Magasin peaaegu terve viimase ööpäeva maha ja hea meelega magaks veel. Üleeilse blogipostituse kirjutamine võttis muide üle tunni aja, hetkel on tunne, et vähemalt aju toimib veidikenegi teravamalt jälle, ehkki ma kirjutan ka seda pausidega. Ja üldse on häbi, sest viimasel ajal kirjutan mina muudkui sellest, kuidas mul elu edeneb ja muud sellist väikekodanlikku soga, samal ajal, kui Mikk kirjutas huvitava postituse meeste ja naiste erinevast kujutamisest fotodel ja Marca kirjutas sellest, kas kriminaal võiks hea mees olla. Mina kirjutan ainult täitematerjali, oleks see paberil, võiks selle väikesteks tükikesteks teha ja need tükid vetsu panna, oleks midagigi kasu. No on selline tunne, nagu oleksin tühjakspigistatud sidrun, nii et ei ole jaksu tõsistel teemadel mõelda ega kirjutada, kui üldse otsin netist pigem head muusikat, et tuju parandada. Imelik on seejuures see, et kui keegi teine midagi tõsisemal teemal möliseb, viitsin ma küll kaasa arutada, aga enda pea on nagu tühi kast.
Kuna endal on paha, on muidugi meel kõigi teiste peale ka tige – viimasel ajal jääb teiste blogisid lugedes mulje, et kevad on tõesti käes, sest ka inimesed, kellest on juba päris ammu “tädid” saanud (st kirjutavad juba ammu ainult sellest, millise retsepti järgi nad suppi teevad ja kust kõige parem kartulit on osta), postitavad üksteise järel pilti/jutte sellest, kui lahedad nad ikka kunagi olid. See ei olnud sina. Päriselt. See oli keegi, kellel oli sinuga sama nimi ja kes nägi praeguse sinuga mingil määral sarnane välja, aga see ei ole sina, nii nagu liblikas ei ole röövik ja röövik ei ole liblikas. Vahel on erinevaid etappe muidugi lahe meenutada, nagu on lahe mõnda loetud raamatut meenutada või uut lugeda, aga kõigi blogilugejate (või kehvemal juhul heietuste kuulajate) jaoks ongi tegu ühe looga. No umbes nii, nagu vanaema räägib saiakesi pakkudes, kuidas ta omal ajal baleriin oli – kui ta tee kõrvale spagaati ei viska, on see lihtsalt üks lugu, nii et parem oleks, kui sellel oleks ka meelelahutuslik element, muidu ei viitsi keegi kuulata. Ehk siis teie blogide üldist fooni silmas pidades proovige sinna ikka mõni retsept sisse sokutada või rääkige, millisest materjalist te tollal sokke õmblesite. Kuigi ma tegelikult mõistan, ma vaatan ka juba noorusaja pilte täieliku heldimusega ja juba tahaks lastelastele näidata, et näete, MINA olin väiksena selline. Õnneks käib minu nostalgia veel päris lapsepõlvepiltide kohta.
Nagu ehk märkasite, võib eelmise lõigu kokku võtta küsimusega:”Y U NO WRITE INTERESTING SHIT?” Kui mul endal parajasti häid mõtteid ei ole, tahaks ju teistelt inspiratsiooni saada. Mitte aiandusblogijatelt, neil on ju oma lugejaskond ja seega ei tohiks ma nende blogide üle üldse vigiseda, sest ilmselgelt ei ole ma sihtgrupp, aga ma olen igasuguste aiandus-, retsepti- ja kakablogide manu aetud just selle pärast, et need, keda ma muidu loen, ei kirjuta kas üldse või ei kirjuta piisavalt või kirjutavad mingil põhjusel viimasel ajal igavalt. Ja ma saan seda kõva häälega öelda, sest wordpressis on viimasel ajal mingi kala, nii et tõenäoliselt te nagunii seda kommida ei saa, et mind kõlava häälega pikalt saata. 😀
Pärdikute päevaraamat 