Rents moest ja laiskvorstidest

Kuna unenäod on popp teema, siis eile öösel nägin ma unes, et läksin kulme kitkuma – ja kosmeetik vangutas pead ning ütles mulle, et need on ju niigi nii ideaalsed, mis siin ikka vähemaks võtta. Selline imeline unenägu siis, olin veel ärgates ka uhke. Ja kui juba tüdrukute jutud käsil on, siis ma nägin paar nädalat tagasi poes selliseid kingi, et siiani mõtlen, et äkki peaks ostma – need ei sobiks mul küll eriti paljude asjadega kokku, aga need on lihtsalt nii ilusad. Mul tglt on üks käekott põhimõtteliselt sama värvi, aga mulle ei ole kunagi meeldinud see kingade/saabaste ja salli/koti täpselt ühte värvi sobitamine, sest mulle ei tundu see stiilne, vaid lihtsalt igav ja jätab täpselt sellise mulje, et inimesel ei ole piisavalt head stiilitunnetust või enesekindlust, et midagi muud kokku sobitada, nii et ta otsustas kindla peale välja minna. Rääkimata nendest “ühte värvi saapad, käekott, sall ja müts” inimestest, kes enamasti kipuvad olema väikekodanlased, kes arvavad, et kõik peab olema hea maitse piirides ja kõige maitsekam on muidugi see, kui kõik on võimalikult ühevärviline ja silmatorkamatu – kuigi nende hulka kuulub muidugi ka hulk inimesi, kellel ongi lihtsalt üks lemmikvärv ja nad näevad hirmsat vaeva, et mitte kõiki asju seda värvi osta, vaid vahel ikka midagi muud ka sisse torgata.

Mul oli muidu plaanis vigiseda ka, aga see, et päike tuli välja just minu lõunapausi ajal, kui väikest jalutuskäiku tegin, ja see, et mul õnnestus nii nummi pilt leida netist (tahan KAAAAAAAA sellist oma voodi kohale), tegi tuju nii heaks, et eriti nigu ei viitsi enam. Aga olgu ikkagi ära öeldud, et teie, kes te võtate mingit vabaainet, mis kellelegi kohustuslik ei ole, ja siis ei viitsi seal sittagi teha, võiksite kodus suppi imeda, mitte tundi tulla. Nõme on, kui klassis on reas tüübid, kellel on kodutöö tegemata ja kes sellele lisaks on ka laisad ja lollid – nagunii oleme itaalia keelega nii algstaadiumis, et igaüks, kes on tunnis kuulanud, oskab kodutööd ka peast teha, kui tuleb tema kord vastata, aga need geeniused muidugi sinna kategooriasse ei kuulu. Isegi siis, kui selgitatakse päris uut osa ja õpetaja kirjutab tahvlile c’è ja ci sono (see on/need on) ja ütleb:”Härra X, ole nii lahke ja ütle meile, kuidas öelda “See on laud”,” on tulemuseks see, et härra X teeb:”Mina vä? Mis asi? Laud? Tavolo. Ah “see on”? Ma küll ei tea, kuidas SEDA öelda, me pole seda ju õppinud.” Sest ta pidi ju parajasti Facebookis kellegi pilti laikima, tal polnud aega kuulata. Aga kohale oli vaja end vedada, et ülejäänud klass ka normaalses tempos edasi liikuda ei saaks. Nii et kui sina oled üks neist, siis tee, et sa kaod ja et ma su vigaseid kommentaare siin enam ei näeks. Aga pilt on ikkagi nunnu, eks?

Inimese ego on piiritu

Kui üldse on siin ilmas asju, millel mingeid piire ei ole, on nendeks ilmselt lollus ja enese maailmanabaks pidamine, millest viimane tundub olevat inimkonda kindlalt sisse kodeeritud. Näiteks kristlased väidavad, et selle religiooni üheks oluliseks komponendiks on ka alandlikkus – aga usuvad siiski kindlalt, et Jumal tegi inimesed oma näo järgi, enese sarnaseks, mis on juba eos ülim ülbus, mis üldse olla saab. Mõned usulahud on isegi seisukohal, et inimene loodi looduse kroonina, kellele kõik olemasolev (sh kõik loomad ja mõnel juhul ka kõik madalamad [ehk valet usku või valest rassist] inimesed – Vana Testamendi järgi pole orjapidamine ju patt) kasutamiseks vabalt kätte on antud.

Juba ammu enne kristlust olid inimesed veendunud, et Päike keerleb ümber Maa, sest Maa on universumi keskpunkt. Peab ju olema, sest siin oleme ju MEIE. MEIE ei ela kuskil küüni taga metsanukas, kus iganes me oleme, see ongi see Meka ja kõige olulise keskus. Tükk aega pärast seda tulid antropoloogid, minu armastatud kolleegid, kes asusid innukalt tõestama, et valge mees on kõikidest teistest tugevam ja targem. Hüpotees oli nii kindlalt paigas, et mitte keegi ei kahelnud selle tõepärasuses, otsiti lihtsalt sellega kokku sobivat tõestusmaterjali (ebasobivat muidugi ignoreerides). Sest see, et meie oleme kõige targemad, on ju ilmselge, täpselt nii nagu see, et meil valitsev riigikord ja meie valitud religioon on kõige õigemad (mis tuleneb otseselt sellest, et me oleme kõige targemad, järelikult me ei valiks iial teistest kehvemat süsteemi), tuleb nüüd see ainult ka teistele selgeks teha. Vajadusel vägisi, sest nad on ju lollid ja me tahame neid aidata. Juba pea igas targas raamatus on ju öeldud, et oma kariloomade eest tuleb hoolt kanda.

Siinkohal on huvitav see, et aasialased, kelle tsivilisatsioonid on tuhandeid aastaid vanemad (ja nagu hiljuti öeldud, ka nende IQ on kõrgem), ei ole kunagi selliseid eksperimente nii suurejooneliselt teinud (meie antropoloogid olid sellega ju meedia tähelepanu keskpunktis) ega sellist juttu ajanud. Üks variant on muidugi see, et nende valitsev uskumuste süsteem (konfutsionism, budism, hinduismi vormid) on mõistlikum, aga ma arvan, et suures osas on asi lihtsalt selles, et nad ei ole tulnud selle peale, et nii ilmselget asja nagu nende ülimuslikkus üldse tõestama hakata. Sest nemad jahivad efektiivsust, ei ole mõtet mingi sihukese asja peale aega raisata, kui võib mõnda mootorit paremaks ehitada või kasvõi ilusa luuletuse kirjutada. Sama ka “demokraatia viimisega” – mingit juttu sellest, kuidas Tiibetis toimuv on tiibetlaste endi huvides, räägitakse rohkem valgetele inimestele, kes miskipärast selle vastu ebatervet huvi tunnevad. “Kodus” ei räägita sellest suurt midagi, sest kui oli vaja, siis oli vaja, rahval ei ole siin midagi arutada. Üksikisik ei ole seal ju nii oluline, seega pole ka oluline, kas aasialasest indiviid on targem või lollim kui ameeriklasest indiviid, oluline on see, kas nad kogu rahvusena suudavad ameeriklastest kasu lõigata.

Ja siin lõigus mul tegelikult ei olnud täielik jura, aga ma kaotasin õige lingi ära, nii et nüüd võite mu juttu suhtuda nagu ilukirjandusse või lihtsalt arutellu, sest selle toeks pole mul midagi reaalset panna. Nimelt sattusin seoses Postimehe uudisega Maa-tüüpi planeetidest sattusin teadlasele, kes oli erinevate võimalike planeetide tsivilisatsioonid arengutaseme järgi seitsmeks jaganud ja arutles, kas Maa peaks olema esimeses või teises kategoorias. Mul on tunne, et see põhineb jälle levinud targutusele teemal “olgem ausad, oleks keegi meist rohkem arenenud, oleks ta meid juba leidnud”. Selle hüpoteesi viga on aga meie kaasasündinud hiiglaslik ego. MEIE, targad, ilusad ja suurepärased, leiame iga natukese aja tagant džunglist taas mõne hõimu, kellest meil veel õrna aimugi ei olnud. Kas ei peaks ka siin kehtima reegel, et “oleks seal keegi, oleks meiesugused geeniused nad juba leidnud”? Ei, loomulikult mitte, sest asi pole mitte niivõrd vajaliku tehnika puudumises, vaid selles, et mingite metslaste otsimine pole meie jaoks prioriteet – seda enam, et kui neid nüüd juhuslikult avastatakse, ei üritata tavaliselt nendega enam otsest kontakti võtta, sest see võiks nende jaoks fataalne olla, kuna nende immuunsüsteem pole valmis meie jaoks igapäevaste asjadega võitlema (nagu need eskimod, kelle antropoloogid USA-sse vedasid ja kes seal kõik maha surid). Aga MEIE pole ometigi metslased, me oleme ju targad ja arenenud ja suurepärased, kindlasti pühendaksid KÕIK maavälised arenenud tsivilisatsioonid KOGU oma aja ja energia meie otsimisele (isegi, kui nad ei teaks, kas me ikka olemas oleme või mitte) ja kui nad meid ükskord leiaksid, võtaksid nad KINDLASTI meiega kontakti, et meie käest nõu küsida. Sest oma planeedi eest oleme me ju nii hästi hoolitsenud, võiksime teistele nõu anda küll. Aitaksime neile ehk demokraatiat viia või midagi.

Bitch, please.

põnevad unenäod on põnevad

Ma olen juba kaks ööd järjest mitu korda unes näinud, et mu äratuskell heliseb. Loodame, et tänane on parem.

Head ööd.

ei tahaks vaenu õhutada,

aga lugesin Postimehe naistekast just artiklit, mille võiks tervenisti kokku võtta lausega “meestel on liiga kõrge enesehinnang”. Vähemalt naiste osas, nimelt tuvastasid teadlased, et mehed hindavad peaaegu alati naiste huvi enda vastu kõrgemaks, kui see tegelikult on – saades samas väga hästi aru, mil määral näiteks nende õde kellestki huvitatud on. 

Ma olen selliseid mehi näinud küll, aga samas olen ma näinud ka selliseid, kellel mõni naine kraed kohendab, teda puudutada üritab, temaga suheldes muudkui totralt naeratab ja mees ütleb ikka hiljem:”Mis mõttes? Ta oli lihtsalt sõbralik ju.” Aga samas on muidugi tore, et meil on olemas Postimehe naistekas, mis ütleb meile iga päev, et naised on absoluutselt kõiges paremad, ainult diskrimineerimise vastu kohe kuidagi ei saa.

Kes on kõige targem kogu maal?

Neile, kes täna eriti tähelepanelikud (või õigel ajal õiges kohas) olid, on selge, et mina ilmselt mitte, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lugesin hoopis täna igavusest artikleid IQ, rassiliste erinevuse jms kohta. Seekord ei keskendunud ma erinevustele, vaid sellele, kuidas erinevad autorid neid põhjendavad ja sellele, kuidas erinevate gruppide esindajad seda infot vastu võtavad.

Panin tähele, et afroameeriklased* on veel madalama enesehinnanguga, kui eestlased, kes muidu on jalgupidi toolil ja vehivad rusikat isegi siis, kui mingi Soome joodik võtab vaevaks Õhtulehes kirjutada, et meie trussikud on räpased. Ametlikult on paremusjärjestus kõrgemalt madalamale juudid – aasialased – eurooplased – ameeriklased – lõunaameeriklased – afroameeriklased – aafriklased – bušmanid, kuigi leidub päris suur hulk materjale, kus väidetakse, et juutide osas ei ole materjal sugugi nii selge, nimelt on Iisraeli juutide IQ madalam kui mujal elavate oma. Igatahes hakkasin ma ekstra otsima – ja ei leidnud, et keegi peale afroameeriklaste näeks hullult vaeva, et seda ümber lükata. Selles mõttes, et lõunaameeriklased ei ürita kogu aeg paaniliselt tõestada, et tegelikult on nemad ikka targemad kui eurooplased, ja eurooplased jällegi ei ürita paaniliselt tõestada, et tegelikult ei ole aasialased neist targemad. Pigem vastupidi, eurooplased on nii enesekindlad, et nad usuvad siiralt, et nad on neegritest targemad (sest neil on ju madalam IQ) ja samas suudavad täiesti eirata seda, et aasialaste IQ neist kõrgem on, ja usuvad, et aasialased on tegelikult võimelised ainult kopeerimiseks ja liinitööks (tõsi ta on, et sellest on nad edukalt omale niši leidnud, aga sugugi mitte ainult). Isegi mingil Eesti saidil (Skeptiku blogis?) nägin, kuidas mingi mees väitis, et valge mees on teistest targem, sest valge mees suudab ju asju luua, teised ainult edasi arendada. Kui keegi ütles, et aga me ju saime teistelt numbrid ja püssirohu jne, muutis ta kohe suunda ja teatas, et idee pole oluline, vaid see, kuidas seda kasutatakse. Mis kõlab väga sarnaselt edasiarendamisele, eks ole. 😀 Kuigi tegelikult on selline suhtumine vist normaalne, sest valgele mehele on ju mitu põlvkonda räägitud, et ta on ülimuslik, ja neegrile, et ta on loll, nii et arvata on, et esimene ei tule selle pealegi, et kahelda ja teine jällegi tunneb vajadust pidevalt midagi tõestada. Paralleel feministidega on üsna ilmne.

Lõunaameeriklased on vist siestal, igatahes neid ei tundu see teema huvitavat, bušmaneid samuti mitte. Aasialased ei taha ka oma paremusega uhkustada ja juutide kohta leidsin isegi ühe postituse, kus juudid räägivad, et ei taha, et arvataks, et nad end teistest paremaks peavad.

See, miks erinevad grupid erinevaid tulemusi saavad, on muidugi veel huvitavam. Pea kõik on nõus, et oma osa annab toitumine ja keskkond – kui Aafrikas süüa ei ole, ei arene loote ja hiljem lapse aju normaalselt. Laps kasvab suureks ja lisaks sellele, et ka tema lapsel ei ole süüa, ei oska ta seda last ka kasvatada, sest ta pole selleks piisavalt tark. See seletab seda, miks Aafrikas ja USA-s elavate mustanahaliste vahel nii suured erinevused on. Teiseks muidugi ligipääs haridusele – kui tõuseb keskmine haridustase, tõuseb ka keskmine IQ. Aju on nimelt nagu lihas, seda on võimalik väga edukalt treenida. Kui väikelapsi arendatakse, ongi nad tulevikus targemad, kui oleksid siis, kui nende aju piisavalt ei stimuleeritaks. Kõige levinum on muidugi see teooria, et kui inimesed hakkasid viljakatelt aladelt vähemviljakatele ja jahedamatele liikuma, pidid nad rohkem ajusid kasutama, et ellu jääda ja saatus soosis targemaid. Samas vaidlevad mõned sellele vastu, öeldes, et kuigi tõenäoliselt on IQ mingis osas geneetiline (mitte sajaprotsendiliselt, ainuüksi toitumise osakaalu hinnatakse paarikümnele protsendile), ei tundu evolutsiooniteooria siin väga vettpidav, sest nii suurte erinevuste tekkimiseks pole piisavalt aega olnud. No ja teised muidugi ütlevad, et kui oli piisavalt aega, et aasialastel silmad pilus oleksid ja meie nahk valgeks läheks, oli ka selleks. Kõige huvitavam (iseasi, kas ka kõige tõepärasem) oli aga teooria sellest, et on teatud haigused, mis Aafrikas on väga levinud, aga mida Aasias peaaegu üldse ei esine. Rääkimata muidugi sellest, et IQ ei mõõda siiski päris kõike ja selleks saab treenida – st IQ test mõõdab konkreetseid oskusi, mida on võimalik harjutades arendada (sellest räägitakse näiteks siin). Täpselt nii, nagu trenni tehes lihased tugevamaks muutuvad, areneb näiteks lapse ruumitaju ja loogiline mõtlemine, kui ta vastavaid harjutusi teeb, ükskõik, kas teadlikult või läbi mängu. Näiteks õpivad väikesed poisid ja tüdrukud klotsidega mängides, et kui alumisse ritta panna suurem hulk klotse ja hakata müüri ülevalt kitsamaks ehitama, on tunduvalt suurem tõenäosus, et see püsti jääb, kui siis, kui panna alla ainult üks klots ja üritada iga järgnevat rida laiemaks teha.

Ja et keegi ei teeks liiga kiireid järeldusi, olgu lõpetuseks taas meeldetuletatud, et IQ puhul kehtib reegel, et grupisisene varieerumine on alati suurem kui gruppidevaheline varieerumine. Ehk siis kõige targem neeger ja kõige targem valge on teineteisele tunduvalt lähemal kui kummagi grupi keskmine (rääkimata sellest, et targimaks võib mingis valimis osutuda hoopis neeger või mehe-naise võrdluses naine, kuigi statistiline keskmine on kõrgem valgete grupil ja meeste grupil).

Pildil on Elise Tan-Roberts, kes sai Mensa liikmeks juba kaheaastaselt, kui tema IQ oli 156. Tema puhul võib vist tõesti öelda, et geenide segunemine tegi head, sest ta esivanemad pärinevad Nigeeriast, Malaisiast, Hiinast, Sierra-Leonest ja Inglismaalt. Samuti on Mensas Georgia Brown, kelle QI oli samas vanuses 152, ja muidugi veel mitmeid lapsi. Seda vist ainult õigete hommikusöögihelvestega ei saavuta. Nüüdseks käivad mõlemad tüdrukud juba algkoolis.

* et nüüd keegi norima ei hakkaks, siis täpsustan, et mõtlen just Ameerikas elavaid neegreid, pole märganud, et aafriklased sel teemal nii aktiivselt sõna võtaksid, vähemalt need artiklid, mille otsa mina sattusin, olid kõik USA-st.

midagi mu Tšehhis elavale sugulasele

Seekord ei viitsi kõike ümber jutustada, aga artikkel sellest, kas ja kuidas keel võib mõjutada meie ellusuhtumist, kombeid, harjumusi, elustiili (või vastupidi, kuidas need asjad võivad mõjutada keelt). Lugu näitlikustab Tšehhis elav eestlanna, kes on abielus tšehhiga ja valdab mõlemat keelt vabalt (ning on õppinud nüüdseks rääkides suud avama. Kuna ka mul on sugulane, kes elab Tšehhis ja räägib mõlemat keelt vabalt (vähemalt mulle kõrvaltvaatajana tundub ka nii, kuigi ei ole tähele pannud, kas ta nüüd ka suud rohkem lahti teeb), oli väga huvitav lugemine.

Artikkel on siin.

ja öeldakse, et koerad on lollid

Meil on üks kott-tool, mis on tavaliselt koera poolt okupeeritud. KoerA, sest sinna mahub täpselt üks, koeri on aga kaks. Nii et pikutab Oskar mõnusalt, kui tuleb Atu ja hakkab teda ninaga nügima. Oskar ei allu labastele provokatsioonidele ja pikutab rahulikult edasi. Teine koer mõtleb natuke, keerab selja ja (korralikel pereemadel palun mitte edasi lugeda) lihtlabaselt peeretab Oskarile näkku. :S Päriselt. Oskar läks minema ja Atu sai koha endale.

Eile läks Atu samas olukorras nurga taha, piiksutas seal palli ja kui Oskar tuli vaatama, võttis Atu ta koha kähku ära. Ma elan ikka ühe alatu koeraga.

Pildil on ühed hoopis teised koerad (siit), aga väga lahedalt tabatud hetk.

Püssi ka ei saa paugutada, ilma et mõni neeger ette ei jääks

Loen Postimehe spordilehest (ma ei tee nalja, Postimehe toimetajate meelest väärib selline uudis kajastamist spordisektsioonis seoses sellega, et mingid sportlased ka meelt avaldavad), et maailma kõige demokraatlikumas riigis lasti maha neegripoiss, sest naabrivalvet teostanud mees arvas, et ilmselt on tegu põgenenud orjaga. Või mitte päris nii, George Zimmerman helistas politseisse ja ütles, et näeb mingit kapuutsiga neegripoissi kõndimas ja see on väga kahtlane, mistõttu ta jälitab teda (kuigi politsei ütles konkreetselt, et jälitamine pole vajalik). Tõsi küll, poiss kujutas endast tavapärast suuremat ohtu, sest oli relvastatud – nimelt kandis ta jääteed ja Skittleseid, ma ei kujuta ettegi, mis oleks saanud, kui ta oleks hakanud neid ausale kodanikule silma loopima. No ja olgem ausad, kui tõenäoline see ikka on, et mingi neeger suletud kogukonnas elab, targem ikka kohe relv selga suruda.

Postimehest muidugi sündmuste käigu kohta eriti palju infot ei saa, aga selle kohta on väga põhjalik wiki leht, kust saab lugeda, et Zimmermani sõnul läks ta autost välja, et tänavasilti vaadata ja kui ta tagasi auto juurde siirdus, ründas poiss teda ootamatult selja tagant – see sama poiss, kelle kohta ta oli paar minutit tagasi politseile öelnud, et jälitab teda, aga kelle tänaval viibimine talle hetkel ilmselgelt täieliku üllatusena tuli. No ja mees, kes kartis oma elu pärast, oli sunnitud teda tulistama. Kuna lugu on nii ilmselge, vabastas politsei ta pärast tunnistuste andmist ja süüdistust ei esitatud, sest ei olevat infot, mis lubaks väita, et tegu polnud hädakaitsega. Neeger viidi John Doe’na surnukuuri, ilma et oleks vaevutud ümbritsevatest majadest küsima, kas keegi teab, kes ta on (nagu tavaliselt kombeks), sest eeldati, et see on mingi narkomaan. Vanemad said teada, et nende poeg, Trayvon Martin, on surnud, alles järgmisel päeval, kui poisi isa oma poja kadunuks kuulutas.

Muuhulgas öeldi vanematele, et kohtuasja algatamiseks pole põhjust, sest Zimmerman on eeskujulik kodanik (hiljem selgus, et ta on varem süüdi mõistetud politseiniku ründamises ning tema eksnaine süüdistas teda peksmises ning oli tema suhtes lähenemiskeelu taotlenud; samuti käis Zimmerman naabrivalve korras ukselt uksele ja palus inimestele kahtlaste neegrite koha pealt silmad lahti hoida, nii et ei pea väga suur vandenõuteoreetik olema, et arvata, et ta mustanahaliste osas veidi negatiivselt meelestatud oli). Samuti öeldi pressile, et kõigi tunnistajate ütlused toetavad Zimmermani omi, mille peale need, kelle ütlused seda tegelikult ei teinud, pidid tegema avalduse, et seda väidet kummutada (nimelt on osad tunnistajad seisukohal, et appi karjus poiss, mitte mees). Poisi telefonikõnede väljavõttest selgus, et intsidendi alguses rääkis ta telefoniga. Tema tüdruk (kes on siiani anonüümne) andis tunnistuse ning ütles, et räägiti temaga ja et Trayvon oli öelnud, et mingi imelik mees jälitab teda, mille peale tüdruk soovitas tal ära joosta. Kõne lõpus oli kuulda, kuidas poiss küsib kelleltki, mida see temast tahab, ja see küsib vastu, mida ta seal teeb ning sellele järgneb lükkamise heli ning kõne katkeb.

Nii et kogu informatsioon on ilmselgelt liiga vastuoluline selleks, et mitte mingit uurimist alustada, seda enam, et hetkel tundub info pigem poisi kasuks rääkivat – isegi kui me eeldame, et mehel on õigus selles osas, et Trayvon olevat teda rünnanud, tahaks kohe küsida, mida te ise teeksite, kui kõnniksite keset tänavat, mingi kahtlane mees hakkab teid jälitama ja kui te küsite, mida ta tahab, küsib ta püss käes ülbel toonil, mida sa seal üldse teed. Mina üritaksin küll kas minema joosta või rünnata, sest MINA (sest mul pole ju relva, kui kuradima mahlapakk välja arvata) kardaksin OMA elu pärast. Ründamine tunduks selles mõttes arukas variant, et kui ma jooksma hakkaksin, oleks mind väga lihtne selja tagant maha lasta. Kui ma tal relva käest lööksin, saaksin ehk minema. Hädaabikõned on wikis üleval ka, seal on taustal kuulda, kuidas keegi appi karjub, aga sellise kvaliteediga on muidugi raske öelda, kumb see karjuja on. Igatahes uurib asja nüüdseks FBI, sest esiteks selgus, et must kogukond on miskipärast rahulolematu (isegi Obama on öelnud, et talle ei meeldiks, kui ta poeg vihmase ilmaga kapuutsikandmise eest maha lastaks) ja teiseks on samas politseijaoskonnas ka varem sarnaseid probleeme olnud ja siiani ei saanud karistada isegi valvurid, kes mustanahalist poissi selga tulistasid ja seda enesekaitseks nimetasid.

Eriti huvitav on see, et Floridas kehtibki seadus, mille järgi enesekaitsele saab tunnistajateta rõhuda mitte ainult oma kodus, vaid ka avalikus ruumis (=tänaval) ja autos toimunud tapmiste puhul. St et enam pole vaja, et keegi sul aknast või kasvõi väravast sisse roniks, et sul oleks seaduslik õigus, et talle kuul silmade vahele kihutada, vaid seda võib teha ka tänaval, kui keegi sind ohustab. Kui keegi parajasti seda ohustamist nägema ei juhtu, sõltubki see, mis sinust edasi saab, sellest, kui usaldusväärse inimesena sa politseile tundud ja kui ohtliku mulje teine osapool jätab. Selle seaduse vastuvõtmise ajast on enesekaitsena põhjendatud tapmiste hulk Floridas peaaegu kolmekordistunud.

The Fountain (2006)

Sai eile vahelduseks head filmi vaadatud – “Allikas“. Siin on koos kolm erinevat lugu minevikust, olevikust ja tulevikust ja kõik lood räägivad elust ning surmast. Selline rahulik, aga küllaltki huvitav kulgemine. Treiler on ka, aga see on tegelikult eksitav, sest jätab mulje (nagu tänapäeval pea kõik treilerid), et tegu on hullult tempoka filmiga. Tegelikult ongi see lihtsalt mõtisklus elu ja surma üle, mida lugudega illustreeritakse ja mis annab võimaluse igasugu asjade üle arutleda.

elust enesest

Eile sain päris elust suisa kaks ajaloo annaalidesse minevat tsitaati. Esiteks rääkis üks tüüp, et see on ikka nii nõme, et koeri ei tohi punk-kontsertidele kaasa võtta. Seisukoha peale, et äkki koeral on parem kodus olla, sest koer kuuleb ju mitu korda paremini kui inimesed ja tema kõrvadele see lärm ilmselt head ei teeks, leidis tüüp, et:”Need teadlased võivad väita, mida nad tahavad. Kas nad räägivad koerte keelt? Ei räägi.”

Ja teiseks rääkis üks mees oma isast, kes olevat olnud suur korraarmastaja:”Mu isa oli isegi täis peaga väga soliidne ja korralik mees, riided pidid alati puhtad ja korralikult triigitud olema, muidu sai ema kohe vastu lõugu.”