Kas pole irooniline, kui ma sätin end mõnusalt QI-d vaatama (alapealkirjaga “Illnesses”), nämma jogurtitops käes – ja enne, kui ma topsist kasvõi poolgi söödud saan, hakatakse rääkima sellest, kuidas mingi Inglismaa soolapuhuja oma patsientidele jogurtit urruauku laseb lükata?
Muidu oli hariv saade, nagu ikka, sain teada, et vanasti diagnoositi USA-s päriselt sellist vaimuhaigust nagu drapetomaania – see tähendab nimelt orjade kummalist soovi minema joosta. Raviks soovitati peksu, toimis mõne peal üsna hästi. Samas, millest siin üldse rääkida, kui Hiinas on ikka veel võimalik diagnoosida poliitilist maaniat – see tähendab siis seda, kui inimene on veendunud, et valitsev riigivõim vajaks muutust. Ehk siis meeldetuletus sellest, et see, mis haiguse mõiste alla mahub, on kultuuriliselt determineeritud ja annab tööd meditsiinilisele antropoloogiale. Vaadake ka, kui teil igav on:
Pärdikute päevaraamat 