Lugesin täna Buduaarist intervjuud Liis Lassiga (ei, ma ei ole selle püsilugeja, aga mul on kirjasaatjad teatavasti üle maa ja üks neist saatis lingi) – esiteks võttis silmad valutama ja teiseks pani aju huugama. No inimene täiesti siiralt soovitab, et kui sa pärast keskkooli üldse ei tea, mida sa teha tahad, siis ära aastat rändamiseks vabaks küll võta, mine õpi mingit suvalist asja. Esiteks tundub, et ta unustab, et enamusel ei ole endast kümme aastat vanemaid mehi või rikkaid äiapapasid, kes need õpingud kinni maksaksid, kui inimesed niimoodi tiba ühte ja tiba teist asja õpivad, kuni selgub, mis tegelikult huvitab. Teiseks on Liisu unustanud, et ta selles samas intervjuus rõhutas reisimise olulisust. Kuigi ehk ta mõtlebki, et need, kes ei tea, mida õppida, võiksid ükskõik mida õppida, peaasi, et välismaal, küll mees maksab. Aga aastat ei tasu vabaks võtta, muidu lõppeb see “planeerimatu laste tegemise või mõne muu õnnetusega”.
Lisaks, ma tahaksin teada, kust võtavad ajakirjanikud alati väite, et mingid pifid õpivad väga mainekates või antud juhul koguni “ülemaailmselt tunnustatud” ülikoolides? Sest nad ise ütlevad nii? Liis näiteks õpib koolis, mille nimi on Nagoya University of Commerce and Business – mida ei tasu segi ajada Nagoya Universityga, mis on tõesti äärmiselt mainekas kool, Topuniversities ütleb, et maailmas suisa 80. kohal. Nagoya University of Commerce and Business pole aga sinna nimekirja üldse mahtunud (mingi netivõrdluse põhjal on see maailmas 3655. kohal – võrdluseks, et TÜ on 500-550 ja 2011 pääses koguni parima 400 hulka) ja erinevalt Nagoya Universityst on tegu erakooliga. Jah, erakooli võib muidugi ka konkurents olla, aga arvestades nende kvaliteedivahet, võib igaüks selle konkurentsi kohta omad järedused teha. Kusjuures ma ei tahaks uskuda, et Lass ise väidab, et see väga mainekas kool on – ütleb ta ju intervjuuski ausalt, et kui ta õppida tahaks, loeks ta kodus õpikuid, ülikoolis on ta ikka tutvusi otsimas. Nii et ilmselt on need siiski ajakirjanikud, kes tunnevad alati vajadust rõhutada, kui STAAR ja kui MAINEKAS mingi asi on, ilma et enne natukenegi uuriks, kuidas siis asjad on.
Pärdikute päevaraamat 
No selleks ei pea tegelikult ausalt öeldes mehele minema, et leiduks keegi, kes koolist läbi aitaks – 18-aastased elavad enamasti veel vanemate juures ja kui ikka pea ei võta, mida võiks õppima minna või mis üldse huvitab, siis niisama aasta tühja onada seda teadmist ei too, siis võibki õppima minna midagi, mis on kodu lähedal ja jätkata vanemate juures elamist. Nii et selles osas sul on liialduslik hüperbool nagu alati, mitte ainult litsid ei saa kellegi toetust oma keha prostitueerides, vaid paljudel toetab ka perekond. Sa justkui unustad selle. Enamikes Eesti linnades elades saab midagi õppida ilma kodust välja kolimata. Ja aasta ülikoolis, rak. kõrgharidust omandades või kutsekas käies ei võta hilisemat tasuta baka võimalust ära, küll aga võib täiesti uue perspektiivi avada.
Mida sa siis soovitad teha inimesele, kes peale keska lõppu midagi teha ei oska edasi, Maximasse tööle minna? Postiljoniks? Kerjusmungana ümber maailma hääletada?
Anna andeks, aga seekord ma ei liialda – need noored jobud, kes tulevad ülikooli selle pärast, et “midagi peaks ju õppima, ise ka ei tea, mida”, rikuvad seal ka normaalsete inimeste elu. Õppejõud peab tainaga tegelemisele aega raiskama ja asjast huvitatute jaoks jääb vähem aega jne. Kui mingeid eesmärke ei ole, võiks kasvõi Austraalias kurke kasvatada aasta aega, saaks elukogemustki. Või muidugi, võib ka vahepeal tööstuskoolis tisleriks õppida, ka kasulik. Lihtsalt ei ole mõtet kuskil enda ja teiste aega raisata. Ja vahet pole, kas kasutada sõna “sponsor”, “vanemad” või “metseen”, ühtviisi lits ollakse tegelikult ikka, st kelle käsi sind toidab, selle laulu laulad. Või kui ei laula, pead uut kätt otsima, selles mõttes on litsil veidi kergem, uut meest on lihtsam leida, kui uusi vanemaid.
Kui inimene midagi teha ei oska, soovitan ma teha tal ükskõik mida sinu soovitatud variantidest (kuigi ma ei saa aru, miks ei võiks ümber maailma hääletada vahepeal töötades, ei peakski kerjama), ikka parem, kui süüdimatult kellegi kulul oleskleda. Või sa arvad tõsimeeli, et kui elad nagunii kellegagi koos, on normaalne tema toitu süüa, lasta tal elektri- ja muid arveid maksta jne, kuni “kujunev inimesehakatis” välja mõtleb, mida ta TEGELIKULT teha tahab?
Aa, no vabandust, ma ei teadnud, et see, et inimene lihtsalt ei tea, mida ta teha tahab elu lõpuni, automaatselt välistab selle, et tegu võib üldjoontes olla ülikoolis hästi hakkamasaava inimesega, kelle keskmine hinne alla 4,0 ei vaju ja kes saab suurepäraselt hakkama.
Eks ma siis tean, et ma hoian oma taina-presence’i sinust, normaalsest inimest, edaspidi kaugemale, ei maksa ju õhku rikkuda. Normaalsel inimesel, siis.
A kui ma 24 aastaselt saaksin ette näidata ainult keskhariduse ja Austraalia kurginoppimiskogemuse, siis ma arvan, et mul oleks enda pihta häbi ja tõenäoliselt oleksin ma võrreldes praegusega märksa tainam. Parem siis juba ülikoolis teadmisi koguda, mis sest, et ilma Scrati kombel Ülima Tõruni jooksmata.
Mina ei taha kurke noppida ega rekkajuhtidel kiirnuudlipaki eest kintsu katsuda lasta (kui pole raha ülikooli ega millegi jaoks, siis 100 euroga ümber maailma reisivad vähesed), ma tahan õppida ja ennast arendada, mul pole lihtsalt säravat elueesmärki.
Soovitan sul oma põhimõtted nats üle vaadata, see, et inimene ei tea, mida ta tahab, ei tee temast veel automaatselt tainast ja rumalat inimest.
Igasugust nõmedust peab täna ka netist lugema.
Noh, mina olen alati teadnud, et ma tahan kunstnikuks saada, aga pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist läksin ikkagi Liisi kirjeldatud allakäigutrepist kelguga sõitma. Mitte just pidutsema, aga lapsed, regulaarne palgatöö ja muu õnnetus.
Hiljem torkis ema mind, et “mine omanda mingi kõrgharidus”, sest Tartu Kunstikas seda va kõrgharidust ei andnud ju. Aga kõrghariduse paber on ju oluline. Lõpuks, keskealisena ja keskmise madalapalgalise riigiametnikuna (keskmine palk on UNISTUS, mille poole püüelda) ja täiesti keskmise kahelapselise üksikemana ma siiski murdusin ja läksingi õppima seda eriala, kuhu täiendav vastuvõtt välja kuulutati. Ma ei tea kas maailm sest paremaks sai, aga mul endal on küll mõned aastad stressirohke ja lõbus olnud.
Sitt, noh, oletatavasti saavad mu väljavaated tööturul keskmise palga poole liikuda pärast paberi omandamist tõesti varasemast paremad olema, aga…
kas ma siis oleks ilma selle paberita kuidagi oluliselt rumalam ja halvem ja vähem oma arvamust avaldama või omama õigustatud inimene, kui mõnigi doktoripaberitega snoob?
Ma arvan, et me peame sinuga kuskile nurga taha minema häbenema, pole me gunzdnikud ega elugunzdnikud ega ei teadnud me 12 aastaselt oma doktoritöö teemat. Sellised tainad ei peaks normaalsete inimeste lähedal üldse viibima.
Kusjuures ma võin isegi oma doktoritöö teema praegu paika panna, küsimus on – mida see minu elus muudab? Ei sittagi. Keskmist palka ei hakka ma niikuinii elus saama.
Aga kui õppima minnakse pelga paberi pärast, siis see tõesti devalveerib hariduse. Ent samas – annab tööd neile, kellele vanemad raha ei anna ja südametunnistus ei sega:
http://www.postimees.ee/761604/korgkoolidele-teevad-muret-raha-eest-loputoid-kirjutavad-variautorid/
No mina olen mitme erialavahetusega enamvähem jõudnud sinna, kus mulle meeldib olla, st. ülikooli minnes tunnen asja vastu piisavalt omaalgatuslikku huvi ja pole kahju rahast, mida ma selle alla panen. Järgmine aasta lõpetan, kui Nuggan jõudu annab. Aga no puhtalt asjaolu, et ma alguses õppisin bioloogiat, siis aasia kultuurilugu ja nüüd kultuuriteooriat, tähendab ju, et ma olen räme tainas kelle peale õppejõud oma aega raiskavad ja elitaarne normaalsete inimeste seltskond Rentsiga eesotsas kannatab minu tõttu rämedalt.
Ma küll ei tea, enda meelest on ülikoolis tore, lihtne ja ei jää suurt midagi segaseks (peale Lotmani visioonide sokukisast & inimliha tükkide lendamisest).
Huvitav, palju liislassid keskmise essee eest ka maksma nõustuksid?
Need, kes on aastaks ajaks kuhugi vabatahtlikuks läinud, on seda asja väga kiitnud. ühest küljest ikkagi teed midagi kasulikku ja ilmselt natuke mitmekülgsemat tööd kui Maximas. Teisest küljest on ülalpidamine olemas ja jõuab natuke järele mõelda, mida õieti tahaks õppida.
Minu jaoks muidugi võõras mure, ma teadsin kuueteistkümneselt, mida ma tahan õppima minna, aga inimesed on erinevad.
Üks tuttav läks siis, kui ülikooli sisse ei saanud, huvipakkuvale erialale kutsekasse, omandas praktilise eriala, töötas sellel paar aastat. Kui majanduse fluktuatsioonide käigus töökoht ära kadus, proovis uuesti ülikooli astuda, samale erialale, kuhu alguses ei saanud – nüüd juba sai, ta ise ütleb, et hea ongi, et vahepeal sai kutsekas ja töö peal oldud, et tal poleks esimese korraga ülikoolist nii palju tolku olnudki.
Ja rändom eriala valikust (“peaasi, et sisse saaks”) negatiivne näide: inimene läks õppima oma teist eelistust, mille oli algusest peale kirja pannud teadmisega, et sinna saab kindlasti sisse, mitte sellepärast, et huvitanud oleks. Õppis paar aastat, hakkas eriala iga semestriga üha enam vihkama, jättis katki; proovis üht teist eriala, mille valis samuti pigem karjäärivõimaluste kui huvi järgi, jättis ka selle katki. Praeguseks on kõrgharidusele üldse käega löönud (mis iseenesest ei paista probleem olevat).
Nirti, tõmba veits hinge. Ma pole öelnud, et sina tainas oled. Ma mõtlen konkreetselt neid lõnguseid, kes lihtsalt ülikoolis tolknevad, sest seal peab mamma üleval. Nagu sina ütlesid, siis sina maksad oma ülikooli eest ise, siin on juba suur erinevus. Kui inimene tahab niisama loenguid kuulata, saab ta seda muideks ka täna tasuta teha, keegi ei aja ära, kui lähed ja Lotmani loengusse maha istud. Ja kui sinu jaoks igasugused kraadid olulised pole, siis miks sa end kurgikorjajatele nii teravalt vastandad? Mitmedki mu tuttavatest, kes selle tee on valinud, on reisitud aasta või kahega väga palju asjalikumaks muutunud, teavad nüüd, mida elult tahavad ja oskavad õigemaid valikuid teha. Vahel tuleb reaalne elukogemus ka kasuks.
Mulle ka meeldib koolis käia, aga vanematelt oleks häbi selle jaoks raha pumbata. Selle pärast ei ole see “saab ema juures edasi elada” minu jaoks pädev argument.
Vanemate käest hariduse omandamiseks oleks häbi raha küsida-paluda? Kas sa oma lapsed siis viskad tulevikus 18-aastaselt tänavale, et “minult enam ei sentigi!”? Oled sa selle ikka põhjalikult läbi mõelnud?
Muidugi on normaalne, et vanemad toetavad, aga minu meelest tuleks seal leida mõistlik piir, mitte nii, et aastate poolest ammu täisealiseks saanud titt käib kümme aastat erialalt erialale ja terve selle aja vanemad plekivad. Tean näiteks mitut inimest, kes on üle kuue aasta bakat teinud (eriala vahetamata), oleks ikka väga tobe, kui nad terve selle aja vanemate kulul oleksid elanud. Ehk siis kuskilt peaks minema mingi mõistlik piir. Minu vanemad ütlesid omal ajal, et tee oma valik ja nominaalajal toetame, aga õppemaksu ei maksa. Kui lähed tasulisse, siis selle lisaraha pead ise leidma. Minu meelest on see igati mõistlik ja sunnib varakult planeerima, kaua ülikoolis lõbutseda saab. Kui haridus oleks ainult tasuline, oleks jutt muidugi natuke teine, siis aitaks muidugi ka õppemaksu tasuda.
No aga need lõngused äkki teavad suurepäraselt, et nad tahavad saada näiteks… It-meesteks, ärijuhtideks, ma ei tea, vahepeal oli kirjandus popp igasuguse rahva seas, samuti hispaania/inglise keel. Võibolla tasuks selle “ei-tea-mis-tahab” asja nagu ära unustada ja lihtsalt keskenduda sellele, et dafuq ronivad ülikooli inimesed, kelle lugemus on 9 raamatut, 2 koomiksid ja 5 aastakäiku Cosmopolitani/FHM-i ja kes küsimuse peale, et “Ja mida me sellest järeldada võime?” lolli näoga ringi vahivad. See, kas inimesel on Ülim Tõru, mille poole joosta, või mitte, see ei mängi absoluutselt mitte mingisugust rolli. Ma olen ka näinud oma ala täielikke entusiaste, kes on lollimad kui saabas ja kelle sõnavõtte/esseid lugedes tekib tahtmine hüsteeriliselt naerda ja siis ennast silma pussitada.
See erialade vahetamine või “suvalise asja” õppimine on minu arvates selles mõttes täiesti hea või no, acceptable, mõte, et no ei ole keskast tulnud noortel aimu mida üks või teine aine tähendab või misasi see ülikool üldse täpselt on. Käib aastakese ühel erialal (mis ikka pealiskaudsegi huvi järgi valitud), siis võibolla teisel, lõpuks leiab enda jaoks kolmanda ja lõpetab selle suure huviga. Ja enamikku inimesi ikka perekond toetab õpingute ajal, keda rohkem, keda vähem, neid on vähe, kes 18 aastaselt kodust välja visatakse ja öeldakse, et rohkem sa meid ei huvita, baibai.
Kuskil kurke noppides või kanu rookides ei tule inimesele selget arusaama, et ülikoolis tahab ta just seda õppida või et talle ülikool tegelikult üldse ei sobi, sobiks hoopis midagi füüsilisemat-praktilisemat. Siis on lihtsalt 1-2 aastat vanem inimene, kellel on õpiharjumus juba lahtuma hakanud ja kes IKKA ei tea mida ta tahab või kuidas see täpselt välja peaks nägema.
No teoreetiliselt oleme me ju ühe laine peal, selles mõttes, et põhimõtteliselt olen mina ka ühelt erialalt teisele liikunud. Hakkasin õppima kirjandust, siis sain aru, et etnoloogia on maru huvitav ja kuna minu õnneks on TÜ-s etnoloogia folkloristikaga seotud, sain ka sisse astuda (otse etnoloogiasse poleks saanud, aga folkloristikasse oli tollal võimalik ka kirjanduses spetsialiseeruda). Nii et põhimõtteliselt on mu etapid olnud kirjandus-folkloristika-etnoloogia, kuigi viimasel kahel on nagunii osa õppekavast ühine ja mul mõlema ained tehtud. Aga selles mõttes ma nõustun täiesti, et ülikoolis õppides, teaduslikke artikleid lugedes, erinevaid aineid võttes jne saab inimene teada, mis teda huvitab ja oskab kurssi võtta. See aga eeldab seda, et inimesel alguses mingi huvi olemas oleks. Ükskõik mille vastu. Minu jaoks tähendas lõngus pigem inimest, kes tunnis facebookis istub ja vahepeal tukkuma jääb, mitte välimusepõhist määratlust. Ja kui inimene otsib oma elule õiget suunda Buduaarist, Liis Lassi intervjuust, arvan ma, et tal oleks ehk tõesti parem aasta aega tööl käia ja mõni raamat läbi lugeda, enne kui ülikooli astub.
Ja mina olen oma vanematele tänulik selle eest, et kasvasin üles teadmisega, et nad küll toetavad mind, aga õppemaksu ei kavatse kunagi maksma hakata, sest ma olen näinud inimesi, kes avalikult ütlevad, et ei viitsi pingutada, sest küll Mainorisse ikka sisse saab ja issi maksab. Just neid ma lõnguste all silmas peangi. Tööharjumus on oluline nii arbuusipõllul kui koolis.
Uhh… (*loeb oma haridustee sõrmedel kokku…*) Aastake semiootikat… aastake telekommunikatsiooni… paar aastat informaatikat… siis tööle ülikooli asemel… lõngus mis lõngus 😀
Sina oled nagunii lõngus, ka siis, kui CV-d näpuvahel pole.
Karvane lõngus veel pealegi ! Aga CV-sse oskan see-eest muljetavaldavaid sõnu kirjutada ! 😀
Ja see viimane on see oluline, aga kahjuks vist kaasasündinud oskus. 😀
Ent mul on sihuke riigile kulukas arvamus, et inimene võikski õppida filoloogiat, keemiat ja kehakultuuri või siis semiootikat, telekommunikatsiooni ja IT-d, sest muidu saab temast suure tõenäosusega ilgem parema silma arst, kes vasaku jala suurest varbast ei tea midagi.
Peaaegu kõik asjalikud semiootikud, keda ma tean, arvavad, et semiootikasse olekski mõtet minna alles siis, kui mingi kõrgharidus, kas või lõpetamata, juba all, sest mis märke sa ikka sorteerid, kui omas peas veel korralikku infokorpust ei ole.
Tean Liis Lassi isiklikult ja võin öelda, et ta on väga mõistlik ja arukas tüdruk. See, et igasugused Tartu etnoloogid ja koorijuhid ta kallal ilguvad on muidugi omaette näitaja. Paraku on see veebi raiskamine sest Liis ja tema bränd “Liis Lass” elavad juba ammu kahte täiesti eraldiseisvat elu. Tore muidugi, et targad, eetilised, haritud ja õigete põhimõtetega tartu erudiidid taaskord endi jaoks nii olulise teema on üles võtnud.
No anna andeks, aga mina kommenteerin ainult seda konkreetset intervjuud ja see jutt minu meelest on ka kommenteerimist väärt.
Vt pealkiri. Pluss näiteks morfie kommentaar, kus Lassi nimi on tehtud suisa ebaausa/lolli tudengi kohta käivaks mõisteks.
Pealkirjast ma ei tagane, see on juba mitmes kord, kui Lass ütleb asju, mis jätavad mulje, et ülikooli ainus kasutegur on sotsialiseerumisvõimalus (nagu seekordki), et sellest tulenevalt ei sõltu ülikooli tase mitte sellest, kui head teadustööd seal tehakse ja kui hästi teadmisi edasi antakse, vaid sellest, kui rikkad ja mõjuvõimsad inimesed seal käivad jne. Ta võib tore inimene olla, ta võib tark inimene olla, tema suhtumine kõrgharidusse on isegi mingis seltskonnas suhteliselt üldtunnustatud (olen oma ärimeestest tuttavate käest sama ideed korduvalt kuulnud, sõltumata sellest, kas nad ise on ülikoolis käinud või mitte), aga seekord ütles seda tema ja mina sellega ei nõustu.
Morgie vastutab oma sõnade eest muidugi ise, mina ei tea, kas ta peab Lassi lolliks või kadestab tema rinnapartiid.
kadestan, kadestan.
Alati võib ju ka olla, et lollid ajakirjanikud said Liisi mõttest valesti aru ja moonutasid selle ära. Ajakirjanike puhul jääb küll tihti mulje, et nende kõrgharidus on riigi raha raiskamine. Näiteks, kes kurat paneb selliseid pealkirju: Kõiv tuli tahtejõu abil august välja.
Taaslavastas Münchauseni loo? Sürr.
Nojah, ma lähtusin sellest, et kui nad jutumärke kasutavad, ehk siis on tõesti tegu tsitaadiga, aga sul on õigus, meie ajakirjanduse puhul ei saa selles vist kunagi kindel olla.
Esiteks, Morgie, mitte morfie. Veebis kirjutatakse inimese pseudonüüm alati nii, nagu ta seda ise kirjutab. Võlgned mulle vabanduse.
Teiseks, mina esindan ainult enda seisukohti ja vastutan oma väljaütlemiste eest ise. Võlgned Rentsile vabanduse.
Kolmandaks, kui “Kuslapit tegema” sai omakohtu mõistmise sünonüümiks, kas sa siis ka protestisid, et Kuslap on tegelikult rahulik ja mõnus vana, kes ei tee kärbselegi liiga?
Ricardo, mõtle pigem sellele, miks ilguvad etnoloogid ja koorijuhid just Liis Lassi kallal? Mõistlikke tüdrukuid on Eestis ometi veel, aga mõttetu tibi näidis-eksemplari mulje on endast loonud just sinu sõbranna.
Mitte et mul LL vastu (või poolt) midagi oleks. Aga ei saa loota, et inimesed teeksid vahet “päris inimese” ja tema brändi vahet, eriti kui see inimene kollases meedias hoogsalt intekaid annab.
Mulle see soovitus tegelikult meeldib. Mina ka soovitan, et kui inimesel on vähegi võimalust, siis mingu õppigu midagi. Ma olen suhteliselt veendunud, et keskkool tegelikult ei anna inimestele mingit ettekujutust selle kohta, mida ülikoolis õppida saab ja mis talle sobib. Mõni teab ise, mujalt, varem, aga ma arvan, et need on erandid.
Oleks minu teha, ma võtaks ka inimesed vastu hakatuseks ülikooli, annaks neile tuutori, kes vestleb nende huvialade teemal ja siis soovitab, kuidas aasta aega ülikoolis ringi vaadata ja siis alles paneks nad eriala valima. Pole minu leiutis ka, USA mainekad (ja tihti kõrge õppemaksuga) ülikoolid just seda kipuvad kasutama (ja lasevad isegi rohkem kui aasta ringi vaadata, aga neil on neli aastat bakat). Mina ülikooli astudes tõmbasin viie huvitava eriala vahel loosi, millisesse kahte paberid viia, lõpetasin pärast ka kaks, millest üks ei olnud nende kahe seas, kuhu algselt astusin ja doktorit teen tegelikult kolmandal erialal. Õppemaksust olen õnneks pääsenud, aga minu ajal oli see ilmselgelt lihtsam kui praegu. Mõnikord kahetsen kohati, et raha ei laenanud ja kuhugi nimekamasse ülikooli ei läinud, aga teisest küljest, olen lihtsalt aega rohkem kulutanud, aga arvan, et mõtlema olen ikka sama hästi õppinud.
Ja üldiselt ma eelistan haritud lõngust harimata lõngusele ja kui ta ka aasta pärast uttu tõmbab, siis ta teeb seda teadlikult ja mõni äkki saab aru ka, mis loom ülikool on ja miks see talle sobib või mitte. Äkki siis teinekord peab ka lugu seal toimuvast või näiteks saab aru, miks haridusministeeriumi ametnikul, kes otsustad doktoriõppekavade akrediteerimispoliitika üle, võiks kah doktorikraad olla. Või toetab õpetajate streiki, sest teab, kui palju õpetajad vaeva peavad nägema, et õpetajaks saada.
See on puhtalt kivi ülikooli kapsaaeda, kui ta inimesi õppima ei suuda õpetada ja need loengu ajal FB-s istuvad. Need, kellel endal on suur motivatsioon midagi teada saada, ei pruugi üleüldse ülikooli vajada, geeniused saavad väga hästi ise endaga hakkama. Aga mõned vajavad toetust ja soovitusi ja keskkonda, et oma intellektuaalseid võimeid arendada ja mõned alles keskkonnas saavad teada, et neil mingid märkimisväärsed võimed on.
Ma kavatsen oma hüpoteetiliste laste haridusteed finantsiliselt ja muidu toetada täpselt nii palju kui mul finants- ja muud jõudu on. Ja kui ülikool on tasuline, eks siis tuleb õppemaksuraha kuskilt leida.
Nojaa, kui meil oleks see võimalus, et “vaata aasta aega hästi laialt ülikoolis ringi”, oleks see minu meelest ka päris hea variant. Hetkel seda aga ei ole, nii et vähemalt pisikeses kolkakülas (aga teisi Eestis ju ei olegi) kasvanud noorele on ka ringirändamine päris heaks kooliks, mõni minestab pea ära, kui välismaal neegrit näeb ja üllatub, avastades, et oi, see oli ka normaalne inimene. Laiendab silmaringi. Ja tagasi tulles on lihtsam otsustada, mida valida. Kuigi eks mõlemal lähenemisel on omad head ja vead.
Mulle tundub, et sa fetišeerid seda ringirändamist pisut üle, pealegi – kui inimesel ei ole raha ega võimalusi ülikoolis käia, siis kust ta peaks ringirändamise raha võtma? Mitte kõik ei taha rekkajuhtidelt kiirnuudleid kerjata või bensukates pead pesta ja niimoodi pikka aega (aastaid?). Pealegi saab ringi rändamas-hääletamas käia ka suviti ja paljud seda ka teevad. Ülikooli kõrvalt. Ma ei tea muidugi, võibolla on hilisnovembris Poolas tee ääres lausvihmas näpp püsti rekkameest oodata mingi silmiavav ja valgustav kogemus, aga üldiselt Euroopas on kõige inimsõbralikum suvel reisida, Euroopast välja minnes on aga kohati päris karmid viisatasud.
Paar aastat tagasi lõi tuttav seljakotirändur kokku,et 5-6 kuud Aasias väga kasinalt ringi reisides kulub ikka vähemalt 30-40,000 krooni. Kelle väikeseks hoorakeseks (nagu sa kelleltki toetuse saajaid nimetad) siis see ringirändaja peaks hakkama? Või kuidas ringirändamise eest raha küsimine perekonnalt vähem alandav on kui ülikoolis käimine? Või toetad sa tõesti äärmuslikku “kerja, et elada” elustiili?
Bakakraad on üldhariduslik, keskkoolis õpetatakse tänapäeval ikka ülimat miinimumi, pooldan Oudekki mõtet, et parem haritud lõngus.
Ma ei fetišeeri ringirändamist, ma räägin sellest, et kui on valida, kas lihtsalt passida ülikoolis, kuigi eriala huvi ei paku, või siis käia selle asemel tööl/reisida/harida talus maad ja selle kõrvalt raamatuid lugeda, siis minu meelest on viimane normaalsem valik. Konkreetselt rändamine on siin teemas ainult selle pärast, et Lass ise ka seda mainis. St mulle pigem tundub, et teised fetišeerivad ülikooli üle, arvates, et kui eelistusteta loll sammaste vahel aasta aega ringi jõlgub, küll talle siis midagi ikka külge jääb – elu on näidanud, et pooled suudavad diplomi ka nii kätte saada, et pole arugi saada, et midagi sealt nakanud oleks. 😀
Et IGA TEINE bakadiplomi omanik on 3 aastat ülikoolis käinud nii, et ta pole selle aja jooksul arenenud mitte silpigi? Vt Rentsi kommentaar.
Sellisel juhul tuleb korgharidusreformile küll hoopis mitmehaalselt hosiannat laulda kui seeläbi laiskade ja lollide tudengite seas tõhus detsimeerimine toimuks.
Jah, tunnistan, SEE oli ilmselge liialdus ja liigne üldistamine. Aga imbekaid on meil piisavalt. Aga tegelikult tahaksin ma k.k.p.s.-i kommentaari peale aamen öelda, sest tõsi on see, et imbekas võib olla nii täielik lohe kui uskumatult innukas ja ka imbekast võib asja saada, nii et ilmselt võiks soovituseks olla pigem see, et las see laps teeb midagi, mida ta vähemalt mingigi innuga teeb. Aga kui mu enda laps täielik lohe oleks, siis ma vist tõesti ütleksin talle, et mine reisi ringi, et ei peaks ta laiska lõusta nägema. 😀 Tean tüüpi, kellele ema ostis ise üheotsapileti Austraaliasse, sest leidis, et poisist peab mees saama, ta ei oskavat vastutust võtta. Aastakese hiljem kolis ema järgi ja kasvatab nüüd seal laamasid (varem tegeles tõukoerandusega), nii et kõik on õnnelikud, reisimine kulus vist hoopis empsile (või talle ka) ära.
Ringi rànnata jòuab – vòib teha erasmuse ylikooli ajal, vòib ka nàiteks pàrast bakat vòtta aasta vabaks ja mòelda, mis edasi saab. Siis saab ringi rànnata veel nàiteks mòned kuud.. Olen vestelnud paljude oma lààne-Euroopa sòpradega, kes ylistavad kunagist Interraili programmi, kus noored said tòesti vàga odavalt rongiga sòites euroopas ringi vaadata ning niimoodi vàga palju juurde òppida. Selliseid programme ma toetaks praegu ka kahe kàega, aga ida-euroopasse tuleks kòigepealt raudtee ehitada, muidugi.
Aga òppejòu pilguga vaadatuna – mida pikem “auk” jààb inimestel akadeemilisse haridusse, seda raskem on neid pàrast jàlle reele saada, sest see akadeemiline òppimine on tegelikult yks kyllalt sptesiifiline tegevus ning nòuab teatud harjumuslikku rutiini. Mida vanem, seda raskem tekitada (ja mònel mònikord enam ei annagi). Juba seepàrast ma soovitan vòimalikult vàhe auke jàtta, kui vàhegi vòimalik on, endal lihtsam ja kasulikum.
Muidugi: kòik ei pea tegelema akadeemilise haridusega, kòik ei pea ylikooli minema ja reisimine on ka tore. Aga siin kàib jutt nendest, kes ei suuda otsustada, mida nad tegelikult tegema peaksid. Ja kui nad on otsustusvòimetud, siis àkki yks aasta struktuuristatud ruumi tuleb kasuks, seni kuni mòte kohale tuleb. Ja minu arvates “kui vàhegi saab, siis òppige edasi” ei ole kyll hariduse devalveerimine Lassi poolt. Pigem oleks see, kui ta ytleks, et “àrge te sinna ylikooli kyll minge, maailmas ringi uidates saab ise kòik sellesama kàtte”.
Nojah, ma mõtlen just niipidi, et mida rohkem otsustusvõimetuid sisse astub, seda rohkem otsustusvõimetuid diplomiga välja astub, mis minu jaoks viib diplomi väärtuse alla. Aga see on vist vaatenurga küsimus.
No sa eeldad, et otsustusvòimetu inimene ei ole ka òpivòimeline, aga mina ei eelda 🙂 Mina eeldan seda ka, et ylikool vòiks vaeva nàha selle nimel, et ka seda otsustusvòimet treenida.
Yldiselt, kui òpetada yhe aastakàigu esimest ja teist aastat ja siis juhendada/retsenseerida lòputòòd, uskumatu, aga kòik on kolme aastaga targemaks saanud. Mòni saab alles lòputòòga teada, et talle tegelikult ikka hullult see asi meeldib, millega ta tegeleb, aga hàà kui niigi làits.
Ei, ma ei eelda seda. Ma lihtsalt arvan, et kui on piisavalt andekaid inimesi, kes teavad, mida nad tahavad, ei peaks siis ülikool (ja kaugemas plaanis riik) raiskama aega tittede suurekskasvatamisele, kes seda ei tea.
sest andekad ja teadjad ei jää samal ajal võimalusest ilma (eeldades, et ülikool võtab vastu nii palju inimesi, keda ta suudab õpetada), mitteteadjad muutuvad teadjateks (ükskõik, kas siis andekusest või mitteandekusest) ja suudavad oma tulevikku paremini planeerida ja ühiskonnas kokkuvõttes õnnelikkus tõuseb 🙂 Lisaks veel natukene konkreetset infot kah jagatakse, ikka on meeldiv, kui satud baaris metallitöölistega demokraatiateooriatest vestlema 🙂
See kui ülikoolid võtavad vastu igaühe ja siis ei oma piisavalt õppejõude, et nendega tegelda, on ülikooli probleem. Mitte nende probleem, kes püüavad ülikooli sisse saada. Ülikoolid devalveerivad hariduse väärtust, kui inimesi ei õpeta, mitte liislassid, kes arvavad, et võiks pingutada õppimise nimel.
Aga praegu Eestis võetakse “igaühte” natukene sellepärast ka vastu, et keskharidus on küllalt stratifitseerunud ning soovitakse halvematest koolipiirkondadest andekatele inimestele kah õppimisvõimalust anda. Mis minu arvates on päris hea põhjus inimeste suurekskasvatamiseks.
Praktikas on see paratamatult ikka minu probleem ka, kui olen näiteks loengus, kus on 300 inimest (näide elust enesest, muide) ja ei kuule midagi, sest tagumises pingis õlut joovad inimesed lällavad. Oleks neid lällajaid tiba vähem, oleks tiba kergem. Okei, võime muidugi oletada, et kõik need “ei tea, mida ma tahan” poisid-tüdrukud istuvad tegelikult vait nagu illikukud ja ei ole kunagi nende lällajate hulgas (sest lällavad just need, kes tegelikult hirmsasti tahavad õppida), aga no ei tundu see eriti tõenäoline.
Räägitakse, et 1990ndate lõpus üks poiss, praeguseks õppejõuametisse jõudnud isand, seganud õlleses olekus hullult loengut ning küsinud muuhulgas, kuidas oli Nurmekund ladina keelas. Ta kuulus siis ka paariate klassi, kes oleksid pidanud enne Hiinamaal kartulivõtul ära käima, kui kuskile sisse astuvad? 😀
Ma arvan, et ta oleks ka pärast kartulivõttu ülikooli astunud ja õppejõuks saanud, aga ehk oleks teiste tüütamine ära jäänud. St ma saan aru, et isiklik areng on ilgelt tore asi, aga ma arvan, et see ei peaks käima teiste aja raiskamise hinnaga.
Sellega ma olen absoluutselt nòus, et niisama làllamine kisub hariduse kvaliteeti alla. Aga mis òppejòud see sihukene on, kes laseb seda teha? Mina viskaks kyll hoobilt vlja, ytleks, et ma saan aru, kui on tarvis òlut juua, aga minge jooge seda kuskil mujal, eks loengumaterjal tuleb pàrast ise làbi vòtta.
Muide, mònikord “làllajad” teavad vàga hàsti, mida nad tahavad ja ei ole sugugi suvaliselt “sattunud” ylikooli, nad lihtsalt ei saa loengust kui òppevormist aru. Mòned jàlle on lihtsalt vàga kòrge enesehinnanguga, eks ja arvavad, et nad saavad niigi hakkama.
Ja kokkuvòttes, see, mis loengus toimub, on òppejòu vastutada ja mààrata, paraku 🙂
Äh, aga minu arust on siin ju üldse süüdi lävendipõhine vastuvõtt, mis tekitab sihukesed miljonipealised hordid loengutesse. Üldüldüldloengud iseenesest ka muidugi. Sellises audikas ei pane õppejõuetus tõega tähele, kas tagumises reas midagi toimub või mitte. Ta peab üritama ärahingatud õhu käes mitte minestada. 😀
Huuuuu! FB-st eemale hoidumise õpe on siiski pigem 3. klassi õpetaja ülesanne. Nad õpivad muidugi ülikoolis ka, aga mida paganat, et 20-aastasele peaks õpetama, et lugeda tuleb vasakult paremale?
Ma olen ka näinud inimest (kes oli lühikest aega mu juhendaja 😛 ), kes oli paras tümikas, aga doktoriõppe tagumises otsas hakkasid tal ajukäärud oma eriala piires liikuma. Usina sita pilpa peal hoidmine on mõttestatud küll. Nii et isegi lollidest ja järjekindlatest võib asja saada. Lollidest ja tolgustest – ma ei tea…
Aga tglt on mul küsimus, kes peaks teadma, mida sisseastuja tahab või ei taha või kas ta läheb ehku peale kuskile erialale või mis temast seal saab, kui ta ise ka seda ei tea? Ülikooli astumise iga 30 peale tõsta või? Las rändavad ja teevad tootvat tööd ja õpivad treialiks ning mullitehnoloogika vahepeal?
Vaidluse tulemus näib olevat see, et vaidlus on tulemuseta, s.t sellel teemal ei ole ilmselt ühest vastust, vaid ainult arvamused. 😀 Inimesi on ju nii palju erinevaid, et ei saa mitte kuidagi öelda, kes mida peaks tegema, sest igaühel on omad tegutsemismotiivid ja nagunii ei allu need välisele survele kuigivõrd.
Ei tasu siiski unustada fakti, et tudengistaatusega kaasnevad teatud hüved ehk siis materiaalsed soodustused, haiguskindlustus jne. S.t on igati põhjendatud minna kõrgkooli, mitte sülitada kodus või Hispaanias lakke. Kindlam tunne on. Kui oled ikka olemuslikult otsustusvõimetu, siis eelistad olemuslikult kindlate garantiidega asukohta ning tegevust.
*irvitab*
Sa teed täna seent, ma arvan. Nii et need lõngused, kes koolis käivad, kuigi eriala ei meeldi, peaksid minema “maale maad harima ja raamatuid lugema”? Wtf? 😀
Huvitav, mul on just viimasel ajal tunne, et sa oled vist rohud võtmata jätnud, nii et mõistmatus on vastastikkune. Ma ei saada kedagi kohustuslikus korras ei lihtsalt maale, välismaale ega Siberisse, arvan ainult, et kui inimene ise ka ei tea, mida ta teha tahab, pole mõtet lihtsalt igaks juhuks koolis passida, lootes, et see hirmus targaks teeb. Targaks saamine eeldab üldiselt siiski ka isiklikku huvi.
Sa mõtled asjale oma mätta otsast. Et kui sul on põnev koolis ja hiljem guugeldad, teevad teised seda sama. Kas sa tõesti ei näe, milliseid imbetsille pea igas klassis leidub? Või sa tõesti arvad, et las istugu kellegi teise kulul seal koolis, selle asemel, et midagigi kasulikku teha kuskil?
Nii ilus, kuidas te üksteisega räägite:))
Tuleb kohe lapsepõlvekodu heinamaa ja päikesepaiste meelde.
Paluks selles kirglises sõjas mitte ära unustada, et peale kahe valiku – kas igaksjuhuks ülikooli või igaksjuhuks ringi rändama – on veel terve rida muidki. Näiteks kutsekooli ametit õppima, mis muide sobib ka suurepäraselt sel juhul, kui inimene väga täpselt ei tea, mida ta teha tahab, aga mingeid eeldusi mingiks ametiks või mingit ülevaadet tööturu olukorrast omab. Sobib loomulikult ka siis, kui inimene TEAB, mida ta tahab.
On muidugi tõsiasi, et tänapäeval ilma erihariduseta ameti omandamise võimalused järjest kahanevad, st joonelt põhi- või keskkoolist sellele tööle saamine, mida nagu püsivaks elukutseks tahaks valida, pole eriti tõenäoline. Ent ka mitte täiesti võimatu.
Mina jään ikka selle juurde, et kraad ei tee kraadest inimest ega õpeta ülikool mõtlema seda, kes ise mõelda ei taha; need omadused kujunevad välja kõrgkooliõpingutest sõltumatult – või siis ei kujune. Kui ainus põhjus kõrgkooli minekuks on mingi normi järgimine, siis see on tobe.
Muidugi… kohustusliku kooli-ea pikendamisel oleks üks täitsa tõsine point. Arvestades langeva sündivusega ja kõikvõimalike koolireformidega, mille mõte on hariduskulusid OPTIMEERIDA, kipub vajadus õpetajate järele langema – kui gümnaasium ja kõrgkool kohustuslikuks teha, saaks õpetajatele rohkem töökohti tagada.
Kuidas aga vajadus haritud inimesi kasulikult rakendada klapib valitsuse hüsteeriaga teemadel “me peame hakkama tööjõudu sisse tooma!” ja samuti, kuidas seesama hüsteeria klapib töötuse tõusva tasemega, seda minu harimatu ajuraasuke loomulikult taibata ei suuda.
Teine point on ka see, et tänapäeval on töökõlbulikku iga ca 40 aastat või rohkemgi – kui paljud ikka terve selle aja ühte ja sama asja jaksavad teha. Nii et selles osas mõistan ma nii neid, kes 30aastaselt alles esimest korda ülikooli või kutsekasse lähevad, kui neid, kes 40aastaselt või hiljemgi täiesti uut eriala hakkavad õppima, sest vahepeal on mõttesuund muutunud. Eluiga on ju pikk.
Mu kogemus on säherdune: mõned tuttavad (kelle seas on nii magistrikraadiga kui kõrghariduseta isendeid) on reisimise, võõras kultuuris-keskkonnas hakkamasaamisega senisest limbost ja peataolekust välja murdnud ning teavad nüüd tänu sellele väga hästi, mida endaga edaspidi peale hakata ja liiguvad ka väga sihikindlalt väljavalitud suuna.. See paljuräägitud mugavustsoonist väljatulek võib seega aidata küll. Ja mingist suurte rahadega reisimisest pole samuti juttu, üks sõber läks mõnetuhandese varuga, teine aga vaid paarinädalase toidurahaga. Kuid ja aastaid said nad seal hakkama mõlemad.
Samas on üks lähedane inimene, kes läks just sellepärast ülikooli, et ei teadnud, mida edasi teha ja eriala valis selle põhjal, et “sai tasuta sisse”. Nüüdseks on kool lõpetatud, antud valdkonnas küll veidi targem, tänu paberile arvatavasti edaspidi töö saamine sips lihtsam … aga seda, mida tegema hakata, millega leiba teenida nii, et see ka rahuldust pakuks, ei tea ta endiselt.
Khmh, kukkus kuidagi reisibrošüürilik ja “maha kõrgharidus” jauramine välja. Tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui noor inimene pärast keskkooli lõppu tõesti ei tea, mida edasi õppida, siis ei tasu maailma avastamise ja aja maha võtmise positiivset mõju alahinnata – selle tagajärjeks ei ole tingimata titerodu ja põhjaminek.
Ning Nirti ja Rentsi vaidlus on pigem aia ning aiaaugu rubriik st vaielda seal polegi väga midagi, seeni ega seemneid selleks sööma ei pea.
Ning Nirti ja Rentsi vaidlus on pigem aia ning aiaaugu rubriik st vaielda seal polegi väga midagi, seeni ega seemneid selleks sööma ei pea.
See on pigem rubriigist “ise oled loll”, kusjuures kummalgi pole piisavalt mõistust, et järele anda. Ei veaks kihla, et selle kommentaarigi peale tuleb, hommikul peab vara tõusma, ehk olen hommikul uut indu täis. 😀
nii, nagu ma ei usu kõrghariduse kõikeravivasse jõudu, samamoodi ei usu ma ka, et vaid võõraid maid pidi rännates võib inimene oma silmaringi avardada või mugavustsoonist välja rappuda, kui tal pole vaimseks arenguks soovi.
Aus olles, ma jälestan reisimist. Mul peab teises otsas väga mõjuv põhjus olema, et ma viitsiksin seda teha.
Siin kehtib küll ainult see reegel, et igale oma. Igavlevatele ja oma valikutes mitte kindlad olevatele noorukitele soovitaksin mina heameelega lihtsalt tööleminekut – kui vaid süütuse aeg poleks pöördumatult möödumas ja isegi koristajalt erialast diplomit ei nõutaks.
Oleme kah näind neid “tainaid” – koduse koti toel mõnusalt aega ülikoolis surnuks löömas, sest välismaal peab äraelamiseks siiski pingutama, s.t. tegelema enneolematu, ennekogematu tegevusega.
Ja siis avanevadki ülikoolis mõnusad “võimalused” – kle, lähme parteisse, paar astat kleebime plakateid, susserdame noortekogus ja noogutame isakestele takka – vaat`kui tore ja asjalik noor sirgub, lips ees, emal hea telemundost vaadata.
Mu haridussistemis asjatavad tuttavad on ühte meelt – eesti haridus pole oma hinda väärt. Noored, ärge punnige selle kõrgharidusega nii ulluste, vaadake ikka maa-ilma peal ennem ringi.
Ja uskuge mind, see kõik seal on tunduvalt teistsugusem, kui telekast paistab või paista lastakse.
Ah no kuulge, kes ikka TAHAB ennast harida, see leiab selleks ka muu võimaluse, kui talle ei reisimine ega meie haridussüsteem ei sobi.
Eriti paistab süsteem mittesobivat meesoost inimestele, ma olen vaadanud. Tean ise oma tutvusringkonnas vähemalt kahte niisugust meest, kellest üks lahkus koolist ust prõmmides üheksandas klassis, proovis mitut erinevat ametit ja katsetas täiskasvanute gümnaasiumiga (aga jättis vist selle ka pooleli) ja lõpuks asus tööle sellisel intellektuaalselt nõudlikul erialal, nagu IT. ITimehena oli ta vähemalt viimati, kui ma temast kuulsin, täiesti edukas.
Teine mees astus sisse kahte või kolme kõrgkooli erinevatele aladele, langes kõikjalt välja ja tegutseb praegu ühel tehnilist taipu nõudval alal, mida ta on õppinud töö käigus ja loomulikust intelligentsist. Kinnitan teile, selle tööga keskmine humanitaarist magister juba hakkama ei saa.
Ja jumal paraku, tean ka noormeest, keda ema praegu läbi haridussüsteemi lohistab, sest ilma hariduseta ta tulevikus iseseisva eluga toime ei tuleks, tööd ilmselt ei leiaks.
Niiet siis ülikool kui tasandusõppe asutus? Haridus kui invaabivahend? Miks ka mitte. Nii on Liis Lassil ehk isegi õigus.
Natuke küüniline tõdemus, aga kohati peab ka paika. Paberiga lollil (pun intended) on arvatavasti paberiteta lolli ees eelised.
Ja igasugu rünnakute ennetamiseks – ma ei taha sellega öelda, et ülikoolis käivad ainult lollid.
Ei maksaks ära unustada igapäevaselt avalikus meedias figureerivaid kõrgelt haritud lõnguseid. Kellel ühelt poolt oleks nagu kõik: haridus, haritus, võim ja mida kõike veel, aga ometi ajavad sellist sülti suust välja, et kõhe hakkab.
Ülikool, ega ükskõik milline kool, ei hari küll mitte kedagi.
See, et peale 8 aastat tead mütokondri ehitust või oskad poole tunniga musta valgeks rääkida ei tee kellestki inimlikku inimest.
Ennekõike ongi defitsiit just inimlikkusest.
Inimlikkusest, mitte selle ratsionaalses mõttes, vaid südamlikus mõttes.
Tegelikkuses ei ole ju olemas häid ja halbu teid – on lihtsalt teed. See, et mõni ütleb, et kõrgkoolitee on parim ei tee seda teed parimaks/paremaks.
See, et keegi ütleb, et maailma nägemine on parim, ei muuda maailma nägemist kuidagi paremaks.
Kõik on nii nagu on ja just sellepärast, et nii on.
See, et inimene oma peaga midagi enda jaoks üles kiidab v maha laidab, ei muuda asjade tegelikku olemust.
Omamoodi on hariduseta loll isegi parem, sest tema võimalused midagi suurt korda saata, mis paljusid mõjutab, on kaduvväike – kui siis ehk kuskil inimesi otseselt maha kõmmutada.
Aga haritud lollide all ägame me kõik.
Ja omamoodi mõeldes, kui mõni loll läeb kurke korjama ja seeõttu ei komista läbi ülikooli kuhugi valitsusse, on see pigem headuse võit kui kaotus 🙂
Kui aga “vägisi” (suhtumisega, et mine ikka ülikooli ja ehk surud end kuhugi nurka) hakata inimesi läbi kõrghariduse vedama, on käes meie tänapäev. Kus haridus ja haritus on küll jube kõrge, kuid reaalsuse taju ning südamlikkus pesevad kuskil vaksalis kemmerguid.
Mütokonder? Kõlab intrigeerivalt. Mütoloogiline mitokonder? Sama, mis võimaldas Lohe Gorõnitšil endale iga äraraiutud pea asemel kaks uut kasvatada?
Mulle meeldib.
Vaksalis kemmergute pesemine on üks nendest töödest, mida mitte keegi teha ei taha, aga mille tegemata jätmist igaüks märkab.
Selle jutu peale meenub mulle kõige õigema eestlase valikust “Kuldsete kätega Mati”:
rtmp://media.err.ee:80/etv2videod/[vid]2012-03-02-k9-kuldsete-k2tega-mati.mp4
Kumb on parem – kuldsete kätega töömees või tema semiootikust poeg, kes põllu ääres suitsu kimub ja füüsilise tööga käsi ei määri?
Ei üea kõik ülikooli ronima, eriti kui seal midagi õppida ei oska. Ka tavalisi ehitusmehi või keevitajaid on alati tarvis. Ja viimased tavaliselt ei kurda, et palk on alla keskmise