Liis Lass devalveerib jälle hariduse väärtust

Lugesin täna Buduaarist intervjuud Liis Lassiga (ei, ma ei ole selle püsilugeja, aga mul on kirjasaatjad teatavasti üle maa ja üks neist saatis lingi) – esiteks võttis silmad valutama ja teiseks pani aju huugama. No inimene täiesti siiralt soovitab, et kui sa pärast keskkooli üldse ei tea, mida sa teha tahad, siis ära aastat rändamiseks vabaks küll võta, mine õpi mingit suvalist asja. Esiteks tundub, et ta unustab, et enamusel ei ole endast kümme aastat vanemaid mehi või rikkaid äiapapasid, kes need õpingud kinni maksaksid, kui inimesed niimoodi tiba ühte ja tiba teist asja õpivad, kuni selgub, mis tegelikult huvitab. Teiseks on Liisu unustanud, et ta selles samas intervjuus rõhutas reisimise olulisust. Kuigi ehk ta mõtlebki, et need, kes ei tea, mida õppida, võiksid ükskõik mida õppida, peaasi, et välismaal, küll mees maksab. Aga aastat ei tasu vabaks võtta, muidu lõppeb see “planeerimatu laste tegemise või mõne muu õnnetusega”.

Lisaks, ma tahaksin teada, kust võtavad ajakirjanikud alati väite, et mingid pifid õpivad väga mainekates või antud juhul koguni “ülemaailmselt tunnustatud” ülikoolides? Sest nad ise ütlevad nii? Liis näiteks õpib koolis, mille nimi on Nagoya University of Commerce and Business – mida ei tasu segi ajada Nagoya Universityga, mis on tõesti äärmiselt mainekas kool, Topuniversities ütleb, et maailmas suisa 80. kohal. Nagoya University of Commerce and Business pole aga sinna nimekirja üldse mahtunud (mingi netivõrdluse põhjal on see maailmas 3655. kohal – võrdluseks, et TÜ on 500-550 ja 2011 pääses koguni parima 400 hulka) ja erinevalt Nagoya Universityst on tegu erakooliga. Jah, erakooli võib muidugi ka konkurents olla, aga arvestades nende kvaliteedivahet, võib igaüks selle konkurentsi kohta omad järedused teha. Kusjuures ma ei tahaks uskuda, et Lass ise väidab, et see väga mainekas kool on – ütleb ta ju intervjuuski ausalt, et kui ta õppida tahaks, loeks ta kodus õpikuid, ülikoolis on ta ikka tutvusi otsimas. Nii et ilmselt on need siiski ajakirjanikud, kes tunnevad alati vajadust rõhutada, kui STAAR ja kui MAINEKAS mingi asi on, ilma et enne natukenegi uuriks, kuidas siis asjad on.

Zotov “Mõrvad põrgus”

Mõni raamat kohe tahab, et teda loetaks, vägisi surub end sulle kaasa. Ja mitte ainult selle pärast, et mul on alati raske raamatupoest midagi ostmata (olgem ausad, tegelikult “ainult üht-kaht asja ostes”) lahkuda. Taavil oli hiljuti sünna, nii et käppisin raamatupoes üht ja teist ja jäin lõpuks selle juures pidama. Mõte sellest, kuidas Versace põrgus riidevabrikus päevast päeva meeste trussikuid õmbleb, tundus päris naljakas, nii et ostetud see sai. Enne kinkimist lugesin muidugi kolmandiku läbi ja ei saa öelda, et see otseselt naljakas oleks – seda ei reklaamitagi niivõrd huumorina, vaid pigem satiirina. Ja satiir oli päris mõnus ja tabav. Nii see aga olekski jäänud, sest maailma kõige paeluvam romaan see minu jaoks küll ei olnud – kuni tulin tööle ja avastasin, et täpselt sama raamat on puhkeruumi laual. Minu suuri silmi nähes selgitas Liisa, et ta olevat selle endale ostnud, aga võib selle vabalt paariks päevaks siia jätta. See tundus nii saatuse sõrm olevat, et lugesin selle muidugi läbi (pealegi, mis oleks alternatiiv – töö juures kodutöid teha?).

Point siis selles, et ühel päeval selgub, et juutide hooldekodus köögitöölisena töötav Hitler on tapetud – kuigi teoreetiliselt ei tohiks põrgus suremine võimalik olla. Nii et tegu on eelkõige detektiivromaaniga, kus esinevad küll ka teised rahvused ja kasutatakse palju erinevaid stereotüüpe, aga kogu õhustik on ikkagi tuntavalt venepärane. Rääkimata pidevast tögamisest sel teemal, et ega põrgul ja Moskval suurt vahet ei ole.

Guugeldasin veits autorit ka – Zootov on pseudonüüm ja siiani on autor avaldanud kolm romaani, ilma et keegi oleks suutnud saladuseloori kergitada. Ega ma ei tea ka, kas keegi on väga üritanud, aga kuna ta hetkel Venemaal äärmiselt popp autor on, siis ilmselt küll. Põrgu ja teispoolsuse teemaga talle mängida meeldib, sest teine raamat, mille ma leidsin, on “Apocalypse Welcome“, mis mängib samuti maailmalõputeemadega. Kolmandaks on “Republic night” (pealkirjad on inglisekeelsed selle pärast, et ma netis neid originaalkujul ei leidnud [okei, üks oli “Aпокалипсис: Welcome”], nii saab mingitki aimu, millega tegu on), mis räägib vampiirist, keda tappa tahetakse. Neid saab mõlemat siit vaadata ja soovi korral ka ca 15 doltsi eest tellida.

Ei saa öelda, et see raamat oleks tekitanud minus suure tahtmise hakata Venemaalt ta venekeelseid raamatuid tellima ja selle nimel oma vene keele oskust värskendada. Samuti ei saa öelda, et venelaste kõikeläbiv pisut misantroopne stiil ilmtingimata mu lemmik oleks (kuigi siin oli osatud seda meeldivalt positiivsusega vürtsitada, kohati lausa Svejki stiilis*). Aga tegu oli täiesti nauditava ja huvitava lugemisega, nii et neile, kes tänapäevasest vene kirjandusest rohkem teada tahaksid, võin soovitada küll.

Pildil on raamatuga pistmist nii palju, et selle autoriks on üks teine Zotov, Vladimir Zotov.

* Huvitav, kui palju oli neid, kes selle koha peal mõtlesid, et täitsa loll, peab Svejki vene kirjanduseks?