Tööl olen

Mõne inimesega on nii, et kui ta ei blogi, muutun ma murelikuks, sest ma tean, et see tähendab, et ta mõtted ei ole parajasti piisavalt selged või piisavalt positiivsed, et neid väljendada. Või et ta mossitab parajasti omaette ja on kogu maailma pihta pahur. Minuga on just vastupidi – kui mul on elu mõnus ja rahulik, siis ma ei viitsigi muidu blogida, kui siis, kui tööl olen, sest mis ma ikka kirjutan, et näete, sõin vorstisaia. See oleks muidugi enamasti valetamine ka, viimasel ajal olen ma saia leivaga asendanud, et toitvam ja suveks saledaks või nii. No ja I&I-gi ütlevad, et nisujahu tasub vältida, keda siis veel kuulata, kui mitte neid. (Õige vastus on Varsovied, sest see oli konksuga küsimus, laulu link on siin)

Aga jah, elu on vahelduseks täitsa mõnus. Tudengid on lollid, nagu alati, aga kaks nädalat kannatan ma neid vast välja ja reedeöiseid vahetusi on mul õnneks ainult üks veel, Alhamdulillah, sest see oli ikka selline kamm, et lõpuks mõtlesin, et annan vastu kukalt järgmisele, kes mulle laulu jorisedes vastu jalutab.

Varsovie laulu näitasin ma aga selle pärast, et me peame romanistika praktikat tegema ja selle raames aitame me Prima Vistat korraldada. Prantsuse suunal muidugi. Kutsusime Varsovie Eestisse esinema (selle pärast ka see klipp) ja igasugu muid asju teeme ka.Väga üllatav vist ei ole, aga mina olen üks neist, kes praktika raames Prima Vista blogi peab. 😀 Praegu ei ole seal veel midagi uut, sest ürituseni on ju veel maa ja ilm, aga teisipäeval paneme natuke täpsema visiooni paika.

Mured on mul ka, sellised esimese maailma mured. Näiteks üks suur mure on see, et meenus, et mul on arvuti juba üle kolme aasta vana ja ma pole terve selle aja varukoopiaid teinud, kuigi mul on kõvakettal terve hunnik igasugu õppematerjale, artikleid lõputööde jaoks ja lihtsalt muusikat ning nii audio- kui lihtsalt raamatuid. Nii et tuleks olulisemad asjad K läpakasse ja lauaarvutisse ümber tõsta, sest välist kõvaketast mul ju ei ole. Mis omakorda tähendab, et hakkan kahegigase mälupulgaga neid asju kantima, mis võtab umbes sama kaua aega, kui sõelaga vee kandmine. 😀 Mis omakorda tähendab, et ma pean hakkama tuttavaid IT-mehi ükshaaval facebookis ette võtma ja küsima, kas kellelgi midagi suuremat ei ole, aga no selleks tuleks sõrmi liigutada ju. Nii et kirjutan hoopis blogis, kiirem.

Filmiblogi (Hispaania filmid)

Üritasin teha parima valiku ja vaatasin ära suisa kolm kuuest Tartus linastunud filmist, mis tutvustuse põhjal huvitavamad tundusid. Tagantjärele olen päris rahul, ühegi filmi puhul pole ajast suisa kahju, kuigi kui olete kalestunud hingega ja ei armasta “oi, kui nunnu” teha, siis “Nõbusid” ma teil vaadata ei soovita.

“Nõod” (ehk “Primos“) oligi neist esimene. Ametlikult kandis see komöödia nime, aga ma ei tekitaks põhjendamatuid ootusi. Samas oli see täpselt selline nunnu romantiline film, mis ilmselt žanri poolest võiks tõesti romantilise komöödia alla minna, sest enamus neist ei ole ju naljakad ja see ei ole mingi erand. Aga üsna huvitav oli vaadata ikka, sest kuna see päris tüüpilise USA pläusti moodi ülesehitatud polnud, ei olnud kogu aeg seda tüütut tunnet, et oleks ilmselge, mis järgmisena juhtuma hakkab. Pisike Marcos Ruiz tegi oma vanuse kohta päris hea rolli ja Inma Cuesta oli ilus ja suurte rindadega (ja rannas ja topless, mis K meelest andis lisapunkti). Koondhindeks annan siiski 6/10, sest tegu polnud väga üllatava, ülipõneva või mõnel muul viisil väga erilise filmiga, aga see oli õhtuseks ajaviiteks täitsa okei.

Sellele järgnes “Saladus nende silmades” – mõrvamüsteerium, mis käib paralleelselt kahes ajas, sest pensionile jäänud mees kirjutab raamatut kunagi uuritud juhtumist. Huvitavalt üles ehitatud, mõne koha peal jääb veidi segaseks, mis on kunstiline liialdus raamatu tarvis ja mis on päriselt juhtunud. Ja oli omanäoline küll (igal rahval on oma filmikeel, mis tahab natuke harjumist, et võõristust ei tekiks), aga väga mõnusalt jälgitav. No ja lõpu viimased paar minutit oleks võinud minu meelest pigem ära jätta, see päris viimane lehv oli üleliigne. Aga kõik muu oli täpselt paigas, ma viimse hetkeni elasin kaasa, et teada saada, mis mõrtsukast saab, ja pugesin hirmsamates kohtades K külje alla. Hinne: 8/10.

Kolmandaks filmiks on “Julia silmad” (selle plakat on postituse alguses), millelt mina ausalt öeldes kõige rohkem ootasin, põhiliselt küll selle pärast, et selle produtsendiks oli Guillermo del Toro, kes on produtseerinud nii “Paani labürindi” kui “Hellboy” (mis on küll täiesti erinevad, aga minu meelest mõlemad lahedad, kuigi tegelikult on “Paani labürint” muidugi teistest filmidest peajagu üle ja väga eriline film, soovitan vaadata, kui keegi veel näinud ei ole*) ja on tuntud selle poolest, et toetab noori ja andekaid filmitegijaid. Seekord ei pidanud ma pettuma ka, IMDB on sellele küll ainult 6.5 punkti andnud, aga mulle meeldis see VÄGA-VÄGA-VÄGA.  Tegu siis õudusfilmiga, mille peategelaseks on Julia, kellel on pärilik haigus, mille tõttu ta ühel hetkel pimedaks jäääb. Seejuures kiirendab stress protsessi märgatavalt ja kuna Julia peab matma oma õe, Sara, kellel ka operatsioon ei aidanud nägemist taastada, ja kuna talle tundub, et keegi jälgib teda, on stressi rohkem kui rubla eest, nii Julial kui vaatajal. Ma närisin kõik need kaks tundi küüsi ja mõtlesin “raudselt on see”, “ei, hoopis see”. Nii et annan puhtalt positiivse emotsiooni pealt 10/10, kuigi arvata on, et igaüks leiab midagi, mille kallal norida ja mina tegin ka pool ajast “No miks sa lähed üksi sinna, kui sul kästi oodata?” Ja olge hoiatatud, et imdb foorumis kirjutas üks, et läks poole filmi pealt kinost minema, sest see olevat nii kehv olnud – nii et ärge üritage minu kaela ajada, kui vaatate ja leiate, et olete oma elust kaks tundi ära raisanud. Aga minu meelest läks minu aeg küll täiega asja ette.

* Ma täpselt ei mäleta, aga AbFabile ilmselt ei meeldi.