Hispaania keele subjunktiiv on minu jaoks alati üks hirmutav asi olnud, sest kui prantsuse keeles on teatud lausekonstruktsioonid, millega alati subjunktiiv kaasneb, siis hispaania keeles võib selle kaasa tuua ka omadussõna või määrsõna ja üldse kasutavad nad tõsimeeli kõiki subjunktiivi minevikuvormi (mida prantslased üldiselt ei tee, kui nad just kirjanikud ei ole). Nüüd leidsin aga ühe mehe, kes räägib, et tegelikult on kõik väga lihtne ja asi on ainult suhtumises – et kui ütleme indikatiivis, et “Tahaks särki, kus Elvise pilt peal on”, oleme kindlad, et müüjal on see särk olemas, aga kui kasutame subjunktiivi, siis ei ole. Seega võib subjunktiiv olla enam-vähem igal pool, vastavalt sellele, mida me mõtleme. Äärmiselt lihtne ja meeldivalt loogilisena tunduv lahendus.
Keegi kommentaarides hüüatas rõõmsalt, et prantsuse keeles on ju sama moodi, aga sellega ma eriti nõustuda ei taha – seal on ju igasugu reeglid, kasvõi see, et j’espère que on alati indikatiivis ja je souhaite que subjunktiivis, kuigi mõlemad tähendavad sama asja. Ja hispaanlastel võib mõni asi esmapilgul väga imelik tunduda – näiteks kasutavad nad grammatilist tuleviku, et rõhutada seda, et tegu pole kindla faktiga, vaid ilmselt on nii – näiteks kui küsimusele kellegi asukoha kohta vastata “Estarà en el teatro,” tähendab see, et “Ilmselt on ta teatris,” mitte, et inimene saab ühel hetkel tulevikus teatris olema, nagu see prantsuse keeles oleks. Aga üldises plaanis võib muidugi öelda küll, et subjunktiiv umbes nii on kõigis keeltes. Video pärineb tglt originaalis sellelt lehelt, aga kui tahate eriti põhjalikku käsitlust, soovitan siia (see link on ainult ühe konkreetse kursuse materjal, ringi sasides näeb ta teisi ka) vaadata, vat see mees on asjale põhjalikult lähenenud.
Pärdikute päevaraamat 
itaalia keeles sama lugu – tulevikuga saab väljendada võimalikkust: sara’ al teatro. ja it keeles ka on kindlad fraasid, millega tuleb konjunktiivi kasutada, aga reaalses elus eksivad ka paljud kohalikud ja kasutavad indikatiivi. a mitte alati, leidub ikka tublisid keeleoskajaid ka 🙂
Tahtsin just ka ise hõisata, et itaalia keeles ontulevikuga sama lugu.
Aga see, et pr. keeles on karmimad formaalsed reeglid, on ilmselt nende keelekorralduse eripära. Mul on igatahes loetust mulje jäänud, et seal on see olnud märksa opressiivsem kui Itaalias või Hispaanias. Absolutismi pärand.
Ei teadnudki, et subjunktiivi hispaania keeles saab nii lihtsalt võtta. Ka minu jaoks on alati see suur probleem olnud, et mida nüüd täpsemalt kasutada. No kuna ma pole sellist asja ise ka kunagi kuskil koolis õppinud, siis olen kasutanud seda, mis tundus parem, aga no kõhutunde järgi ei saa alati ka kõike otsustada 😀
Aitäh erinevate linkide eest, need on küll kasulikud! 🙂 Sinu blogi juures meeldibki see, et igas keeles saab targemaks.