faith

Olen Eesti missides väga pettunud

Hakkasin täna vägagi lootusrikkalt “Õhtusööki viiele”, kus on miss Estonia 2011 (Madli Vilsar), mis Estonia 2009 (Diana Arno) ja kolm lihtsalt meest. No kaalusaatest ja mingitest teistest sihukestest asjadest, ma ei viitsinud süveneda. Igatahes ajasid nad kõik TÄIESTI NORMAALSET JUTTU. Diana Arno oli tiba vaoshoitum ja väljapeetum (tagasihoidlikum?), aga Madli tundus täpselt selline piff, kellega võiks vabalt baaris siidrit ka juua. Selline otsekohene ja muhe, kellel võiks hea huumorimeel ka olla. Ilmselt on ta juba kaameratega harjunud ka ja seetõttu ei pabistanud eriti, aga ta ei ajanud mingit jura sellest, kuidas ta ikka hullult Eestit esindab ja kuidas tal suur missioon on, nagu üks eelmistest ikka telekas teha tavatses (ma nime ei mäleta, seda mõtlen, kelle lahkuminekusaaga ajaleheveergudel oli, see Liis Lassi sõbranna). Kuigi aru ma ei saa, no miks nad panevad normaalseid inimesi telekasse? Loodetavasti ei panda vähemalt Nõia-Intsu vangi, vaid lubatakse ta Eesti rahva hüvanguks Saagimi juurde koduvangistusse, kust teda vahel ikka rahvale näidata saab.

Pildi võtsin Delfist. Luba küsimata. Oh mind nurjatut.

anna kannatust · esp

Tuleb rohkem juua. Progressi nimel

Üks mu lemmiknaistest jagas täna Facebookis huvitavat artiklit sellest, kuidas loomingulist mõtlemist arendada. Põhilised soovitused on rohkem juua (ja ilmselt ka muid meeliavardavaid aineid tarbida) ja järjekindel olla. Nii et tuleb järjekindlalt juua. Come on, I can do that. Ma olen alati hea käsutäitja olnud, asi see siis tiba erinevaid jooke tarbida. Alustasin teest ja ei suutnud isegi kirjutajate kommuuni lugu kirjutada. Päriselt, vahtisin pool tundi ekraani, aga pealkirjaga “Lusikas” ei tulnud ühtki ideed, mis liiga klišeelikud poleks tundunud. Kaamos muidugi kirjutas ainult haavale soola raputamiseks järjekordse meistriteose, nõid nagu ta on. Ühel päeval ma ta elukoha välja uurin ja akna tellisega sisse viskan, nii et ta mees saab veel kolm aastat ohkida, kuidas ta peaaegu oleks tellisega vastu pead saanud, kui ta ainult oleks sel hetkel kodus olnud. Õhtul võtan filmivaatamise (The fall, pool sai juba eile vaadatud, aga unn tuli peale, kuigi film ise oli väga huvitav) kõrvale siidrit ja edaspidiseks võite mulle usaldusväärsete heroiinimüüjate andmeid jätta, ma vaatan, kuidas progress tulema hakkab.

See-eest saan ma inspiratsiooni mujalt. Täna näiteks osalesin ma esimest korda Prima Vista korraldustiimi koosolekul. Täitsa lõpp, kui lahe on vaadata, kuidas asi jookseb nagu kellavärk, kui kogu meeskond professionaalne on. Siiani on minu korralduskogemused olnud suuremas osas sellised, et koosolekutel juuakse teed, räägitakse sellest, millised õppejõud seksikad on, räägitakse taga neid, kes kohale ei tulnud (“ja ta käib alati nii imelikult riides ka, ma ei tea, kas ta on värvipime vä?”) ja vahepeal tuleb kellelgi meelde, et “aa, selle projekti kohta tahtsin ma ka tegelt ühte asja öelda”. Siin muidugi tõmbas võimalusi tagasi see, et kuigi meestest oli laua taga ainult Berk Vaher, on ta üksigi piisavalt maskuliinne, et hoida tagasi tiinekate juttu sellest, et Varsovie poisid on lisaks kõigele muule ka hämmastavalt nunnud (on tõesti), aga ka lihtsalt niisama oli õhkkond väga töine, konkreetne ja ülitõhus. Väga asjalik kogemus, tore on, et me ka kogenumate köögipoolt näeme ja samas jäetakse meile küll piisavalt palju iseotsustamise ja isetegemise võimalust, aga ei visata meid päris niisama suvalises kohas keset ookeani. Grupi toetus on siiski kogu aeg taga. See on väga mõnus.

Ja hoopis teise nurga alt ei saa kiitmata jätta, et päevases vahetuses on täitsa tore töötada. Isegi üliõpilased tunduvad armsad, kui nad vahelduseks koridoris väga hea muusika saatel tantsimist harjutavad – ja mitte mingit valssi, vaid igasugu keerulisemaid asju keerutasid nad siin väga osavalt. Isegi väga-väga osavalt. Tüdrukul oli muidugi selline keha ka, et ilmselt keerutab ta seda mingis trennis päris tihti, sest oleks väga ebaõiglane, kui see talle lihtsalt niisama antud oleks. 😀 Aga ehk olen ma lihtsalt öiste vahetuste jaoks liiga vana. Sünnipäev hiilib taas lähemale ja sellega seoses ka iga-aastane tunne, et oleks aeg esimesi halle juuksekarvu otsima hakata, nutta oma möödunud nooruse pärast ja lõpuks muidugi meest raputada ja karjuda:”KUI ME PRAEGU LAPSI EI SAA, TULEB MUL JÄRGMISEL NÄDALAL ÄKKI MENOPAUS!!!” 26 ei ole siiski naljaasi. Keskeakriis on kohal sellise kolinaga, et vaatan internetist kuulutusi ja mõtlen siiralt, kas minna suveks Prantsusmaale või hoopis vabatahtlikuks Aafrikasse. Kõige ahvatlevam tundub hoopis Lõuna-Ameerika, aga sinna on vist tiba raskem saada.

Ahjaa, kuna see on pooleldi nagu “iga keele õppimise blogi”, siis üks link saidile, kus saab vaadata erineva raskusastmega (1-5) hispaaniakeelseid videosid – juures on subtiitrid nii hispaania kui inglise keeles, lisaks on võimalik jupikaupa tagasi võtta, kui mingist fraasist hästi aru ei saa. Ja teie omalt poolt võite mulle öelda, kust saab häid rootsi keele õpperaamatuid – st mitte õpikuid, vaid just selliseid raamatuid, nagu inglise ja prantsuse keele jaoks lademes on, kus on kaane peale märgitud, mis tase see on (B1, B2 jne) ja saab nii lugeda, kuulata kui teksti kohta küsimustele vastata. Või näiteks selliseid, kus on ühel lehel rootsikeelne jutt ja kõrval jookseb paralleelselt ingliskeelne. Ma mitte sugugi ei tahaks uskuda, et rootsi keele kohta selliseid asju ei ole.