Sai eile vahelduseks head filmi vaadatud – “Allikas“. Siin on koos kolm erinevat lugu minevikust, olevikust ja tulevikust ja kõik lood räägivad elust ning surmast. Selline rahulik, aga küllaltki huvitav kulgemine. Treiler on ka, aga see on tegelikult eksitav, sest jätab mulje (nagu tänapäeval pea kõik treilerid), et tegu on hullult tempoka filmiga. Tegelikult ongi see lihtsalt mõtisklus elu ja surma üle, mida lugudega illustreeritakse ja mis annab võimaluse igasugu asjade üle arutleda.
Pärdikute päevaraamat 
ma ses filmis tulevikku ei täheldanud, minu meelest oli kuivanud puu juures mullis mediteerimine lihtsalt nägemus, sisekaemus. erinevad keskkonnad illustreerisid pigem kolmikut id-ego-superego, kui lubate lihtsustatult läheneda.
Ahhaa, IMDB-s oli öeldud, et nägemused pärinesid umbkaudu aastatest 1500, 2000 ja 2500.
kuna tulevikku keegi ei mäleta, ei saa ka vastu vaielda.