Olin reede õhtul üksi kodus ja otsustasin selle puhul vaadata filme, mida ükski tervemõistuslik inimene minuga nagunii vaadata ei viitsiks. Esimene oli Prantsuse telelavastus “8 naist” (2002). St seda nimetatakse küll lihtsalt filmiks, aga see on näidendi põhjal tehtud ja tegelikult oli see ilmselgelt ikka teleteater, võrreldav nende meie tükkidega, kus traditsiooniliselt Ita Ever kaasa teeb ja mis on täitsa head, aga mille ainus seos filmiga ongi see, et tegevus ei toimu laval ja keegi on selle kaameraga jäädvustanud. Ma ei ütleks, et see nüüd maailma kõige kehvem tükk oli, kannatas vaadata ja lõpp oli üllatav, aga no siiski – pooleldi muusikal, pooleldi krimidraama, ainus tõeline müsteerium ongi see, mis ime läbi see IMDB-s keskmiseks hindeks 7 on saanud.
Ja seejärel võtsin ette tõelise kunstilise pärli – vene filmi “Pусский ковчег” (“Vene laev”, 2002), mida igal pool kiidetakse kui suurepärast visuaalset vaatemängu ja lisaks muidugi rõhutatakse seda, et film on täiesti harukordne, kuna see on filmitud üheainsa pidevalt jätkuva võttena. See teine fakt annab juba aimu sellest, et ilmselt on tegu millegagi, mis on igav ja veniv – vahepeal tundus küll, et inimesed on kaamera ees ca 20 minutit lihtsalt improt teinud ja ajavad suvalist juttu. Süžee? Ma ei pannud tähele, et see olemas oleks olnud. Või noh, teoreetiliselt võib nimetada süžeeks seda, et mingi tüüp, keda me kordagi ei näe (kõik märgid viitavad sellele, et ta on vaim), jalutab mööda Talvepaleed ringi ja näeb erinevates ruumides erinevaid stseene ajaloo erinevatest etappidest, mis ei ole ei omavahel seotud ega kronoloogilises järjekorras. Sel teekonnal on ta kaaslaseks Custine’i markii, ainus, kes teda näeb ja temaga vestleb (ülejäänud vestlused leiavad aset markii ja teiste vahel, kes markiid vahel näevad ja vahel mitte) – nagu vene diipides filmides kombeks, tehakse kas lolli nalja või räägitakse sellest, kas Venemaal peaks monarhia olema.
Ärge saage valesti aru, Venemaa ajalugu on huvitav ja sinna muuseumisse tahaks iseenesest väga minna – näiteks nädalakeseks, igal hommikul muuseumi ja õhtul väike naps, hapukurgid, девочки и танцевать, teate küll. Aga kõik muuseumis toimuvad lastefilmid annavad ka ajaloost huvitavama ja põhjalikuma ülevaate ning on mingilegi konfliktile üles ehitatud. Aga need pole muidugi ka nii diibid.
Custine’i markii on muide ajalooline tegelane, kes 19. sajandil Venemaal käis, muuhulgas mitmeid kordi ka tsaariga kohtus (aadlikel ongi nii, et vajud suvalisse õukonda sisse, küsid:”Tsau, teil on siin mingi pidu vä?” ja ongi kõik sõbrad, sest nagunii on kõik omavahel sugulased) ja lõpuks läks tagasi Prantsusmaale ja kirjutas Venemaast halvustava raamatu, sest, noh, ta on prantslane. Iseenesest saaks temast endast tunduvalt põnevama filmi, sest Venemaal oli ta selle pärast, et Pariisis ei olnud ta kõrgseltskonda nagunii oodatud ja sai ainult kirjanduslikes ringkondades liikuda, sest ta oli avalikult gei, nii et peale ta naise ja lapse surma ei hoidnud teda seal suurt midagi kinni. Kusjuures ta sai oma naisega väga hästi läbi ja oli temasse väga kiindunud, leides, et ema on talle hea naise valinud. Filmis ei ole kahjuks sellest midagi, stsenarist ja režissöör ilmselt kaalusid seda ja leidsid, et ei ole mõtet filmi ilmaasjata põnevaks ajada.
Noh ja siis saab film läbi ja me oleme näinud pisikesi ajaloopildikesi (mis eeldavad, et ajalooga ollakse kursis, muidu ei ütle mingi “Nikolai viimane ball” mitte midagi) ja kuulnud, kuidas kaks meest omavahel suvalist juttu ajavad. Aga vähemalt saan ma nüüd seltskonnas kultuurse inimese kombel öelda, et olen seda näinud ja rabatud sellest, kuidas film on suutnud jäädvustada selle, et Ermitaažis seilaksime kui ajaloo voogudel.
Pärdikute päevaraamat 