Blogikadedus

Mul on esimese maailma probleemid, sedapuhku blogikadedus, kuigi ma ei tea, kas see just kõige õigem sõna on. Nimelt tuli mu ilusate inimeste blogisse uus autor, ilma et ma üldse teda otsinudki oleks. Kuna tegu on noore (mees-)kirjanikuga, kes vabal ajal miniseelikus ja kõrgetel kontsadel iseendast pilte teha (ja teha lasta) armastab, tundub, et tegu on tolle konkreetse blogi jaoks lausa suurepärase autoriga. Sõna “kirjanik” nimelt jätab naiivsematele inimestele mulje, et ilmselt on siiski tegu inimesega, kes kirjutada oskab. Mul pole tegelikult õrna aimugi, kas tema oskab või mitte, sest ma loen tänapäevast Eesti kirjandust üsna vähe ja kuna ta kuskil kõva häälega ütles, et ta on kirjanik, sest talle meeldib kirjutada, aga see ei tähenda sugugi, et talle teiste inimeste kirjutatut lugeda meeldiks, pole tekkinud ka metsikult suurt tungi raamatukokku minna. Blogis kirjutab ta üsna sidusat teksti, nii et ehk teen talle siiski liiga, mine võta kinni.

No ja seksikad kingad mehe jalas jätavad ometigi mulje, et ju ta ikka moest üht-teist teab. Ma ise oleksin muidugi Eddie Izzardit eelistanud, sest tal on hea huumorimeel ja ta ei riietu kunagi labaselt, aga no vaesel ajal ei ole valida. Ja Mikk ei kirjuta tegelikult sugugi halvasti, tema intervjuu Fideelia-Signega oli väga lahe (see oli muidugi tiimitöö, nii küsimused kui vastused olid täitsa okeid) ja tema postitus Sasha Grayst meeldis mulle suisa väga. Lihtsalt mul on varem ka seal blogis alati kaasautoreid olnud ja see on esimene kord, kui ma tunnen end kuidagi ebamugavalt, sest ta on nii mehelik. Ja jah, ma saan aru, et see ei ole just esimene sõna, mis kontsadel mehega seostub, aga uskuge mind, Mikk on nii mehelik poiss, et oleks ilmselt seda ka roosades bikiinides. Tema postitused on väga kategoorilised ja konkreetsed, neid on palju ja need on sellised, et kohati on eelteadmiseta lugejal üsna raske aru saada, kas ta teeb nalja või räägib surmtõsiselt. Mina saan muidugi aru, ma ju tunnen teda, aga teised ilmselt ei saa. Ja siis ma tunnen, et see lükkab blogi üldise kontseptsiooni paigast ära ja ma peaksin ise ka midagi kirjutama, et näidata, et see, et tema minu meie blogis laamendab, ei tähenda, et need minu mõtted oleksid, mul on siiski oma identiteet ja oma seisukohad.

See viimane ongi vist ka põhjuseks, miks ma iial ei tahaks I&I või Pumppüssi-pere kombel kellegagi PÄRIS blogi kahepeale pidada, see tekitab lugeja jaoks kohe tunde, nagu olekski neil autoritel üks olemus. Kui viimatimainitud blogis on autorid tegelikult selgelt eristatavad isiksused, siis just Nende, Keda Ei Tohi Nimetada lapse-eelses blogis (uut pole ma eriti lugenud) oli isegi kirjastiil täpselt selline, et kunagi ei saanud aru, kumb see siis tegelikult postituse teinud on. Nii et ühisblogis on oluline, et autorite eraldiseisev identiteet säiliks, aga samas peaks nende koostöö moodustama mingi mõttelise terviku – mis kasvõi Kirjutajate Kommuunis või mängublogis alles on, kuigi kõigil on erinevad maitse-eelistused ja mängublogis minnakse “valede eelistustega” inimestega üsna karvupidi kokku. Rääkimata kõigi mängurite universaalsest reeglist, mille kohaselt kõik sinust kehvemad on N00B-id ja kõik sinust paremad on nolifer’id. Aga ilublogis on esimese hooga tunne, et kõik on paigast löödud. Ise kirjutada ei viitsi, aga teisega kadetseb. 😀 Kuigi tglt tundub mulle, et ta postitused lähevad vist siiski järk-järgult paremaks, tonaalsus muutub sobivamaks jne, kuigi ma talle mitte mingit tagasisidet andnud pole ja ütlesin kohe alguses, et tee seal, mis vähegi tahad.

Aga sellise särgi lasen endale ka varsti teha, lahedamatel juba on. Siis hea selga panna mõnele üritusele, kus blogijate kontsentratsioon keskmisest suurem on.