Hanna (2011); In Bruges (2008)

Vaatasin vilmi. Naljakas oli. “Hannat” küll ei reklaamitud komöödiana, aga juba tegelased olid naljakad – teismeline peaaegu superkangelasest tüdruk, ilmselgelt Scully pealt mahaviksitud punapäine FBI agent ja last but not least eriti nunnud mõrtsuk-skinheadid. Ilma naljata, MNC-l tasuks ilmselt juba selle pärast seda filmi vaadata, kui naljakad skinnid siin olid. Lahedaid karaktereid oli muidugi veelgi, eriti gei natsipealik jne jne. Ainuüksi nende tegelaste pärast tasub seda filmi vaadata.

Mida kõike jalutades ei kuule

Tartus võib koduteel igasugu huvitavaid asju kuulda, mis ei piirdu sugugi sellega, kuidas 15aastased neiud oma seksielamustest räägivad. Paar päeva tagasi jalutasin õhtul lillemüüjatest mööda.

Vanem mees ja naine. Istuvad. Mees köhib hääle puhtaks ja ütleb kuidagi tuimalt nagu juba aastatetagusest asjast räägiks, mis ikka veel hinge kriibib:”Ma oleks sulle ju ehk isegi andeks andnud. Kõige hullem on see, et sa valetasid mulle täiesti külmalt.” Naine ei vasta midagi, vaatab vaikides maha. Mees otsib õigeid sõnu ja jätkab:”Kõik see aeg kinnitasid sa, et sina teda ei tapnud ja sina ei tea asjast midagi…”

Minul oli juba täielik õu-emm-džii moment, kui mees järsku rõõmsa häälega jätkas:”No ja siis tuli see peategelane ja ütles mõrtsukale…” Mõnele on ikka ilmekat jutustamisoskust nii palju antud, et võib juhusliku möödakäija poolsurnuks ehmatada. 😀