vahendaja

Kõigest paar päeva pärast seda, kui lennupiletid ära ostsin, tuli postkasti AirBalticu kiri selle kohta, et esimese maini on neil suve- ja sügislendude soodusmüük. Mind poleks see tegelikult aidanud ka, sest odavad lennud hakkavad alles augistist (ja kestavad oktoobri lõpuni), aga ehk on mõnel teist sellest kasu.

Teiseks jagan ühte tööpakkumist, mis prantsuse listi potsatas. Kui mul juba muud plaanid ei oleks, oleksin kohe ise käpp, sest tundub prantsuse keele oskajale täitsa vahva lisateenistus olevat. Ma telefoninumbrit siia igaks juhuks panema ei hakka, kui kellelgi huvi on, siis meilige, annan kontaktandmed:

Tartus elav tihti Prantsusmaa vahet käiv perekond otsib prantsuse keele eraõpetajat. Õppida tahtjaid on seal koguni 3 põlvkonda: 2 last (8-aastane tüdruk ja 10-aastane poiss), siis n-ö. lapsevanemate põlvkond ja lõpuks ka vanavanemad. Kõik nad on prantsuse keelt 2-3 aastat õppinud, kuid keeleliselt üsna erineval tasemel, nii et selle perekonna sees moodustub tegelikult kolm erinevat gruppi, keda oleks ka siis vaja erinevatel aegadel õpetada. Tegemist on väga toreda ja armsa perekonnaga, kes oma prantsuse keele õpetajat väga hoiab. 🙂

Küll on kena, kui asjad sujuvad

Lennupiletid said ostetud, soovitustest oli palju kasu – kummalisel kombel on juuni lõpus minna veits kallim kui juuni alguses, kuigi Pariisis peaks ühtviisi suvehooaeg olema. Igatahes ostsin need tapmisähvardustest hoolimata siiski hilisemaks, nagu plaanis oli, nii kaua joon kuuma piima meega, et kätevärinat alla suruda, varjun trellitatud akende taha ja loen vaikselt nurgas raamatuid. Milliseid täpsemalt, hiljem kirjutan ka.

Aga see on uskumatu, kui lihtsalt mulle vahel kõik kätte tuleb. Ma näiteks pidevalt saan mingeid asju täiesti juhuslikult. Alles hiljuti vigisesin sõbrannale, et uusi jalatseid oleks vaja, praegused on omadega läbi (eelmisedki olid kusjuures ise minu juurde tulnud) ja nüüd saatis K ema paki, kus oli sees NELI paari erinevaid jalanõusid. Seejuures tuletan meelde, et talle polnud ma poole sõnagagi maininud, et mul midagi vaja oleks, aga sain nüüd ühe paari täiega lahedaid saapaid, ühe paari ägedaid tosse ja kaks paari lihtsalt okeisid asju, mida ma otseselt nimetada ei oskagi. Riideid ka. Nii et nüüd on mõnda aega jälle muretu.

Paar päeva tagasi vigisesin, et raha on vähe (sest on ka) ja nüüd sain jälle paariks päevaks tööd juurde ja üldse tundub maikuu graafik üsna lootustandev, nagu olekski ehk võimalik näljasurmast pääseda ja ühel päeval ka lennupiletid kinni maksta. Ja ei vigisenud ma muidugi tööandjatele, vaid niisama. Mul on tunne, et ving on nagu imerelv, toob head asjad kuidagi kohale. Peaksin hakkama kirjutama ülemaailmset edu saavutavaid eneseabiraamatuid. Esimene oleks “Vingu end tippu”, teine “Kuidas efektiivsemalt vinguda” ja kolmas “W(h)ine like you mean it!”, mis ühendab vingupilli väikese klaasi veiniga. Selle jaoks oleks mul muidugi väikest rahastust vaja, nii et võtke julgelt ühendust.

Aga lugemisest. Nagu öeldud, loen raamatuid. “Troonide mängu” sarja esimest hooaega hõlmavad raamatud said juba läbi ja plaanin kohe hakata ka teise hooaja oma lugema*. Teisipidi poleks tahtnud, kui oleks enne lugenud, oleks igav sarja vaadata, aga nii on väga tore, annab tegelastele sügavust juurde, tuletab rohkem meelde, kes on kes ja mis teda kannustab ja annab üldse parema ülevaate. Kõik detailid ju sarja ära ei mahu ja iga kirjeldatud silmavaadet pole võimalik edasi anda.

* Hiljem üle lugedes jäi mulle mulje, et lugeja võib siin ekslikult mõelda, nagu oleks keegi sarja põhjal raamatu ka teinud, mitte vastupidi, aga kõik on siiski traditsiooniline, esmalt tegi George R.R. Martin (WHO’S NOT YOUR BITCH!) raamatud ja hiljem tehti selle põhjal sari. Sarja nimi on “Jää ja tule laul”, mille avab “Troonide mäng” ja siis tuleb “Kuningate heitlus” ja ma ei mäletagi, mis siis tuleb. Kaheksa peaks neid igatahes lõpuks kokku tulema, osa on veel ilmumata, nii et arvestades seda, et George saab sel aastal 64, tasub tulihingelisematel fännidel talle vitamiine ja spordiklubide kinkekaarte saata.

Te teate ju, et ma promon Prima Vistat nõrkemiseni

Seekord tegin väikese pildipostituse, et neil, kes käisid, oleks tore meenutada, ja need, kes ei käinud, saaks teada, millest te ilma jäite. Mõelge ise, vestlus Indrek Harglaga, ühe Eesti tunnustatuima ulmekirjanikuga.

Kuidas odavalt Pariisi saada?

Semester hakkab läbi saama ja mul on jälle reisiplaanid. Sedapuhku taas Pariis, aga kuna mineku ametlik kinnitus tuli nii hilja (huvitaval kombel saime K-ga uudised täpselt samal päeval, kuigi meil on täiesti erinevad plaanid), on piletihind juba kuskil Eiffeli torni tipu kandis. Teine huvitav asi on see, et kui vanasti oli Air Baltic odava piletihinnaga firma, siis nüüd on inimesel, kes tahaks ka kohvri kaasa võtta, juba odavam Estonian Airist pilet osta.

Kursaõde plaanib minna lennukiga Brüsselisse ja sealt rongiga Pariisi – see tundub hea plaan, kui on soov Belgiat näha ja/või rongiga sõita, aga erilist kokkuhoidu selles küll ei ole. Rongipileti saab ca 30 euroga (edasi-tagasi seega 60 eurot), nii et kokkuvõttes tuleb põhimõtteliselt sama hind. Paarkend eurot hoiaks kokku, kui sõidaks EasyJetiga Londonisse ja sealt Pariisi, aga ma raiskaks selle raha nii või teisiti Londonis selle peale ära, et bussiga ühest lennujaamast teise saada ja ajad ka väga hästi ei klapi.

Mulle nimelt hüvitatakse ca 150 eurot, aga praegu on kõik lennupiletid umbes 250, aga kuna semestri lõpuks on mul alati raha täiesti nullis, olen ma vaheaja alguses täielik sendilugeja ja koonerdaja, nii et tahaksin loomulikult võimalikult vähe oma taskust peale maksta. Samas olen ma snoob, nii et see esimene plaan on ühendatud vastumeelsusega kuskil pingil magamise või rekka põhja alla ehitatud kastis reisimise vastu. Mitte et mul iseenesest midagi pargipingil magamise vastu oleks, aga eelistaksin seda teha olukorras, kus mul ei ole kaasas asju, millega ma ühel heal päeval koju tagasi loodan jõuda, nagu läpakas jms.

Nii et olen avatud kõigile soovitustele.

Nädala kõnekäänd

Tuleb kaunilt Anu Saagimilt, kes ütleb nii:

Mulle lihtsalt ei meeldinud see, ta tuli seekord justkui sokiga lööma.

Mulle meenub kohe üks hea film nimega “Lord of War” ja selle surematu tsitaat:”I prefer it my way.”

Palju üks hea õpetaja väärt on?

Postimehes on selle kohta artikkel, kuigi selle põhjal tekib hoopis tahtmine arutleda selle üle, palju parimad ajakirjanikud väärt on. Nimelt vahendab lugu Harvardi ja Columbia Ärikooli ühistööna valminud uurimust selle kohta, kui palju parimad õpetajad reaalselt rahalist kasu toodavad. Numbrid on kenad, õpilaste sissetulekud suurenevad umbes kümme tuhat dollarit õpilase kohta, parimate puhul koguni 25 tuhat dollarit (kuigi arvestades seda, et tööiga on vähemalt 40 aastat, võib igaüks ise arvutada, palju see kuupalgas lisaks teeb).

Edasi on Postimees aga kasutanud sellist sõnastust:

Huvitavaks muutub küsimus ülemise osa strateegia puhul. Nimelt saavad uuringu alusel parematest peredest pärit lapsed heade õpetajate korral keskmisest ligikaudu kaks korda paremaid tulemusi.

Arvata võib, et sellise lõigu peale leidsid kommenteerijad, et siit võib teha järelduse, et rikkamad inimesed on targemad (või vähemalt saavad targemaid lapsi), sest eestlase jaoks ju parem=rikkam. Kuna see tundus kahtlane, otsisin originaalartikli välja ja selgus, et “parem pere” tähendas antud uurimuses peret, mille SES on kõrgem, nagu arvata oligi. SES nimelt hõlmab lisaks sissetulekule (seejuures eristatakse kohati sissetulekut ja jõukusastet) ka haridustaset ja ametit – ehk siis tegelikult on öeldud, et peredes, kus haridust rohkem väärtustatakse, saavad lapsed koolis paremaid tulemusi ja lõikavad headelt õpetajatelt rohkem kasu. Milline üllatus tõesti.

Iseasi on muidugi see, et leidus keegi, kes oli valmis rahastama uuringut selle kohta, kas headest õpetajatest ka päriselt midagi kasu on, nagu keegi võiks selles reaalselt kahelda. Kuigi mis seal ikka imestada, USA-s rahastatakse miljonite dollaritega isegi uuringuid selle kohta, milline elu Maal oleks olnud, kui dinosaurused oleksid olnud poole suuremad.

Räägin jälle Prima Vistast

Nimelt oli Mari väga tubli ja mitte ainult ei teinud Varsovie’ga intervjuud, vaid tõlkis selle kenasti meile arusaadavasse keelde ka. Küsimustele vastab Varsovie trummar Arnault Destal ja on näha, et poiss teab, mida ta räägib. Lugege ka.

Hispaania keele küss

Küss iseenesest väga lihtne, aga ma pole lühikese jutu tädi, nii et seletan ikka eelloo ka ära. Nimelt võtan hetkel veits algajama grupi hispaania keelt, sest edasijõudnute ajad ei klappinud, ja siin grupis õpiti alles praegu pretérito indefinidot. Ja selle info kinnistamiseks jäeti meile nüüd üks kodutöö teemal “Mi mejor viaje” ning anti ka ette verbid, mida me oma lühijutus kindlasti kasutama peame.

Siit probleem – verbide nimekirjas oli ka gustar. Mulle on aga prantsuse keele tunnist igaveseks pähe tambitud, et selle verbiga kasutatakse alati imparfait’d, kui just ei taheta rõhutada, et meeldimine just sel hetkel alguse sai (või kui tegu ei ole ennemineviku vms asjaga). Pretérito imperfectot pole aga selles grupis õpitudki, mis teoreetiliselt peaks ju välistama selle aja kasutamise kodutöös. Praegu kasutasin ikkagi imperfekti, sest süda käskis ja ei tahtnud teha totrat lauset teemal “Sel hetkel armusin Hispaaniasse”, mis igatahes õige oleks, aga mõtlesin igaks juhuks targemate (= teie) käest üle küsida, kas siin on ikka võimalik kahe keele vahel paralleeli tõmmata.

Mis te arvate?

Pildi laenasin siit.

Molotovid (ei ole prantsuse bändid)

Seda, et tegu pole Prantsuse bändiga, ütlesin ma ainult selleks, et frankofoobe mitte eemale peletada, tegelikult pole sellel bändil prantslastega absoluutselt mitte midagi pistmist, nad ei vastandu ka neile. Molotov on lihtsalt tore bänd ja mitte ainult mina ei arva nii, vaid nad on isegi mingeid Ladina-Ameerika Grammysid võitnud. Selline tore muss, miksivad räppi ja muid asju, aga ei lähe liiga ühekülgseks ära. Väike sarnasus varasema Puyaga on ka täiesti olemas, kuigi need on viimasel ajal igavateks popmuusikuteks ära läinud. Ja kui see oluline peaks olema, siis nad laulavad nii hispaania kui inglise keeles. Ainus kurb asi on see, et mäletasin neid paari aasta tagusest ajast kui ILGELT HEAD bändi, aga nüüd uuesti kuulates tekkis ainult selline “on küll normaalne” tunne.

Hoopis teine bänd, mis teeb hoopis teistsugust ja tantsulisemat muusikat (natuke Caravan Palace’i ja elektrosvingi sarnane), on Molotov Jukebox:

 

Kas teil on ka Eesti Energiaga jama?

Meil teevad nad viimasel ajal ikka täielikku tsirkust. Märtsi alguses teatati mulle, et ma ei saa näitu teatada, sest see olevat juba teatatud – ja veebruari arve olevat kaheksa senti. Ma olen muidugi kokkuhoidlik inimene, aga mitte NII kokkuhoidlik, seda enam, et ma olen ise kogu aeg näitu teatanud ja see, et ma ise oleks varem liiga suuri numbreid teatanud, on välistatud. Okei, eks ma aru sain, et ju see uus süsteem neil jamab ja mõtlesin, et eks maksan siis järgmisel kuul kahe kuu arve korraga, kui ise näidu teatan. Aprilli alguses ütles süsteem jälle, et näit on juba teatatud (st meil seda sisestada ei lasknud), aga uut arvet meilile ei tulnud ega tulnud – ja kui täna uuesti süsteemi sisse logisime, selgus, et nüüd siis järsku ikkagi saab näitu teatada ja pole aprilli algusest neil mingit infot. Ma olen ehk vanamoeline, aga tegelikult mulle siiski meeldib korraga ühe kuu eest maksta, mitte seda summat muudkui kasvatada. :S

Nüüd hakkasin telefoninumbrit otsima, et neile helistada – selgus, et kliendi muredega tegeletakse ainult kaheksast viieni, kui just rikkega tegu ei ole, aga neile vajalikke asju (näiteks elektrivargusest) saab teatada ööpäevaringselt. Muidugi, neil pole kohustustki mulle ööpäevaringselt teenust pakkuda, aga kui teised suurfirmad (näiteks telefonikompaniid) sellega hakkama saavad, ootaksin seda ka selliselt gigandilt nagu Eesti Energia. Eks siis nüüd ootan hoopis selle uue arve ära ja vaatan, mis seal kirjas on, sest ega ilmselt see telefonineiu ka mulle mingit arukat juttu rääkida oskaks, ütleks lihtsalt, et tema küll ei tea, miks süsteem tõrgub.