Pole mõnda aega kirjutanud, sest haigena jäid paljud kodutööd tegemata ja olen nüüd neid vaikselt järgi teinud, nii et õhtuti tundub filmimaailm tunduvalt mõnusam kui suhtlemine. Ja targaks saab, me tõlgime viimasel ajal täiega lahedaid artikleid – viimane oli Foucault kirjutis sellest, et meil oleks vaja Jaapani love hotel’ide stiilis enesetapukabiine. No et igaüks saab sobiva temaatika valida ja ei pea kuskil köögis köie otsas rippudes perekonnale häbi tegema, vaid võib kenasti hukkuda Metsikus Läänes või kosmoses või kasvõi pisikeses pihikambris, koos teiste omasugustega. Enesetapumõtetega inimesi ju diskrimineeritakse ja käitutakse, nagu nad oleksid vaimuhaiged, lausa ime, et nad mingit oma liikumist pole organiseerinud. Kuigi selle juhid vahetuksid vist tihti.
Lisaks on telekas head sõbrad, kohati isegi paremad kui päris elus ja internetis, ei koorma nad oma muredega, ei kuku nad jooma ja ei kao lampi ära, alati teab täpselt, millal neid näeb. Ainult annavad, midagi saada ei taha. Doktor House on ometigi nii naljakas ja minu kohta ei ütle ta kunagi halvasti. Rääkimata sellest, et Game of Thronesi uus hooaeg algas sellise pauguga, et siiani pea kumiseb (ainult kõige paremas mõttes) ja kiidan end, et järele ei andnud ja raamatuid ei lugenud. Tahaks selle avaosa kohe Frank Darabontile saata, et ta näeks, kuidas huvitavaid sarju tehakse ja ei arvaks, et pinget saab üles kruvida ainult hüsteerikust naise ja idioodist lapse abil. Samas toob see muidugi teleri ette terve hulga lootusrikkaid vaatajaid, kes iga kord loodavad, et nüüd! ometi! sööb mõni zombie Lori ära ja inimesed saavad rahuliku südamega välja peenraid kaevama minna. Aga las see jääb, proovigem unustada, et nemad ka olemas olid.
Mis siis veel, et jääks muljet, et ma vahel ikka internetis elumärki annan? Ahjaa, nohikute maailmast. Vaatasin kunagi ammu mingit House’i osa, kus Parki tutvustati (seda aasialast, noh) ja näidati, kuidas ta hommikul üles ärgates esimese asjana endamisi koolitükke podisema hakkas. Tol hetkel mõtlesin, et mina ei suudaks küll arstiteadust õppida, selline tuupimine ju. Eile öösel ärkasin üles, sest koer liputas saba (vastu kappi! mõnuga!) ja enne uuesti unne suikumist avastasin, et kordan omaette hispaania keele kohamäärusi. Iseenesest parem ikka kui lammaste lugemine, lambad on ju kõik ühesugused, aga ma olen varem ka märganud, et kui und ei tule ja K juba magab ja seega kedagi tüüdata ei ole, hakkan ma näiteks mingit verbi järjest kõikides aegades pöörama. Olevik, tulevik, indefinido, perfecto, imperfecto, konditsionaal, subjunktiiv. Gerundiiv ja partitsiip muidugi ka. Niimoodi automaatselt, ilma et ma seda eraldi planeeriks. Üsna kiiresti tuleb uni. 😀 Kusjuures teiste keeltega ma seda nalja ei tee. Inglise keelega poleks muidugi põhjustki, seal on nagunii kõik peas ja vähe erinevaid variante ka, aga prantsuse keeles oleks iseenesest kasulik ju, aga ei tõmba.
Ja muide – kas nii heledate juustega neiul ei peaks ka heledad kulmud olema? Torkab silma ju.
Pärdikute päevaraamat 