anna kannatust

Rents moest ja laiskvorstidest

Kuna unenäod on popp teema, siis eile öösel nägin ma unes, et läksin kulme kitkuma – ja kosmeetik vangutas pead ning ütles mulle, et need on ju niigi nii ideaalsed, mis siin ikka vähemaks võtta. Selline imeline unenägu siis, olin veel ärgates ka uhke. Ja kui juba tüdrukute jutud käsil on, siis ma nägin paar nädalat tagasi poes selliseid kingi, et siiani mõtlen, et äkki peaks ostma – need ei sobiks mul küll eriti paljude asjadega kokku, aga need on lihtsalt nii ilusad. Mul tglt on üks käekott põhimõtteliselt sama värvi, aga mulle ei ole kunagi meeldinud see kingade/saabaste ja salli/koti täpselt ühte värvi sobitamine, sest mulle ei tundu see stiilne, vaid lihtsalt igav ja jätab täpselt sellise mulje, et inimesel ei ole piisavalt head stiilitunnetust või enesekindlust, et midagi muud kokku sobitada, nii et ta otsustas kindla peale välja minna. Rääkimata nendest “ühte värvi saapad, käekott, sall ja müts” inimestest, kes enamasti kipuvad olema väikekodanlased, kes arvavad, et kõik peab olema hea maitse piirides ja kõige maitsekam on muidugi see, kui kõik on võimalikult ühevärviline ja silmatorkamatu – kuigi nende hulka kuulub muidugi ka hulk inimesi, kellel ongi lihtsalt üks lemmikvärv ja nad näevad hirmsat vaeva, et mitte kõiki asju seda värvi osta, vaid vahel ikka midagi muud ka sisse torgata.

Mul oli muidu plaanis vigiseda ka, aga see, et päike tuli välja just minu lõunapausi ajal, kui väikest jalutuskäiku tegin, ja see, et mul õnnestus nii nummi pilt leida netist (tahan KAAAAAAAA sellist oma voodi kohale), tegi tuju nii heaks, et eriti nigu ei viitsi enam. Aga olgu ikkagi ära öeldud, et teie, kes te võtate mingit vabaainet, mis kellelegi kohustuslik ei ole, ja siis ei viitsi seal sittagi teha, võiksite kodus suppi imeda, mitte tundi tulla. Nõme on, kui klassis on reas tüübid, kellel on kodutöö tegemata ja kes sellele lisaks on ka laisad ja lollid – nagunii oleme itaalia keelega nii algstaadiumis, et igaüks, kes on tunnis kuulanud, oskab kodutööd ka peast teha, kui tuleb tema kord vastata, aga need geeniused muidugi sinna kategooriasse ei kuulu. Isegi siis, kui selgitatakse päris uut osa ja õpetaja kirjutab tahvlile c’è ja ci sono (see on/need on) ja ütleb:”Härra X, ole nii lahke ja ütle meile, kuidas öelda “See on laud”,” on tulemuseks see, et härra X teeb:”Mina vä? Mis asi? Laud? Tavolo. Ah “see on”? Ma küll ei tea, kuidas SEDA öelda, me pole seda ju õppinud.” Sest ta pidi ju parajasti Facebookis kellegi pilti laikima, tal polnud aega kuulata. Aga kohale oli vaja end vedada, et ülejäänud klass ka normaalses tempos edasi liikuda ei saaks. Nii et kui sina oled üks neist, siis tee, et sa kaod ja et ma su vigaseid kommentaare siin enam ei näeks. Aga pilt on ikkagi nunnu, eks?

anna kannatust

Inimese ego on piiritu

Kui üldse on siin ilmas asju, millel mingeid piire ei ole, on nendeks ilmselt lollus ja enese maailmanabaks pidamine, millest viimane tundub olevat inimkonda kindlalt sisse kodeeritud. Näiteks kristlased väidavad, et selle religiooni üheks oluliseks komponendiks on ka alandlikkus – aga usuvad siiski kindlalt, et Jumal tegi inimesed oma näo järgi, enese sarnaseks, mis on juba eos ülim ülbus, mis üldse olla saab. Mõned usulahud on isegi seisukohal, et inimene loodi looduse kroonina, kellele kõik olemasolev (sh kõik loomad ja mõnel juhul ka kõik madalamad [ehk valet usku või valest rassist] inimesed – Vana Testamendi järgi pole orjapidamine ju patt) kasutamiseks vabalt kätte on antud.

Juba ammu enne kristlust olid inimesed veendunud, et Päike keerleb ümber Maa, sest Maa on universumi keskpunkt. Peab ju olema, sest siin oleme ju MEIE. MEIE ei ela kuskil küüni taga metsanukas, kus iganes me oleme, see ongi see Meka ja kõige olulise keskus. Tükk aega pärast seda tulid antropoloogid, minu armastatud kolleegid, kes asusid innukalt tõestama, et valge mees on kõikidest teistest tugevam ja targem. Hüpotees oli nii kindlalt paigas, et mitte keegi ei kahelnud selle tõepärasuses, otsiti lihtsalt sellega kokku sobivat tõestusmaterjali (ebasobivat muidugi ignoreerides). Sest see, et meie oleme kõige targemad, on ju ilmselge, täpselt nii nagu see, et meil valitsev riigikord ja meie valitud religioon on kõige õigemad (mis tuleneb otseselt sellest, et me oleme kõige targemad, järelikult me ei valiks iial teistest kehvemat süsteemi), tuleb nüüd see ainult ka teistele selgeks teha. Vajadusel vägisi, sest nad on ju lollid ja me tahame neid aidata. Juba pea igas targas raamatus on ju öeldud, et oma kariloomade eest tuleb hoolt kanda.

Siinkohal on huvitav see, et aasialased, kelle tsivilisatsioonid on tuhandeid aastaid vanemad (ja nagu hiljuti öeldud, ka nende IQ on kõrgem), ei ole kunagi selliseid eksperimente nii suurejooneliselt teinud (meie antropoloogid olid sellega ju meedia tähelepanu keskpunktis) ega sellist juttu ajanud. Üks variant on muidugi see, et nende valitsev uskumuste süsteem (konfutsionism, budism, hinduismi vormid) on mõistlikum, aga ma arvan, et suures osas on asi lihtsalt selles, et nad ei ole tulnud selle peale, et nii ilmselget asja nagu nende ülimuslikkus üldse tõestama hakata. Sest nemad jahivad efektiivsust, ei ole mõtet mingi sihukese asja peale aega raisata, kui võib mõnda mootorit paremaks ehitada või kasvõi ilusa luuletuse kirjutada. Sama ka “demokraatia viimisega” – mingit juttu sellest, kuidas Tiibetis toimuv on tiibetlaste endi huvides, räägitakse rohkem valgetele inimestele, kes miskipärast selle vastu ebatervet huvi tunnevad. “Kodus” ei räägita sellest suurt midagi, sest kui oli vaja, siis oli vaja, rahval ei ole siin midagi arutada. Üksikisik ei ole seal ju nii oluline, seega pole ka oluline, kas aasialasest indiviid on targem või lollim kui ameeriklasest indiviid, oluline on see, kas nad kogu rahvusena suudavad ameeriklastest kasu lõigata.

Ja siin lõigus mul tegelikult ei olnud täielik jura, aga ma kaotasin õige lingi ära, nii et nüüd võite mu juttu suhtuda nagu ilukirjandusse või lihtsalt arutellu, sest selle toeks pole mul midagi reaalset panna. Nimelt sattusin seoses Postimehe uudisega Maa-tüüpi planeetidest sattusin teadlasele, kes oli erinevate võimalike planeetide tsivilisatsioonid arengutaseme järgi seitsmeks jaganud ja arutles, kas Maa peaks olema esimeses või teises kategoorias. Mul on tunne, et see põhineb jälle levinud targutusele teemal “olgem ausad, oleks keegi meist rohkem arenenud, oleks ta meid juba leidnud”. Selle hüpoteesi viga on aga meie kaasasündinud hiiglaslik ego. MEIE, targad, ilusad ja suurepärased, leiame iga natukese aja tagant džunglist taas mõne hõimu, kellest meil veel õrna aimugi ei olnud. Kas ei peaks ka siin kehtima reegel, et “oleks seal keegi, oleks meiesugused geeniused nad juba leidnud”? Ei, loomulikult mitte, sest asi pole mitte niivõrd vajaliku tehnika puudumises, vaid selles, et mingite metslaste otsimine pole meie jaoks prioriteet – seda enam, et kui neid nüüd juhuslikult avastatakse, ei üritata tavaliselt nendega enam otsest kontakti võtta, sest see võiks nende jaoks fataalne olla, kuna nende immuunsüsteem pole valmis meie jaoks igapäevaste asjadega võitlema (nagu need eskimod, kelle antropoloogid USA-sse vedasid ja kes seal kõik maha surid). Aga MEIE pole ometigi metslased, me oleme ju targad ja arenenud ja suurepärased, kindlasti pühendaksid KÕIK maavälised arenenud tsivilisatsioonid KOGU oma aja ja energia meie otsimisele (isegi, kui nad ei teaks, kas me ikka olemas oleme või mitte) ja kui nad meid ükskord leiaksid, võtaksid nad KINDLASTI meiega kontakti, et meie käest nõu küsida. Sest oma planeedi eest oleme me ju nii hästi hoolitsenud, võiksime teistele nõu anda küll. Aitaksime neile ehk demokraatiat viia või midagi.

Bitch, please.