleksin ma ise kolmandaks keeleks hoopis portugali keele valinud, aga seda sel kevadel ei saa ja sügisel peaks ilmselt maksma (ut kodukas on nagu ta on, aga ainepunkti hind on 31-35 eurot, kursus on väärt kuus punkti, seega 200 eurot, ei ole väike raha), sest ilma akadeemiliseta ma ju oma õpinguid enam pikendada ei saa. Kellele ma liiga teeksin, kui ma kolmandat keelt hoopis sügisel võtaksin? Tundide arv, mille ma lõpetamise hetkeks läbin, oleks ju ikka täpselt sama, professori poolt läbitud töö hulk ikka täpselt sama (sest praegu ma siis ju kolmandat keelt ei võtaks), kõik peale toimumise hetke oleks sama. Ainult mina võidaksin, sest mulle jääks sellest midagi ka reaalselt meelde ja õpitu kinnistuks korralikult. Mitte keegi ei kaotaks. Milleks see näkkupanek siis vajalik on?

Üldse? Kust tuleb see kokkuhoid, kui õppejõud loevad aineid ikka sama tihti (igal aastal või üle aasta, nagu siiani) ja iga tudeng võtab üldiselt siiski ühte ainet ühe korra? Või kokkuhoid tulebki sellest, et loodetakse, et võimalikult paljud ei kannata sellist süsteemi välja ja lähevad minema? Sest ma saan aru, et reform on tore ja puha, aga kas reform ei peaks ka kasulik olema? Saan aru, et see, kui enam ei lasta bakaõppes pooli magistriõppe aineid ära teha, on kasulik, sest siis peab õpilane kauem magistris veetma, ei saa ehk tasuta kohale ja plekib. Sissetulek ju. Aga need minu toodud näited – milleks need kasulikud on? Pealegi, kui ma astun ülikooli ühtede tingimustega, kas ei oleks siis õigustatud ootus, et ma saan neil tingimustel ka lõpetada?

Huvilistele soovin põnevat lugemist – reform ise on küll ainult 11 lk pikk, aga sellega kaasneb 84 lk seletuskirja.

* see on muidugi normaalne ka, et kisavad, ACTA puudutab siiski absoluutselt kõiki, haridusreform siiski ainult õpilasi, nii et on loomulik, et esimene ka tiba rohkem tähelepanu saab