Hah

K ütles, et ükski Eesti punkbänd küll “Bella Ciaost” kaverit ei ole teinud, sest see on ju ometigi nii sitt laul (mis on muidugi juba iseenesest absurdne väide, sest isegi Manu Chao on seda kaverdanud). Aga mina mäletasin ja välja otsisin. Daamid ja härrad, seltsimehed ja seltsidaamid, esitlen teile laulu “Bella Kont” JMKE esituses:

Inimene on saar

Ja mitte natuke, vaid täielik saar. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub mulle, et empaatiavõime ja mõistmine ja kõik muu selline toimib ainult teatud piirini. Loogiline ka muidugi, kui inimesed päriselt täiesti mõistuspäraselt ja lisaks ka empaatiavõimeliselt toimiksid, ei mõtleks keegi, et “Hmm, maailmas on seitse miljardit inimest, sünnitaks ehk veel mõned juurde.” St me võime olla toredad ja abivalmis ja teistega arvestavad, aga enamasti ainult väiksemas plaanis. Või oma huvide piirini. Nagu üks mu lemmikõppejõududest on öelnud – inimene ei suuda kunagi reaalsust täiesti adekvaatselt tunnetada, sest tema mõistus ei kannataks seda välja. Kui inimene reaalsust liiga teravalt tajuma hakkab, lõpetab ta varem või hiljem valgete seintega ruumis, kus saab lakke vahtida ja elu üle järele mõelda. Lihtsam on, kui oled saar. Kui inimesel ERITI veab, moodustub temast ja tema lähedastest saarestik, kus on mõistmine ja ühtsustunne ja kus vahel teineteisest lähemale ja siis jälle tiba kaugemale triivitakse, aga alati siiski saarestikuks jäädakse.

Näidetega on lihtsam. Sain täna ühele koolitööle tagasisideks, et kasutan palju isiklikke näiteid ja tihti üldistamiseni ei jõuagi (lihtsalt öeldi nii, ilma positiivse või negatiivse toonita), mis on täiesti tõsi, mulle meeldib olukorda mingi näitega illustreerida ja järelduste tegemine teistele jätta. Lihtsalt näide annab mõtte paremini edasi, kui tundub, et sõnad küündimatuks jääda võivad.

Mul on üks sõber. Ta kaotas eelmisel aastal oma naise. Täiesti ootamatult, süda lihtsalt seiskus. Me kõik käisime matustel, me kõik avaldasime kaastunnet, me kõik lubasime olemas olla, kui midagi vaja on. Reaalsuses muidugi oli kõigil oma elu ja need, kes kaugemal elasid, said ainult nädalavahetustel külas käia. Need, kes sealkandis elasid, pidid ka oma pisikeste poolsaartega tegelema ja ei taha ju last purjus inimese juurde kaasa võtta. Ja purjus oli ta pärast seda kogu aeg. Ise teistele külla tulemast ta keeldus, ka siis, kui pakkusin, et jäägu nii kauaks, kui tahab. Teisedki pakkusid, aga ta ei tahtnud tulla ära kohast, kus kõik ümbritsev veel elu enne “seda” meenutas. Ja paari kuu pärast suri veel üks talle väga lähedane isik. Sõber tegi midagi Eesti mehele mitteomast, ta küsis abi – avalikult, valjusti ja korduvalt. Isegi Facebooki seinal. Aga kuigi teised üritasid talle lähemale aerutada, ta enda arvates abi siiski piisavalt ei saanud, sest see abi, mida tema ootas, oli temaga koos joomine. Just tema kodus ja mitte kuskil mujal. Ja just seda ta tol hetkel vajas, sest see oli tema valitud variant leinaga toimetulekuks. Just seda paljud inimesed vajavad. Aga me oleme saared, kui me ka üritame üksteisele lähemale aerutada ja teineteist emmata, lõppeb see lihtsalt kokkupõrkega.

Leinaga toimetulek on minu meelest üldse väga hea väljend. Kõik need leppimised ja ülesaamised jms, kehtivad siis, kui inimene on tugev või kui teise inimese lahkumine on ootuspärane. Aga kui noor elujõus inimene kaotab oma lähedase, on see just toimetulek. Selline inimene ootab, kuni on näha, kas südame sidekude üldse veel taastub või on lõplikult armkoega asendunud, kui meedikute slängi kasutada. Inimestel on niigi alati küsimused selle kohta, mis oleks võinud olla, kui… Kui oleks valitud teine eriala, kui oleks tol päeval kantud lipsu jne. Sellises olukorras on küsimus, mis oleks saanud, kui mu lähedane oleks ELUS, paratamatu ka 20 aastat hiljem. Kas me istuksime õhtuti koos aias, jooksime veini ja vaataksime päikeseloojangut? Või oleksime ammu lahus? See viimane variant ei tundu tavaliselt eriti tõenäoline, eriti kui edasise elu parimad pakkumised on jäänud tasemele “no see käib kah” või “parem ikka, kui mõnel teisel, mõned on täitsa näljas ja üksi”. Eriti kui neid edasisi valikuid tuhmistab võrdlus täiusliku illusiooniga, mida sellisel kujul tegelikult olemaski pole olnud, aga millega lihast ja luust inimesed edaspidi võistlema peavad, sest alati tekib küsimus, kas see uus on TALLE ligilähedanegi. Muidugi saavad inimesed ühel hetkel üle, aga see, kui suure osa nad oma südamest ära on andnud, on hoopis teine küsimus.

Aga mitte sugugi sellest ei tahtnud ma rääkida. Ka oma sõbrast ei tahtnud ma rääkida, ta saab vaikselt hakkama, on juba nõus inimestega välja tulema, on jälle aktiivne jne. Aga just veebruar on selline kuu, kus minu depressiivsematel sõpradel (ja kunstnike, kirjanike, lihtsalt humanitaaride hulgas on neid üsna palju) kuidagi eriti raske on – ja sel aastal ka neil, kes muidu väga depressiivsed ei ole. Nii et ma näen kõrvalt ikka ja jälle, kuidas ma võin ju oma aeruga vehkida, aga tegelikult saan ma ainult oodata, kuni nad jälle loomulikul viisil mulle lähemale hulbivad. Ja lisaks muidugi ka see, et ma võin neile kaasa tunda, ma võin neid toetada, nendega suhelda, aga samas ma näen kõrvalt, kuidas kogu ökosüsteem minu isiklikul saarel ikka täpselt sama moodi toimib: töö, kool, igapäevaelu. Kuni just minu “poolsaarel” ökokatastroofi pole, käib meil ikkagi elu omasoodu. Ja kuna mul on siiski mingi empaatiavõime olemas, on see kohati häiriv, kuigi ma mõistan, et tegelikult on see normaalne. Lõpuks, selleks päris lõpuks, tuleb ikkagi ainult iseendale silma vaadata. Mitte kellelegi teisele, siis pole enam kellegagi võistelda ega kedagi, kellega end võrrelda.