Meil on üks kott-tool, mis on tavaliselt koera poolt okupeeritud. KoerA, sest sinna mahub täpselt üks, koeri on aga kaks. Nii et pikutab Oskar mõnusalt, kui tuleb Atu ja hakkab teda ninaga nügima. Oskar ei allu labastele provokatsioonidele ja pikutab rahulikult edasi. Teine koer mõtleb natuke, keerab selja ja (korralikel pereemadel palun mitte edasi lugeda) lihtlabaselt peeretab Oskarile näkku. :S Päriselt. Oskar läks minema ja Atu sai koha endale.
Eile läks Atu samas olukorras nurga taha, piiksutas seal palli ja kui Oskar tuli vaatama, võttis Atu ta koha kähku ära. Ma elan ikka ühe alatu koeraga.
Pildil on ühed hoopis teised koerad (siit), aga väga lahedalt tabatud hetk.
Pärdikute päevaraamat 
näkkupeeretamine meenutab vanu häid aegu, kus mu vend kasutas ära mu õrna nina, et mind närvi ajada, teleka eest ära ajada või siis arvutit vabastada minu tülikast kohalolust. Oh need vanema venna rõõmud….
Teismelised poisid on vist lihtsalt ajudest koerad
Mul on üks kott-tool kasutult keldris seismas – äkki on ikkagi Atule päris OMA tooli? 🙂
Meil on tegelikult kaks kott-tooli, teine on lihtsalt teises toas ja ma ei näe põhjust teist siia tuppa tuua, sest maas on lisaks kott-toolile ka üks mõnus lambanahk, nii et tegelikult ei tohiks neil midagi viriseda olla. Seda enam, et kui K hommikul varem peab üles ärkama, ärkan mina tavaliselt selle peale, et ei saa jalgu liigutada, sest keegi on voodisse imbunud ja end jalutsis risti keeranud. 😀
Aga suured tänud pakkumast, tore, et vaese loomakese kannatused kellelegi hinge lähevad.
Peerumängudega meenuvad kohe klassikud: http://www.youtube.com/watch?v=QSZJJc3T1RQ
huvitav, kui sa ütlesid “klassikud”, mõtlesin mina kohe Terence’it ja Philipit…