faith

Inimene on saar

Ja mitte natuke, vaid täielik saar. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub mulle, et empaatiavõime ja mõistmine ja kõik muu selline toimib ainult teatud piirini. Loogiline ka muidugi, kui inimesed päriselt täiesti mõistuspäraselt ja lisaks ka empaatiavõimeliselt toimiksid, ei mõtleks keegi, et “Hmm, maailmas on seitse miljardit inimest, sünnitaks ehk veel mõned juurde.” St me võime olla toredad ja abivalmis ja teistega arvestavad, aga enamasti ainult väiksemas plaanis. Või oma huvide piirini. Nagu üks mu lemmikõppejõududest on öelnud – inimene ei suuda kunagi reaalsust täiesti adekvaatselt tunnetada, sest tema mõistus ei kannataks seda välja. Kui inimene reaalsust liiga teravalt tajuma hakkab, lõpetab ta varem või hiljem valgete seintega ruumis, kus saab lakke vahtida ja elu üle järele mõelda. Lihtsam on, kui oled saar. Kui inimesel ERITI veab, moodustub temast ja tema lähedastest saarestik, kus on mõistmine ja ühtsustunne ja kus vahel teineteisest lähemale ja siis jälle tiba kaugemale triivitakse, aga alati siiski saarestikuks jäädakse.

Näidetega on lihtsam. Sain täna ühele koolitööle tagasisideks, et kasutan palju isiklikke näiteid ja tihti üldistamiseni ei jõuagi (lihtsalt öeldi nii, ilma positiivse või negatiivse toonita), mis on täiesti tõsi, mulle meeldib olukorda mingi näitega illustreerida ja järelduste tegemine teistele jätta. Lihtsalt näide annab mõtte paremini edasi, kui tundub, et sõnad küündimatuks jääda võivad.

Mul on üks sõber. Ta kaotas eelmisel aastal oma naise. Täiesti ootamatult, süda lihtsalt seiskus. Me kõik käisime matustel, me kõik avaldasime kaastunnet, me kõik lubasime olemas olla, kui midagi vaja on. Reaalsuses muidugi oli kõigil oma elu ja need, kes kaugemal elasid, said ainult nädalavahetustel külas käia. Need, kes sealkandis elasid, pidid ka oma pisikeste poolsaartega tegelema ja ei taha ju last purjus inimese juurde kaasa võtta. Ja purjus oli ta pärast seda kogu aeg. Ise teistele külla tulemast ta keeldus, ka siis, kui pakkusin, et jäägu nii kauaks, kui tahab. Teisedki pakkusid, aga ta ei tahtnud tulla ära kohast, kus kõik ümbritsev veel elu enne “seda” meenutas. Ja paari kuu pärast suri veel üks talle väga lähedane isik. Sõber tegi midagi Eesti mehele mitteomast, ta küsis abi – avalikult, valjusti ja korduvalt. Isegi Facebooki seinal. Aga kuigi teised üritasid talle lähemale aerutada, ta enda arvates abi siiski piisavalt ei saanud, sest see abi, mida tema ootas, oli temaga koos joomine. Just tema kodus ja mitte kuskil mujal. Ja just seda ta tol hetkel vajas, sest see oli tema valitud variant leinaga toimetulekuks. Just seda paljud inimesed vajavad. Aga me oleme saared, kui me ka üritame üksteisele lähemale aerutada ja teineteist emmata, lõppeb see lihtsalt kokkupõrkega.

Leinaga toimetulek on minu meelest üldse väga hea väljend. Kõik need leppimised ja ülesaamised jms, kehtivad siis, kui inimene on tugev või kui teise inimese lahkumine on ootuspärane. Aga kui noor elujõus inimene kaotab oma lähedase, on see just toimetulek. Selline inimene ootab, kuni on näha, kas südame sidekude üldse veel taastub või on lõplikult armkoega asendunud, kui meedikute slängi kasutada. Inimestel on niigi alati küsimused selle kohta, mis oleks võinud olla, kui… Kui oleks valitud teine eriala, kui oleks tol päeval kantud lipsu jne. Sellises olukorras on küsimus, mis oleks saanud, kui mu lähedane oleks ELUS, paratamatu ka 20 aastat hiljem. Kas me istuksime õhtuti koos aias, jooksime veini ja vaataksime päikeseloojangut? Või oleksime ammu lahus? See viimane variant ei tundu tavaliselt eriti tõenäoline, eriti kui edasise elu parimad pakkumised on jäänud tasemele “no see käib kah” või “parem ikka, kui mõnel teisel, mõned on täitsa näljas ja üksi”. Eriti kui neid edasisi valikuid tuhmistab võrdlus täiusliku illusiooniga, mida sellisel kujul tegelikult olemaski pole olnud, aga millega lihast ja luust inimesed edaspidi võistlema peavad, sest alati tekib küsimus, kas see uus on TALLE ligilähedanegi. Muidugi saavad inimesed ühel hetkel üle, aga see, kui suure osa nad oma südamest ära on andnud, on hoopis teine küsimus.

Aga mitte sugugi sellest ei tahtnud ma rääkida. Ka oma sõbrast ei tahtnud ma rääkida, ta saab vaikselt hakkama, on juba nõus inimestega välja tulema, on jälle aktiivne jne. Aga just veebruar on selline kuu, kus minu depressiivsematel sõpradel (ja kunstnike, kirjanike, lihtsalt humanitaaride hulgas on neid üsna palju) kuidagi eriti raske on – ja sel aastal ka neil, kes muidu väga depressiivsed ei ole. Nii et ma näen kõrvalt ikka ja jälle, kuidas ma võin ju oma aeruga vehkida, aga tegelikult saan ma ainult oodata, kuni nad jälle loomulikul viisil mulle lähemale hulbivad. Ja lisaks muidugi ka see, et ma võin neile kaasa tunda, ma võin neid toetada, nendega suhelda, aga samas ma näen kõrvalt, kuidas kogu ökosüsteem minu isiklikul saarel ikka täpselt sama moodi toimib: töö, kool, igapäevaelu. Kuni just minu “poolsaarel” ökokatastroofi pole, käib meil ikkagi elu omasoodu. Ja kuna mul on siiski mingi empaatiavõime olemas, on see kohati häiriv, kuigi ma mõistan, et tegelikult on see normaalne. Lõpuks, selleks päris lõpuks, tuleb ikkagi ainult iseendale silma vaadata. Mitte kellelegi teisele, siis pole enam kellegagi võistelda ega kedagi, kellega end võrrelda.

18 kommentaari “Inimene on saar

  1. Inimesi saab abistada ainult sellega, et ise “elus” olla.

    Näiteks laste jaoks pole halb mitte see, kui nende vanemad “rikuvad ühiskonna reegleid” või joovad, vaid hoopis see, kui ema-isa on tuimad tööle-koju-magama juhmardid. Sellel lapsel pole elamiseks vanemate poolt mingit inspiratsiooni ning ta hakkab seda otsima tänavalt (ja pudelist).

    Mind isiklikult on Rents küll palju aidanud. Teadmine, et Eestis siiski on inimesi, kes mõtlevad päris oma mõtteid ning ütlevad need ka välja on vägagi eluisu tekitav droog.

    Eks selle su sõbra juurde ei läinud need tuttavad sellepärast, et tundsid sisimas – nemad pole õiged inimesed temas eluisu tekitama. Ja õige ka. Vägisi selline asi ei õnnestu. Ta ise (või Saatus) peab seda otsima ja uue asja sisse kukkuma.

    Või läbi kukkuma. Aga aidata selles mõttes, nagu “normaalsed” inimesed silmas peavad, sedasi ei saa.

  2. Njaa, leinatöö on ka kuradima karm asi. Kuigi üldiselt üle kolme kuu ei tohiks see kesta, on ka neid kes alles 10-20 aasta (!) pärast leiavad, et töö on ikkagi tegemata ja otsivad abi – heal juhul. Halval juhul tehakse nägu edasi … nägu et kõik on korras ja saadakse hakkama.

    Isiklikust kogemusest soovitan ka spetsialisti juurest läbi käia – on Tallinnaski asjalikke terapeute ja psühholooge. Põhilne, et saaks isikliku rahu lahkunuga tehtud – et ei jääks midagi sisse urgitsema. Ja siin võibki abi olla proffesionaalist kes suudab vähemalt õiges suunas küsimusi esitada, et sisemaailmast ja suhtest kadunuga parem pilt tekiks.
    Ja ikkagi pole see mitte kala, vaid õnge ulatamine.

    Hiljuti oli mul praktikavestlus. Ning kuna praks ise seisneb noorte leinatöö abistamises, siis vestlus tähendas peamiselt ikkagi vanade haavade surkimist ja uurimist – noh et näha kui hästi ma teiste abistamisega hakkama saan. Ja ega ei saa öelda et sealt haavade alt oleks midagi tulnud… .. ainus mida ma veel leinan on umbes pool elu poolelamist (debor), mis esialgsest juhtumist põhjustatud. Ja vat seda ma tõesti ei soovita.

  3. Huvitav ajastus jah, minagi puutusin just hiljuti selle teemaga kokku ja täpselt samamoodi oleks nagu süümekad, et rohkem teist inimest ei aita, kuigi teistpidi saan aru, et ma ei saagi teda tegelikult kuidagi aidata.

  4. See post on ka minu jaoks väga täkkesse. V-o tõesti mingi veebruarikammaijaa? Sest ka mul hakkavad inimesed ümbert juppideks lagunema ja ma olen end suht sitasti tundud arusaamise järel, et ma tahan teist inimest “aidata” ikkagi ainult seni, kuni see mulle endale ka kuidagi tore on.
    Ja kui ma ise olen väsinud ja omade asjadega … mitte puntras, aga nad tahavad ikkagi tööd ja tähelepanu, eks ole, siis on jamataluvus ka madalam ja tore olemine lakkab kergemini ja nõme olemine tuleb peale nagu kosk.
    Kui mõne inimesega koos olla enam üldse ei meeldi, siis ma istungi oma saarel ja pudeleid rannalt ei korja ka üles, et äkki on teade sees.
    Aga ega see ei tähenda, et süütunnet poleks.

    Kolmandast küljest, eile jälle ühe tüübiga oli tore peale pikka aega. Küll mul oli hea meel =)

  5. Inimene on saar… ilus poeetiline väljendusviis. Mina kirjeldaksin oma viimaste päevade kogemust pigem nii, et inimesed on imelikud ja mina olen tulnukas. Ühisosa tundub olevat ainult aimatav. Ja – ma ei suuda kellegi abi vastu võtta, sest kokkupuutepunkte ei suuda leida. Üksi ja imelik olen. Tõenäoliselt läheb see mööda.

  6. See oli muide mitte lihtsalt õigesti, vaid ka väga ilusti kirjutatud postitus.
    Ja nii ta on, ma olen oma saarel hetkel. On inimesi, kes on siin koos minuga. Aga neid ei mahu väga palju ja ma väga trügimist ei taha.

  7. Ka saared mõjutavad üksteist, näiteks ujub sinu saarelt mõni kookospähkel teisele saarele, ajab seal juured liiva ja läheb kasvama. Või neelab mõni suurem saar kõik idast tulevad vihmapilved ja jätab allatuult asuvad saarekesed kuivale. Ja sinu aeruga vehkimine võib käima lükata hoovuse, mis vormib teise saare randa varjulise merekoopa või õdusa abaja.
    Tulemusi lihtsalt alati kohe ei näe. Mõnikord võtab ikka väga kaua, enne kui tulemusi näed. See ei tähenda, et võiks aerud nurka visata.
    Muide, teismelisi kasvatades tekib mingil hetkel just see periood – räägi nagu seinale. Sein ei reageeri. Isegi mitte siis, kui sa juhtme seinast välja tõmbad, netijuhtme, näiteks. Sein paneb oma näo lukku ja heidab voodisse pikali.
    Aga… mõned kuud või aastad hiljem avastad sa, et see, mida sa nii lootusetult talle selgeks teha üritasid, on talle siiski selgeks saanud. Kas tänu sinule või sinust hoolimata – aga on.
    See tähendab, et ei tohi loobuda üritamast, isegi, kui tagasisidet justkui ei olekski.

    1. Nojah, nagu ma ütlesin, ei ole ainult saared, on ka saarestikud ja on poolsaared, ehk siis need eriti lähedased, kellega ühisosa suurem on. Ei ole see elu päris lootusetu. 😀

  8. Tektooniliselt aktiivsetes saarte ümberkujunemise tsoonides on endal eluohtlik aerudega vehkida – tsunami võib kaasa viia. Ja voolava magma kõrval ei pane seda vehkimist keegi nagunii tähele. Vbl hiljem meenub, et keegi seal vulkaani taga oli ja peaks vaatama, mis värk tal toimus. Aga vbl ei meenu ka.

    Nii et selline vehkimine on peamiselt vehkija enda jaoks. Ja seda on muidugi vehkijal raske tuvastada, mis hetkest tulemäe otsas istuja aduma hakkab, et keegi teda päästa püüab. Igaks juhuks tasub ikka üritada, kuid ei tasu väga välja teha, kui seda ei märgata ning lendavate kivide ja hiidlainete eest võiks ise püüda hoiduda, kui sellevastast kindlustust ei ole. Helikopteriga õkva laskumimine ei ole aga eriti nutikas. 😀

    Ja kui saar ikka täiega õhku lendab, siis üks aerutav Rents ei saa sinna midagi parata. Isegi hulluarstil on raske midagi ette võtta.

    * Ma pakun, et see veebruar ei olnud midagi ebatavalist. Mul on hüpotees, et elusitt on nagu energia, mis ei kao ega teki, vaid ainult muutub ühest liigist teiseks ja liigub ühelt kehalt teisele. Vbl su tuttavatele sattus sedapuhku rohkem või oli väljast paremini nähtavate elusita liikidega tegemist.

  9. Ma mõtlen jälle, mis mul viga on, kui südamliku ja hingemineva postituse peale olid mul siiski kaks esimest mõtet 1) see, mis ma kuskilt loodusajakirjast lugesin, et kalad jm mereelukad mõjutavad oluliselt hoovusi; ja 2) Polüneesia asustamise ajalugu.

  10. Lein on hingeline haigus. Peab püüdma oma elu edasi elada võimalikult endistviisi. Unustada pole vaja, sest seda ei saagi teha.

  11. Z: “…leinatöö on ka kuradima karm asi. Kuigi üldiselt üle kolme kuu ei tohiks see kesta” – nagu päriselt või? 3 kuuga peaks lein üle minema? 3 kuud peale kalli inimese surma rehmad käega ja elad edasi nagu varemgi? eriti tugev siis. mul läks üle kolme aasta, et ema surmast nö üle saada (st ei hakanud enam iga kord nutma, kui tema peale mõtlesin v keegi temast rääkis). abi ei otsinud, keegi pakkuma ei tulnud. saarestik lagunes laiali ja siiani ulbib mõni saar ulgumerel. aidata ei osanud, sest endal oli liiga valus. vbl oleks abi korral armkude kiiremini tekkinud…Eestis pole veel väga kombeks v üldlevind minna terapeudi vm tegelase jutule. hea shrink on kallis ka.

    1. Ideeliselt peaks see olema 3 kuud, kuigi ma usun et see oleneb kangesti kui lähedane inimene oli. No ja mul läks enda leinaga, enne kui päris korda sai u 13 aastat 😛

      Eks see shrinkide olukord ja kombestik parane

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.