Väljas sajab, kurk on haige ja üldse olemine sakib. Üks hammas nigu valutab, st ikka päriselt valutab, õhtul ei tahtnud eriti unigi tulla selle pärast, aga veel mitte nii palju, et oleks põhjust valuvaigistit võtta või, hoidku taevas selle eest, hambaarsti juurde minna. Viimati, kui käisin, sain lõpuks kokku ca tuhat eurot maksta, ei ole lähemal ajal enam selleks tuju, söön parem ühe suupoolega. Nad tglt tookord ka arvasid, et ma võiksin ikka edasi käia ja kui ütlesin, et raha on nüüd mõneks ajaks otsas, küsisid üllatunult, kas ma siis oma hambaid ei väärtustagi – pidin vastu küsima, et kas nad ikka saavad aru, et kui ma vahelduseks näiteks toitu ei väärtusta, suren ma ära ja ei saagi enam kogu oma raha neile jätta. See on alati väga huvitav, kuidas mingi teenuse või kauba pakkujad leiavad alati, et kõik on ainult väärtushinnangute küsimus ja iga tudeng leiaks tegelikult vabalt raha, et igas kuus tuhat eurot välja käia, kui ta natuke oma prioriteedid üle vaataks.
Aga neile, kes blogosfääris noori ja nende tublidust on ülistanud – nad on ju lollid. Näiteks on internetis 2011. aasta ühiskonnaõpetuse riigieksami kokkuvõte. 25. leheküljelt algavad mõttepärlid, mille peale ma oleks tahtnud kahe käega peast kinni võtta – ja need inimesed on kõik täisealised, aga sellised lambad. Need ongi need noored, kes teie maailma muudavad, võtke heaks või pange pahaks või hakake kohe metsa punkrit kaevama, sinna ventilatsiooni rajama ja konserve kohale vedama.
P.S. Mulle nii meeldib see, kui hästi see video lauluga kokku sobib:
Pärdikute päevaraamat 