Täna hommikul helistas esimese asjana ülemus ja küsis, kas ma tööle ei taha tulla – nii et võtsin seda muidugi saatuse märgina selle kohta, et ma peaksin hambaarstile minema, sest nüüd on ju raha selle eest maksmiseks. Mulle üldse meeldib igas asjas saatuse sõrme näha, kui see parajasti minu plaanidega kooskõlas on, kuigi ma kõiki ebasoodsana mõjuda võivaid endeid ignoreerin – selline ideaalne ennustaja ühesõnaga. Igatahes, nõustusin rõõmsalt tööle minema ja hakkasin hambaarste läbi helistama, et saaks enne seda hambaarsti juures ära käia – kõik kohad olid täis, kuigi mainisin igal pool, et mul hammas ikka valutab ja kohe oleks vaja jne. Raekojaplatsi registrantuurist öeldi, et vaba aeg on 27. märtsil ja kui ma arvasin, et proovin siis ikka mujale helistada, küsis tädi üllatunult, et kas ma ei tahagi siis aega või. Seda, et seal samas on tegelikult ikka veel ka elava järjekorraga erakorraline, kuulsin hoopis ühe tuttava käest, see tädi ei öelnud selle kohta midagi – ja kui uuesti helistasin, võttis vastu hoopis teine (ja õnneks ülisõbralik) naisterahvas, kes lahkelt seletas, et tasub kohe tulla ukse taha ootama. Üldse olid kõik minuga lausa üllatavalt sõbralikud ja kannatlikud, kuigi nagu ikka, ei saa ka lihtne arstilkäik Rentsil seiklusteta lõppeda.
Nimelt oli vaja hammastest röntgenipilti teha. Selleks oli aga vaja omakorda kogu peapiirkonnas olev metall ära korjata ja seda on mul aja jooksul ikka kogunenud. No aga ma ei ole väikeseid trikkide ja keerdudega käivaid jubinaid kunagi ise kõrvast ära korjanud ega kõrva pannud, mul on ju mees. Keda sel hetkel muidugi kätt hoidmas ja kõrvarõngaid ära korjamas ei olnud. 😀 Osa oli õnneks nagunii puhta juhuse tahtel kodus kapi peal, aga läks nii, et ühe rõnga sai haiglatöötaja ära, vaatas õudusega mu vasakut kõrva, kus on natuke ebakonventsionaalsem ehe, mille ma tema rõõmuks ise ära võtsin (see on piisavalt suur) ja lõpuks otsustati peale ponnistusi, et jäetakse üks alumine kõrva, sest ära see raibe tulla ei taha, ja jäetakse ülemine ka kõrva ja kuna alumine on piisavalt kõver, tõmmati mu kõrvalest lihtsalt üles ja keerati see konks läbi rõnga. Päris loominguline variant iseenesest. Minu õnneks ei olnud mina ainus, kellega probleeme oli, aparatuur ka omalt poolt streikis pisut, nii et ma ei pidanud seal ainus patune olema.
Igatahes saime me röntgenipildi tulemusena teada, et mul on põletik ja tundub, et põskkoopapõletik ja kuna see asub hammaste lähedal, siis mõjutab ka hammast (huvitaval kombel sain esimest korda elus kuulda, et hammaste üldine seisukord on täitsa okei, ma olin suisa üllatunud). Tõsi ta on, et ettepoole kummarduda ja põsesarnu katsuda on tiba ebamugav, aga ma ei olnud seda eriti tähelegi pannud, imestasin ainult, et miks jooksmas käia järsku nii raske on. Nii et sain antibiootikumid peale (muide, visiit ja tabletid läksid umbes-täpselt mu päevapalga maksma, räägi veel saatusest). Antibiootikumid meeldivad mulle väga – sain nendega omal ajal lapsepõlvetrauma, kui mul oli mandliopp ja pidin kümme päeva järjest vist korra päevas ühe hiiglasliku tableti vees lahustama ja selle segu ära jooma. Neljandal-viiendal päeval hakkas poole klaasi pealt vastu ja ähvardas üles tulla, seitsmendal piisas juba ainult lõhnast, et okserefleks tööle hakkaks ja viimased paar päeva jätsingi võtmata, sest see oli füüsiliselt lihtsalt võimatu. Seega ei olnud ma ka praegu sellest mõttest eriti vaimustuses.
Õnneks on aeg edasi läinud ja meditsiin arenenud – apteegipreili tutvustas mulle naeratades antibiootikume, mida võib vees lahustada, aga võib ka keele alla panna, sest need on magusad. Mina olin muidugi vaimustuses. Sellist imeasja peab ise testima! Ja tõesti oli mõnus, nii et jalutasin Raeapteegist uljalt kevadpäikesele vastu – ja siis hüppasin Suudlevatesse Tudengitesse sisse ja tegin baaridaamile pooleldi suletud suuga:”Andke mulle palun VÄGA-VÄGA kiiresti üks klaas vett.” Tüdruk õnneks oli oma ülesannete kõrgusel ja suutis vältida seda, et üks sissesadanud mitteklient kõigi uhkete daamide ja härrade ees neile põrandale oksendab. Kui ma pärast selle vastuhakkava tolmupuru alla loputamist talle oma muret selgitasin, tundus, et ta täitsa mõistab mind. Aga jah, enne seda tabletti valutas ainult hammas, pärast seda köhisin veel pool tundi, nina jooksis vett ja silmad kipitasid.
No ja kuna valu mulle ometigi meeldib, aga mees kodus ei peksa, pean seda mujalt otsima – käisin eile esimest korda ronimas, nagu juba mitu nädalat plaaninud olen. Selle Lõunaka seina peal, sest seal on alati vähem rahvast ja odavam on seal ka (mul läks trenn + vöö laenutamine kokku ainult 2.50, kuigi see on vist mingi esimese korra soodukas ja muidu oleks kolm, aga see on ikkagi üsna mõistlik hind). Täitsa lõpp, kui raske see tegelikult on – kui profid seal ronivad, tundub see nii lihtne, sest nad lasevad mööda seina üles-alla nagu ahvid, aga tegelikult oli mul raske isegi seda soojendusharjutust teha, kus sa ei roni mitte üles, vaid ühelt küljelt teisele. Targemate õpetussõnad tundusid ka esimese hooga täiesti ebaloogilised – MIS MÕTTES “suru puusad võimalikult kalju lähedale, aga käed siruta samal ajal välja”? Tegelikult ongi see muidugi täiesti loogiline, kuna neil on jalalihased umbes samast materjalist, millest see kalju, seega langeb sel ajal jalgadele suurem koormus ja käed saavad nö pisut puhata (st minu omad muidugi ei saanud, aga nende omad siis saavad). Naissoost huvilistele olgu öeldud, et kuigi see jalalihased tugevaks teeb, ei lähe need kobakateks, vaid vastupidi, inimesed olid üsna saledad, kuigi tegu oli sellistega, kes ka võistlemas käivad ja seega ikka sellega üsna korralikult tegelevad – üsna loogiline muidugi ka, sest tegu ei ole ju mingi pumpamisega ja asendeid ei hoita kaua.
Nii et nüüd kõik kohad valutavad. Arvuti taga längu vajunud õlad olid sunnitud end jälle sirutama ja üldse tuli võtta igasugu imepoose, et liiguks ikka edasi, ikka edasi ja mitte sammukestki tagasi. Eriti on tunda, et seljaga sai ikka miskit tehtud (jalad pidasid koormusele tegelikult üllatavalt hästi vastu) ja see valutab just õlgade alt, s.t. on väga raske teha seda särgi seljast tõmbamise liigutust või üldse tõstetud küünarnukke selja taha viia. Võib vist ainult taevast tänada, et allpool käed ikka liiguvad, sest särgi võib suure häda korral vahetamata jätta, aga teate-küll-mida ma nagu hästi pühkimata jätta ei tahaks. Aga see on igat pidi selline mõnus valu, mida keha ikka peale korralikku ja uut sorti trenni annab, et näidata, et ta areneb. Nii et ma kavatsen sinna igatahes veel minna. Sellisele inimesele, kes muidu kogu aeg laua taga passima peab, on see täiesti ideaalne asi, sest treenib kõiki lihasgruppe üsna loomulikul moel, ilma et peaks mingi salsamuusika taktis kargama vms totrat* tegema. Kui on mingid kaalukaotusplaanid vms, jääb ainult sellest ilmselt väheks, aga mina käin nagunii kolm korda nädalas jooksmas, et üldist vastupanuvõimet treenida, ja kui viitsin, teen tiba lihastrenni ka.
* Sinu jaoks see ehk ei ole totter, aga kui sul on minu rütmitaju, on see üsna üheselt mõistetav.
Pilt seostub postitusega nii, et… Eee… Pildil kujutatav elab ka ohu piiril. Jah.
Pärdikute päevaraamat 